Mängufilm „Sicario“ (USA 2015, 121 min), režissöör Denis Villeneuve, stsenarist Taylor Sheridan, operaator Roger Deakins, helilooja Jóhann Jóhannsson. Osades Emily Blunt, Benicio del Toro, Josh Brolin, jt.
On aeg kohtuda jumalaga ja, tõepoolest, ka kuradiga. Mehhiko linna Juáreze vaestekvartalite urbanistlikud põrguaugud on sündmuspaigaks tugevate narkokartellide võimuvõitlusele ja toonud sellele piirilinnale kurjakuulutava kuulsuse. Inimkaubandus, vägivald, mõrvad: 2010. aastal tõusis tapmiste arv seal linnas katastroofilise 3500ni. Selle aasta juunis võis lugeda ajalehe El Paso Times artiklist, et Jalisco munitsipaliteedis asuva Valle de Juáreze linna väikeses Guadalupe külas peksti surnuks politseiülem pärast seda, kui ta kohaliku jalgpallimängu ajal ära rööviti. Ta oli 71 aastat vana. Kuu hiljem teatas sama ajaleht, et ringkonna viimane alles jäänud politseinik oli samuti maha lastud. Mõlemad tapmised on vaid jätk reale samasugustele barbaarsustele. Selle aasta aprillis kandis Texas Tribune ette, et narkosõda laastab endiselt teatud piirkondi linnas, hoolimata valitsuse kinnitustest, et see on läbi. Selle tõttu on 2013. ja 2014. aastal Ameerikast asüüli otsinud 18 210 mehhiklast.
Sellised on faktid, mille foonil rulluvad lahti „Sicario“ sündmused. „Sicario“ on Quebeci režissööri Denis Villeneuve’i seitsmes mängufilm. Üsna selle haarava, pulseeriva trilleri alguses, kui Ameerika eriüksus liigub üle lõunapiiri, et sekkuda narkosõtta, näeme kujutist, millest on kahjuks saanud meie tajus Mehhiko maastiku lahutamatu osa: mitmed moonutatud laibad ripuvad silla küljest alla. „Tere tulemast Juárezesse!“ lisab dialoogirida, pilt ise tundub aga usutav vaid seetõttu, et 2012. aasta mais avastati üheksa käeraudade- ja kinniseotud silmadega surnukeha rippumas silla küljes Nuevo Laredos, umbes 950 kilomeetrit Villeneuve’i võttekohast. See kaader sisendab hirmu, mis jääb taustale tiksuma ka siis, kui film ise pöörab kohati puhta väljamõeldise radadele.
„Sicario“ debütandist stsenaristi Taylor Sheridani on huvitanud küll rohkem Ameerika välispoliitika (ja selle sarjamine) kui Mehhiko narkosõda. Film mõjub Kathryn Bigelow’ filmi „00.30“ („Zero Dark Thirty“, 2013) ärevama versiooni või ehk ka mõne John le Carré hilisromaani tõlgendusena (ükski kangelane ei välju võitjana). Loos tegutseb Kate Mercer (Emily Blunt), FBI inimröövide grupi ohvitser, kes saadetakse tema arvates tavapärasele narkooperatsioonile El Pasosse. Missiooni juhib Matt Graver (Josh Brolin), kaitseministeeriumi nätsu näriv sandaalidega töötaja. Peagi aga selgub, et operatsioonil on tagamõte ja Kate tiritakse sügavamale käänulisse labürinti.
Esimeseks kinnituseks sellele, et Graver ei juhi tavamissiooni, on teda Mehhikosse ja tagasi saatev džiipide konvoi, mis teeb vaid lühikese peatuse Juárezes, et kinni pidada ja peale võtta keskmise järgu narkodiiler. Tagasiteel jääb autorong liiklusummikusse ja Kate’i šokeerib tulevahetus ta uute kolleegide ja relvastatud tüüpide vahel. Segadusele kohaselt vastab Graver Kate’i arupärimisele nende eesmärgi kohta enesestmõistetavalt: „Meie ülesanne on dramaatiliselt üle reageerida“, justkui poleks mingit muud vastust temalt oodata saanudki.
