Miski ei ole maailmas juhuslik. Mis tahes tegevus või inimene jõuab sinuni just sel hetkel, mil see on sulle eriliselt tähtis. Uue filmiga jooksis mu monteerimistöö ummikusse. Ja just siis leidis aset kohtumine, intervjuu professionaalse helirežissööri Vladimir Golovnitskiga. Ta oli sõitnud Eestisse režissöör Vallo Toomla filmi „Teesklejad“ võtetele. Peaosi mängivad seal Mirtel Pohla ja Priit Võigemast. Jutuajamine heliteemadel aitas mind monteerimisel ning ma mõistsin, milline peab heli olema.

Helirežissöör Vladimir Golovnitski töötab Vilniuses Šarunas Bartase stuudios 1994. aastast, kuid tegutseb ka Leedu pealinna lähistel külas omaenda kodus. Kohtusime Tallinna kesklinnas, kuid otsustasime sõita kuhugi eemale, vaiksesse loodusse.

Vabandage, mu auto ei ole eriti puhas, olen ju maakas.

Hea küll, mina olen ka.

Omas kodus on hea elada, kas pole tõsi?

Jah, kodu on mul järve kaldal. Krunt on suur. Seal on täielik paradiis. Ma ei taha enam sealt kuhugi ära sõita. Äsja helistas mulle Serjoža Loznitsa produtsent ja ütles, et film „Sündmus“ („Событие“, 2015) läheb Veneetsia festivalile. Olukord on 50 : 50, sõita või mitte. Mul on mure: kass on kadunud. Kodust just helistati. Sellisest murest ei saa peale omaniku keegi aru. See Siiami kass on nagu koer: lähen ujuma ja tema koos minuga. Aga sinna ilmus rebane, jooksis mingil põhjusel hoovi.

Võib-olla lihtsalt hulgub ja tuleb veel tagasi. (Sõidame mööda linna. Päike on auto kuumaks kütnud, suvised tänavad on tühjad.)

Mulle on Tallinn seotud muidugi Severjaniniga. Mõistagi on kõik seotud ka Dovlatoviga. Seepärast, et omal ajal oli ta mu lemmik ja lugesin tema teoseid. Kas inimesed siin Dovlatovit mäletavad?

Muidugi mäletavad. Meil on isegi Dovlatovi festival: lavastatakse näidendeid, poeedid loevad luuletusi, kohale tulevad Dovlatovi sugulased, tuttavad ja sõbrad.

Kas igal aastal?

Kolm korda on kindlasti olnud.

Mina sattusin Tallinna esmakordselt väga kummalistel asjaoludel. See oli 1975. või 1976. aastal. Olin siis tudeng. Tookord oli selline üliõpilaste ehitusmalev ja me sõitsime Poola ülekäiguradasid värvima. Kui me tagasi pöördusime, tulin Riias rongi pealt maha. Mul olid pikad juuksed, kaasas ainult kott, ja ma nägin välja nagu mingi hipi. Sõitsin hääletades Tallinna ja seadsin end sisse praeguses Tammsaare pargis. Elasime ka sadamas. Meil oli seal tohutu kommuun, umbes 30 hipit ja krišnaiiti. Mina olin hipiks maskeerunud tudeng. Ja nii me umbes kuu aega seal elasime. Mina õppisin siis tollases Leningradi kinoinseneride instituudis.

Nüüd on see Peterburi filmi ja televisiooni instituut. Mina olen ka seal õppinud.

Kas Pravda tänav 13?

Jah!

Oi, tähendab, et meil on üks alma mater!

Kas Tallinn on sellest ajast väga palju muutunud?

Ma mäletan Viru hotelli. Mäletan, kuidas park ära rikuti. Kaeti seal kõik betoonplaatidega. Aga selles maailmas rikutakse kõik ära. Mis teha? Tõsi see on.

Kuidas edenevad võtted Eestis?

