Eesti keeles seni rütmimuusika valdkonnas välja antud õpikud on peamiselt stiili- (jazzharmoonia, pop/jazz akordisaate kujundamine jne) või pillikesksed (kitarriõpikud, trummiõpikud jt), kuid siiani ei olnud laiapõhjalist terviklikku ülevaadet rütmimuusikale vajalikust muusikateooriast. Virgo Sillamaa on käsitlenud oma raamatus seitset suuremat teemavaldkonda: need on laadid, akordid, laadide ja akordide seosed, harmoonia, harmoonia analüüs, rütm ning muusikaline vorm. Sissejuhatuses rõhutab autor, et tegu ei ole õpiku, vaid käsiraamatuga. Seega ei pakuta otsest õpetust või harjutusi hakkajale rütmimuusikule, pigem aitab see teadmisi seostada ning seeläbi teadmiste pilti avardada ja süstematiseerida. Kindlasti leiab siit tõhusat abi pilli- ja ansambliõpetaja.
Raamat on hea alustekst siinsele rütmimuusikaharidusele ja loob tingimused, et eri haridusastmetes saaks rakendada ühtset mõistevälja. Rütmimuusika baasharidus on muusikaõppe algastmes kahjuks veel vägagi ebaühtlase tasemega ja kindlasti annab seegi väljaanne suuniseid, millise teoreetilise taseme poole peaksime selles vallas püüdlema. „(Rütmi)muusika teooria“ aitab korrastada haridusmaastikku! Raamatu abil saame ka ülevaate teooriapagasist, mida rütmimuusik vajab, et valdkonna eri stiilides ja koosseisudes muusikat luua ja esitada.
Üks olulisi eesmärke on pakkuda rütmimuusika valdkonnas domineerivatele ingliskeelsetele mõistetele eestikeelsed vasted. Hea leid on näiteks „teemanoot“ ingliskeelse lead sheet asemel. Hästi on autor seostanud materjali akadeemilise muusikateooriaga. Nii on see hõlpsasti jälgitav ka klassikalise haridustaustaga lugejale ja näitab, mismoodi tuleks teooriale läheneda ja seda rakendada stiilides, kus esitaja on enamasti ise ka esituse looja või kogu ansambli kõlapildi kujundaja. Kuigi rütmimuusikas kasutatakse teooriat mõneti vabamalt, võetakse sealt endale vajalik, jättes ruumi kuuldeliselt õpitavale pärandile, eeldab tekst korralikku solfedžo baasharidust, noodilugemisoskust ja mõistete tundmist. Seega pole kindlasti tegu algajale muusikahuvilisele teemat avava „tere tulemast rütmimuusikamaailma!“ tüüpi kirjutisega.
Oluline on siinkohal rõhutada, et „rütmimuusika“ ei tähista kindlat muusikastiili, vaid tegu on muusikapedagoogikas vajaliku terminiga, mis eristab õppemeetodeid. Rütmimuusika mõiste alla mahuvad äärmiselt erineva teooriamahuga stiilid pungist nüüdisaegse jazzini: ühel juhul võib kunstilise väljenduse ülevaatlikuks kokkuvõtteks piisata peamiselt neljast taktist, kitarririfist ja staatilisest rütmifiguurist, teisel tuleb sisu tabamiseks eraldi vaadelda harmooniat, vormi, rütmikat, kasutatud laade jpm. Siiski nõuab nende stiilide mängimine ja õppimine sarnast lähtepositsiooni: oskust muusikat kuuldeliselt omandada ja omandatut taasesitada (imiteerida), komponeerida või improviseerida muusikalisi vorme või vormiosi (näiteks sissejuhatus, lõpetus, vahemäng), tunda instrumentide rolli ansamblimängus ning faktuuriloomes, jäädes vajadusel etteantud stiilielementide raamistikku. See nõuab suuremal või vähemal määral teadmisi laadide, harmoonia, vormi, rütmi, faktuuri ja teiste muusikaliste elementide olemusest ning nende loomingulisest kasutamisest. Seda võiks pidada ka üheks olulisemaks erinevuseks akadeemilise ja rütmimuusika hariduse vahel.
Sillamaa on püüdnudki haarata võimalikult laia rütmimuusika mõistete ja elementide spektrit neid analüüsides ning terviklikult seostades. Materjal on loogiliselt liigendatud ja kasutajasõbralikult küljendatud ning nii on lihtne peatükkide vahel orienteeruda ja vajalik info hõlpsasti leida. Käsiraamatu esimeses pooles antakse põhjalik ülevaade laadidest, akordidest ning nendevahelistest seostest (mis on oluliseks aluseks improviseerimisel). Teise poole haarab enda alla harmooniaga seonduv: käsitletakse lihtsamaid tonaalseid, diatoonilisi valdkondi, aga ka kaldumisi, modaalset laenamist, tritoonasendust jt keerukamaid harmooniastruktuure.
Lisaks pakub autor ka peatükkide juures näpunäiteid, kuidas üht või teist teemat tulemusrikkamalt omandada, rõhutades ikka ja jälle vajadust teoreetiline materjal ka kuuldeliselt „ära tunda“. Kasutusväärtust tõstab ka see, et materjali ei anta ette „teoreetiliste võimaluste hulgana“, vaid lisatud on suunised olulise eristamiseks vähem olulisest. Ühe või teise teoreetilise teema olulisuse määrab ennekõike selle rakendatavus praktilises musitseerimises. Lõpuosas heidetakse põgus pilk veel ka teistele rütmimuusika-spetsiifilistele ja haritud mängijale olulistele mõistetele (riff, vormianalüüs, rütm, noodistusvõtted).
Eraldi peatükina oleks võinud sisse tuua ka (improviseeritud) soolomängimise kui ühe olulise elemendi rütmimuusikastiilides. Muidugi, mõneti avab ju kogu raamatu materjal seda ala, kuid üks ülevaatlik, kokkuvõtlik ja suunavalt abistav peatükk oleks soolokujundajale kindlasti abiks olnud. Mõistan, et see teema passib ehk hoopis järgmisse, õpikulaadsesse trükisesse, kus juhendataks, mida selle teooriaga peale hakata ja kuidas jõuda praktiliste tulemusteni. Käsiraamatus on aga seostatud ülevaatlikult ja süstemaatiliselt teooriapagas, mida läheb ühel loomingulise rütmimuusika valdkonnas tegutseval muusikul või pedagoogil vaja.
Rütmimuusika mõiste koondab stiile, mis suures osas arenevad ju ka haridussüsteemist väljaspool, kuid koostöö haridussüsteemi ja vabama loovkogukonna vahel ning vastastikune lõimumine on vaieldamatult viljastav mõlemale poolele. Võib-olla peitub üks oluline vihje ka autori perekonnanimes: raamat mõjub sillana süsteemipõhise akadeemilise ja vajaduspõhise rütmimuusika valdkonna vahel.