Kate’ile pole vägivald võõras. Avaminutitel juhib ta eriüksuse kahtlusaluse majja Arizonas. Juhuslik kuul paljastab ühe seina taga kilesse mässitud verise laiba. Seinade lähemal uurimisel leitakse neid kokku vähemalt 34. Peatselt pärast territooriumi markeerimist lõhkeb seal pomm, kaks meest sureb ja me näeme veel ühte tolmus, otsimas kadunud kätt. Julge ja selgelt enesekindel avang Villeneuve’ilt, kelle tugevuseks on olnud järk-järgult kasvava ärevustunde hoidmine. Ta suudab mõjuda ühtviisi nii ülimalt võimeka kui ka mõõdetuna: 2013. aastal tuli tal välja kaks filmi: „Vaenlane“ („Enemy“) ja „Vangistatud“ („Prisoners“). „Sicario“ on nende järel samavõrd muljetavaldav ja ka vihastavalt ambitsioonikas teos. Filmide „12 aastat orjana“ („12 Years a Slave“, Steve McQueen, 2013) ja „Blackhat“ (Michael Mann, 2015) hiljutise monteerija Joe Walkeri kokku lõigatud „Sicarios“ on kasutatud professionaalselt valitud võtteid ning pinge tõuseb seetõttu, et visuaalse ja narratiivse informatsiooni tasakaal on täiuslikult tabatud. Kuna Graver paljastab Kate’ile loo tagamaad n-ö vajaduspõhiselt, teame ka meie vaatajana vaid seda, mida meil on vaja teada. Stsenaariumi pöördeid ära arvata on paras tegemine.
Suur saladuslikkus ümbritseb Graveri kuriteokaaslast (ja „kuritegu“ on siinkohal järjest sobivam sõna; Kate saab pärast liiklusummiku veresauna kohe pihta, et operatsioon on illegaalne). Üks Alejandro nime all tuntud mees (Benicio del Toro) on väidetavalt endine prokurör. Esimest korda näeme teda jõlkumas eralennuki ümber, millega lennutatakse briifingule Kate ja Graver. Del Toro, kellel on juba ammu vaja olnud sellist kaalukat rolli nagu see, teeb klassikalise osatäitmise, mis meenutab ta Oscarile nomineeritud rolli teises USA-Mehhiko narkoloos „Narkoäri“ („Traffic“, 2000). Del Toro ebademonstratiivselt jõuline näitlemisstiil paneb vägisi talle kaasa elama, isegi kui tegelaskuju motiivid pole selged. Eespool mainitud kiirteetulevahetuse ajal viitab tema ultraterane funktsionaalne käitumine justkui ta tugevale moraalsele selgroole, isegi kui saame hiljem teada, et tema osalus missioonis on märksa mitmetisem, kui alguses paistab. Loomulikult teeb meile heameelt, et ta sekkub sündmustesse sellega, et päästab Kate’i elu.
Del Toro vastasmängijast Brolinist kiirgab veidi koomikat, mis tegi nii meeldejäävaks ta osatäitmise Paul Thomas Andersoni „Loomupärases pahes“ („Inherent Vice“, 2014). Kui del Toro tegelane tekitab Kate’is vaheldumisi uudishimu, ärevust ja frustratsiooni, on Brolin selgelt moraalselt kahtlast sorti. Sellest hoolimata suudab näitleja meid jõuliselt veenda tema teguviiside õigsuses. Graverile on keskne kaitsta mingit rahvuslikku ideaali, aga moraliseerima ta ei hakka ning mõistame, et ühel hetkel on tal selles räpases ja käsimäärivas sõjas kaotsi läinud perspektiiv. „Oled sa abielus? On sul lapsi?“ küsib ta Kate’ilt esmakohtumisel, elevil võimalusest, et viimasega ei kaasne emotsionaalset koormat, mis võiks tähelepanu nende operatsioonilt kõrvale juhtida.
Kate’il tuleb navigeerida brutaalses ja halastamatus meeste maailmas. Ta on meelitatud salaoperatsioonile selgitusega, et Graveri tiimil on vaja tehnilist eksperti. Missiooni tegelik sisu tõukab teda eemale, ent võlub samuti. Blunt laob siin edasi müürikive oma mainele märulinäitlejana, kellena nägime teda esmakordselt filmides „Ajasõlm“ („Looper“, 2012) ja „Homse piiril“ („Edge of Tomorrow“, 2014). Ta toob „Sicario“ vägivaldsetesse stseenidesse nii tugevust kui ka haavatavust. On mõistetav, et ta käitumise eripära tuleneb sellest, et tema töökoht nõuab talt teatud maskuliinsust. Ta moraalne vastuseis missioonile ei leia ülemustelt toetust.
Kui aga jõuab kätte üks tunnelisse sisenemise stseen, suudab Villeneuve vaatajates esile manada äkilise ärevustunde mingi tundmatu ja vältimatu õuduse ees. Ülesandele aitab kaasa Roger Deakinsi infrapunavisiooniga kaameratöö, mis meenutab mõjuvalt sõjatsoonis tegutsevate erisõjaväelaste siirdumist saatuslikku tundmatusse. Islandi helilooja Jóhann Jóhannssoni heliriba süntesaatorid ja keelpillid aitavad peadpööritava hirmutunde loomisele ainult kaasa.
Tõlkinud Tristan Priimägi
* Nii viidatakse filmis Ameerika sekkumisele Mehhiko narkokartellide sõtta: pea, ehk bosside kõrvaldamise tulemusena on jõuvahekord paigast ja kõik võitlevad kõigiga.