Kui mulle pakuti võtteid siin, olin väga rõõmus. Seepärast, et siin on minule uus kultuur, uus keskkond, uus tööstiil. Te elate siin ega märkagi, kui teistmoodi siin nüüd kõik on. Mul on siin huvitav töötada. Ei tea, mis välja tuleb, aga huvitav on ikkagi.

Milline see film on, kui kuulata helirežissööri kõrvaga?

Kõrvaga? Mulle kujuneb see probleemiks, sest film on väga jahe. Asi ei ole isegi näitlejates, nemad on otse vastupidi väga elavad ja nad meeldivad mulle. Asi on keskkonnas endas. Tegevus toimub majas ja me filmime peaaegu ainult seal. See aga on hääletu maja mere ääres. Mererand, viis hektarit maad – ja seal seisab villa. Seal on palju klaasi ning elad otsekui looduses, kuid tegelikult on maja elutu: klaas ja betoon. Interjöör ja väljendusmaneer on väga vaoshoitud. Üks asi on see, kui käib ehitus, aknad on avatud, linnud lendavad. Teine on asi aga siis, kui kõik on vaikne. Teisest küljest ei pea otsuseid tegema mitte mina, vaid film ise dikteerib. Võttegrupp on väga hea, rekvisiidid ja valgus ja kunstnikud. Kõik on väga hästi ette valmistunud, ka režissöör. 20 võttepäevaga on väga keeruline filmi teha, kuid tal on kõik läbi mõeldud, kõik on väga täpne. Näen, et töötame tihedalt ja palju, kuid siiski graafiku piires. Tulemuse vaatame läbi ekraanil.

Muideks, mul endal on puumaja.

Minul ka, tõsi küll, väga vana ja lagunenud.

Mul on uus. Ehitasin endale puumaja, üldse olen neid ehitanud kolm. Ehitasin lava helide, sammude ja mürade salvestamiseks. Kuna seal on väga vaikne, saab seal väga hästi salvestada. Kui mul on vaja teha filmi jaoks sünkroonmüra, kasutan kogu maja.

Vaatasin hommikul teie osalusel valminud filmi „Lihtsad asjad“ („Простые вещи“, Aleksei Popogrebski, 2007).

Mul tekkis 2002. ja 2003. aastal niisugune illusioon, et olen õppinud midagi tegema. Nüüd kahtlen, kuid siis olin selles veendunud. Töötasin Šarunas Bartasega, kuid rohkem tõsiseid režissööre läheduses polnud. Ma isegi tahtsin kellelegi kirjutada või helistada, ent ma ei hakanud seda tegema. Saatus viis mu kokku Sergei Loznitsaga. Me tutvusime Belarusfilmi stuudios 2005. aastal. Ma ütlesin talle siis, et küllap töötame veel kaua koos. Siis hakkas ta mind tutvustama Vene režissööridele, kes töötasid art-house’is. Ta tegi mind tuttavaks Popogrebski, Germani ja Hlebnikoviga. Kuidagi vähehaaval hakkasin ma nendega koos töötama. See oli mulle selline õnnelik aastakümme. Nii et ärge uskuge, kui teile räägitakse, et kui enne 40-50aastaseks saamist pole tulnud huvitavat tööd, seiklusi, raha ja veel midagi head, siis seda ei tulegi kunagi. See on jama.

Me usume parimasse.

Ma sattusin Vene art-house’i südamesse. Nüüd töötan põhiliselt Venemaal, täpsemalt sõidan võteteks sinna. Suurem osa stuudiotööst tehakse Leedus – montaaži ja värvimääramise periood.

See on siis järeltöötlus?

Jah. Tavaliselt võtab heli kallal töötamine aega kolm või neli kuud: tuleb valmistada ette filmitud materjal, üle lindistada puudulikud helid, mõelda, kuidas see kõik koos toimima hakkab. Seejärel minnakse juba edasi mõnda Venemaa või Euroopa suurde stuudiosse. Sinna läheme umbes kaheks nädalaks, et töö lõpetada.

