Selliseid võrdlusi saab esitada ainult oma rahva ajaloost lausa meeleheitlikult mööda vaadates. Pole kuidagi võimalik kõrvutada XIX sajandil Eestis valitsenud tsaarivaimustust eesti kommunistide kummardustega Moskva suunas. Asi hakkab pihta juba isikutest. Eesti kommunistlik nomenklatuur oli osa võõrast süsteemist ja selle palgalises teenistuses, Jannsen, Hurt, Jakobson aga omal ajal kindlasti mitte. On suur ja põhimõtteline vahe kohustuslike kummarduste ning võõra võimu otsese teenimise vahel. Kui rahvuslikust ärkamisajast kedagi nõukogude aja kommunistidega võrrelda, siis saksastunud mõisaopmaneid või venestunud ametnikke, kes oma rahvuskaaslasi halvustasid ja taga kiusasid. Ent isegi nemad ei kahjustanud oma rahvast sellises ulatuses nagu eesti kommunistid.
Unustada ei tohi ka seda, et tänu “orjusest vabastamise” eest ning usk “heasse tsaari” oli talurahva seas XIX sajandil üsna siiras. Eriti, et seda võimendati petlike lubadustega täita talupoegade suurim unistus – saada maaomanikuks. Kindlasti oli Nõukogude Eestis ka neid, kes siiralt Stalinit armastasid, kuid juba algusest alates astuti komparteisse rohkem karjäärihimust ja hirmust kui tegelikus usus Stalinisse. Tsaari eesti talupojad aga uskusid. Seda võib pidada naiivseks, kuid see ei muuda sellist usku vähem reaalseks. Selline uskumus ulatub tagasi ilmselt juba Rootsi aega, mil keskvõimu ja mõisnike vastuolud talupoegade olukorda teatavat kergendust tõid. Seetõttu algatatigi Aleksandrikooli liikumine siiras tänutundes ja monumendina “vabastajale” tsaarile.
Veelgi rohkem paneb Kaplinski mööda 1918. ning 1945. aastat kõrvutades. Kaplinski kirjutab: “Kas ei tasuks mõelda sellelegi, et pärast 1945. aastat oli Eesti mõnevõrra samasuguses olukorras kui 1918. aastal? Terror ja sõda olid maa laastanud, palju inimesi oli hukkunud, hukatud, põgenenud. Järelejäänud hakkasid olude kiuste ikkagi ehitama üles midagi, mis kaks inimpõlve hiljem lubas Eestil jälle iseseisvuda.” Siin on tegelikult üldse raske aru saada, mida Kaplinski oma võrdlusega mõtelda võis. Kas seda, et iseseisva riigi rajamine oligi omamoodi okupatsioon, mis eestlaste elujärjele halvasti mõjus? Pigem näitab nende kahe aastaarvu võrdlus seda, milliseks oleks Eesti saatus võinud 1920. aastal kujuneda, kui Vabadussõda oleks kaotatud.
Alasti soovimatus oma ajaloole näkku vaadata teeb seda kurvemaks, et ajalooraamatuid ilmub Eestis rohkem kui kunagi varem. Võta ainult kätte ja loe! “Eesti ajaloo” VI köide valiti just aasta parimaks ajalooraamatuks, veelgi põhjalikuma ülevaate saamiseks tasub aga kätte võtta Toomas Hiio, Meelis Maripuu ja Indrek Paavle toimetatud kokkuvõte Lennart Mere moodustatud rahvusvahelise inimsusvastaseid kuritegusid uurinud komisjoni raportist “Estonia 1940 – 1945”.
Tegemist on tõelise suurteosega nii mahult kui sisult. Lugeda pole seda kerge mitte ainult raamatu kogukuse pärast, ka käsitletav teema on raske ja sünge. Lugema aga peab. Sest vastasel korral määrame end oma ajaloo kohutavaid aegu uuesti läbi elama. Kaplinskil tasub eriti tähele panna, et president Mere loodud rahvusvaheline komisjon ei mõistnud inimsuse vastu sooritatud kuritegudes süülistunud kommuniste ja kollaboratsioniste õigeks, kuigi nad sõdisid ka teise totalitaarse võimu – natsismi vastu. Samuti ei õigustata natsliku okupatsiooni teenistuses inimsusvastaseid kuritegusid toime pannud tegelasi sellega, et nad muu hulgas võitlesid ka kommunismi vastu. Inimsusvastastes kuritegudes osalenud tegelasi ei saa õigustada ka asjaolu, et mitmed neist olid silmapaistvad teadlased või kirjanikud – see pigem suurendab tegelikult nende kuriteo määra. Olukorda ei paranda ka üksikjuhtumid, kus kõrged komparteilased tõepoolest mõnikord inimlikult käitusid. Mõni leiab ju koguni, et massimõrvar Boriss Kumm polnudki tegelikult nii halb mees, armastanud ta ju maletajaid ning päästnud Paul Kerese julgeoleku küüsist. Omaaegset kommunistlikku juhtkonda ei saa puhtaks pesta ka tõdemusega, et tegelikult oleks võinud ju veel halvemini minna.
Kui kurjuse impeerium oleks edasi püsinud, poleks meid suutnud päästa ei looduskaitsealad ega Kaplinskile kalli sotsialistliku suurpõllumajanduse saavutused. Eesti rahva hävingu puhul oleksid kommunistid vahest üksi olles võinud mõne pisara pillata, kurjusele vastu hakkavaid inimesi oleks ta aga sama karmilt karistanud, nagu tegid seda ENSV juhid. Kui Lääs poleks külma sõda võitnud ning sundinud NSV Liitu alustama uuendusi, mis kurjuse impeeriumi kokkuvõttes hävitasid, siis ei võtaks Kaplinski poolt ülistatud kõrgemad kommunistlikud tegelased veebruaris Vabaduse väljakul vastu mitte iseseisvuspäeva, vaid Nõukogude armee aastapäeva paraadi – nii nagu nad seda Võidu väljaku tribüünidel nõukogude ajal tervitasid.
Ma tean, et kommunistide seas oli inimesi, kes tõesti reaalselt üritasid käituda vastase leeris tegutsevate spioonidena, nagu Rein Ruutsoo, kes aitas läände toimetada ülisalajased venestusdokumendid. Vaino Väljase väärikas vaikimine uusnomenklatuurse bakhanaali ajal on talle välja teeninud sellise positsiooni, et Väljas Kaplinski kaitset ei vaja. Küsimus pole mitte selles, et keegi tahaks kõigile endistele kompartei liikmetele otsaette lüüa Kaini märgi. Mõnede endiste juhtivate kommunistide küüniline seisukoht, et tegelikult olid nad komparteis kogu aeg võidelnud Eesti iseseisvuse eest, tekitas lihtsalt reaktsiooni, mille viljad on alles küpsemas. Ei aita muu kui kogu kättesaadav tõde ENSV ja seda juhtinud tegelaste kohta kiiremas korras päevavalgele tuua. Seetõttu võib järgmise köite ehk aastatel 1945 – 1991 teostatud kuritegude uurimise kallale asunud komisjonile südamest jõudu soovida ning loota, et peagi võime sellegi töö tulemust lugeja käes näha.