Ühe Ameerika helirežissööri raamatust leidsin väga kalliste Hollywoodi filmide töögraafiku. Järeltöötlusele on seal eraldatud täpselt need sadakond päeva, aga asjaga tegeleb neil selle perioodi jooksul 30-40 inimest, mitte 3-4 nagu meil. Muide, ka hea õlle tegemiseks on sadat päeva tarvis.

Huvitav, et meil on vaja sama palju aega, peame ootama nagu põllumehed, millal kartul saab valmis või vili küpseb.

Räägime helist ja filmist, kujutise ja helirea seosest tänapäeva maailmas. Kuidas on heli muutunud?

Mina olen rohkem praktik kui teoreetik. Keeldusin isegi õppejõutööst, kuna suhtun sellesse kõigesse väga tõsiselt. Seepärast, et siis tuleks filmitööst loobuda, mida ma ei saa endale lubada, samuti tuleks umbes aasta pühendada sellele, et kujundada oma metoodika. Kui õppisin instituudis, ei räägitud meile paljudest asjadest üldse midagi. Miks meil ei olnud ornitoloogiakursust? Ei õpetatud näiteks, kuidas laulavad linnud, kus nad laulavad, millal nad laulavad. Kas lõoke võib laulda augustis, laulda öösel või linnas? Miks seda ei õpetatud? Aga see on väga tähtis. Või siis autod. Millised need on? Missugune on nende mootori müra spetsiifika? Maailm meie ümber on rikas ja mitmekülgne. Mis aga puutub filmide helisse, siis olen ma aru saanud ühest lihtsast asjast: kui tehakse filmi, on kogu protsess jaotatud tinglikult mitmesse etappi: need on stsenaariumi kirjutamise etapp, näitlejate valimise etapp, filmimiskoha ja filmigrupi valik. Need protsessid on väga tähtsad, sest filmides fikseeritakse see, mis on juba läbi mõeldud. Kõigil on mõistagi oma tehnika ja töömeetod. Isegi Bartase töömeetod oli tema viimases filmis hoopis teistsugune kui tema varasemates filmides. Need olid lihtsalt sõnatud, tekstita filmid, ent viimases on tohutu tekstikogus. Filmis ta aga selle nii, et tegelaste vaba vestlust filmiti mitmeid kordi ning ta ei pöördunud kunagi tagasi kõneluse alguse juurde. Tulemus on aga väga elav ja väga sisukas episood.

Vabandage, et teid katkestan. Mina võin dokumentalistina öelda, et need teie filmid, mida olen näinud, pole tänu teie heliga tehtud tööle enam mängu-, vaid dokumentaalfilmid. Selles mõttes, et toimib filmikunsti maagia: ma unustan vaadates, et tegemist on väljamõeldud maailmaga, ning usun kõike, mis toimub.

Popogrebski ütles mulle: „Sa teed nagu maalikunstis, just nagu Tolliametnik Rousseau [Henri Rousseau, Prantsuse kunstnik (1844–1910), hüüdnimega Tolliametnik – toim], kellel olid kõik üksikasjad välja joonistatud, kuid siiski mitte täpselt, mitte igapäevaselt, vaid mingil nõiduslikul viisil.“ Ma olen alati selle poole püüdnud. Töö heliga on põhiliselt töö stuudios. Loomulikult tuleb kõigepealt võtetel salvestada, seejärel ootab ees väga pikaajaline stuudiotöö. Ja siis juba tunnetad väga hästi filmi ja selle nõudeid, ei suhtle enam mitte režissööri, vaid filmiga. Valik aga ei ole sugugi liiga rikkalik. See on justkui rong, mis sõidab rööbastel, kui kaldub aga veidi vasakule või paremale, on katastroof käes. Heli on nagu selle filmi tegelikkus. Minu ülesanne on see ainult leida ja avada, aga avada see tuleb. Nagu teevad arheoloogid: algul buldooseri, siis labida ja lõpuks pintslikesega. Sellest järeldub, et mingi heliga ei ole võimalik filmi parandada. Osa ei saa olla tervikust suurem. Kui hakata filmi heli abil päästma, võib see olla väga ilus, väga professionaalne, kuid ikkagi ei ole see kunst. See on peamine, mida olen oma töös mõistnud, kuid tööd olen ma teinud väga palju. On olnud periood, kui töötasin iga päev 10-12 tundi ühe puhkepäevaga kolme kuu jooksul. See oli niisugune kirg. Sel perioodil õppisin ma väga palju ja mõistsin, et olen oma teel, olen liikumises. On neid, kes teevad minust paremini, ja neid, kes halvemini. Aga kõik see, mida teen mina, tuleb puhtast südamest. Muidugi on viimase 30-40 aasta jooksul toimunud meie kutsealal tõsised muutused, mis ei puuduta ainult meid, vaid kõiki – kommunikatsioon. Varem pidin registreerima end raamatukogus, et raamatuid lugeda, nüüd on sama valik internetis.

Minu arvates on see suur müüt, et kõik on internetis olemas.

Jah, minu kass kadus ära ja internetis teda pole. On tekkinud tohutu instrumentaarium, informatsioonivalik. Nüüd on võimalik asju võrrelda ja parandada.

See, et tehnika arengus on toimunud niisugune hüpe, ei ole minu meelest mõjunud nii, et on hakatud tegema rohkem häid filme. Kas on või ei ole?

Ei ole. Muidugi, see, mille ma tegin varem kahe päevaga, seda saab nüüd teha kahe tunniga. Üksikasjadele, sellele, et helikeel oleks lihtne ja selge, täiesti loomulikele asjadele kulus palju jõudu. Minust (naerab) sai arhiivifilmide spetsialist.

Näiteks, minu juurde tuleb režissöör Sergei Loznitsa, ilmuvad välja arhiivimaterjalid, millel ei ole üldse mingit heli, või siis materjalid, millel on vaid helifragmente. Kõik ülejäänu tuleb luua.

Nii tehti Loznitsa film „Blokaad“ („Блокада“, 2006) Leningradi blokaadist. Seal ei olnud heli üldsegi. Kasutasin seal mängufilmi meetodeid. Ainus salvestis oli seal metronoomi heli. Nevski prospektil oli metronoom, mis transleeriti raadioeetrisse. Isegi Churchill seadis oma raadio sellele lainele ja kuulas, kas sakslased ei ole mitte juba linna vallutanud.

Tegelikult aga olid tankid linna lõunaosas. Ja just see ainus originaalheli ei sobinud filmi mitte kuidagi, tegi filmi võltsiks, mitmetähenduslikuks ja vägagi ebatõeliseks. See on kummaline näide, et originaalheli ei toimi. See on justkui karikatuur. Näiteks teatris tapab kangelane laval mõõgaga vastase, aga vaatesaali rõdul puhkeb kaklus. Kogu saalitäis pöördub ja vaatab seda kaklust. Nii oli siin ka originaalheliga.

Minu juurde tuli üks leedu režissöör. Ta oli teinud 20 aastat tagasi filmi, kus restorani kogunevad Leedu tuntud inimesed, literaadid. Ta oli aga oma filmi heli ära kaotanud. Me mõtlesime kaua filmi pealkirjale – ja välja mõtlesime: „Tahtsin öelda teile midagi väga tähtsat, aga unustasin“. Nüüd seda tehakse. Kõik tuleb hästi välja. Kõnelusi ei ole, kõik sammude ja aparaatide helid on olemas. Asi toimib. Sergei Loznitsal on jälle film „Kiri“ („Письмо“, 2013). See on võetud monoläätsega, laialivalguvate servadega. Siluetid otsekui veidi helendavad, mustvalge film, väga huvitav kujutis, veidi laialivalguv. Sergei isegi kirjutas hullumajas viibiva inimese kirja. See maja asub metsas lagendikul, inimesed istuvad pinkidel. Kõik on pikad üldplaanid. Kirjutati tekst ja isegi leiti näitleja, kes pidi selle ette lugema. Selles filmis me jõudsime peaaegu et muusikani. Siis sõitis Loznitsa Saksamaale ja mul tuli väga hea idee, meenus, kuidas Bartase filmis „Maja“ („A Casa“, 1997) oli mul kaks kurttumma, kes püüdsid rääkida. Mulle tuli see meelde. Leidsin kurttummad, panin nad stuudiosse istuma ja salvestasin nende dialooge. Tuli hästi välja. Panin selle artikulatsiooni. Hiljem hakkas töö õhkkonna, sammude ja kõigi helidega. Kui ma seda Sergeile näitasin, siis me lihtsalt ahhetasime. See oli nagu kosmos. Film pälvis Euroopa filmiakadeemia nominatsiooni!

Ma tean seda filmi, väga tugev töö.

Jah, seda oleks huvitav vaadata kinos, sest sellele on tehtud Dolby heli. Art-house on mulle lähedane just sellepärast, et inimesed teevad oma toote ühes eksemplaris. Erinevalt toodetest, mida valmistatakse toorikutest. Lihtsalt kleebitakse toorikud üksteise külge. See toimib, kuid see on sellise lahja uimasti, mitte kunstiteose toime.

Kuidas teie valite filmi, millega töötama hakkate?

Nüüd on Venemaal hakatud veidi vähem filme tegema. Varem pakuti mulle aastas seitset-kaheksat filmi, mina suudan teha neid kaks tükki aastas. Ma olen töötanud väga huvitavate režissööridega. Ma saan aru, et kui teha halb film, on see sama, mis sülitada igavikku, nagu on öelnud Faina Rajevskaja. Samuti on ka siin. Mul on olnud ja on neli-viis režissööri, kellega ma töötan. Bartasega, kelle filmid on väga keerulised, töötan samuti. Sergei Loznitsa on väga aktiivne.

Mul on väga vedanud Loznitsa, Popogrebski ja Sigareviga. Vassili Sigarev on ilmselt Venemaal praegu kõige huvitavam inimene. Ta on dramaturg, ta on saanud teatri-Oscari. Me käisime temaga koos Prahas ja ta tunnistas, et kolmes Praha teatris mängitakse tema näidendeid. Ta on teinud ühe filmi. Ja mõistnud, et suudab filmikunsti teha. Teatris käis ta esimest korda siis, kui tuli omaenda näidendi esietendusele. Ta on seega loomupärastelt andekas, kullatükk. Tal on kaks venda: üks vanglas ja teine samuti. Temast on aga saanud dramaturg ja kirjanik. Tema puhul on improvisatsioon keelatud. See on imeline. Vassili on ühelt poolt kosmos, teiselt aga külamaitsetus. Ta käib serva mööda: veel üks samm ja tuleb välja filmikitš. Ma vaatasin tema filmi „Hundikutsikas“ („Волчок“, 2009) ja olin lihtsalt vaimustuses. Mina sellega seotud ei olnud. Nüüd aga tegime koos Sigareviga „Ozi maa“ („Занимательная этология“, 2015).

Mulle helistas ja pakkus tööd Rustam Hamdamov, mõistagi igati geniaalne inimene. Aga ma ütlesin ära. Mina teen heli sellest, mis mind ümbritseb, sellest, mis on mu jalge all. Just sellest materjalist tuleb see välja valida. Siis toimib see lihtsalt ja selgelt. Rustamil tähendab see aga taevalaotust. See oli selline eksperiment, mille peale mina välja ei läinud.

Mis saab helist saja aasta pärast?

Ma ei arva, et erilist arengut tuleb. Ma ei tea. See on nagu džässis. Algul džäss arenes, pärast aga jäädi seisma.

Heli muutus, kui ilmus Dolby. Nüüd aga ei ole kõik täiendused viimase 15 aasta vältel midagi eriti muutnud. Ma ei tea, mis tuleb. See ei ole minu töö. Minu töö on helisid välja kaevata ja need salvestada.

Tõlkinud Mait Eelrand