Dokumentaalfilm „Maestro“^* (Endeavor Pictures, 2015, 82 min), režissöör-stsenarist David Donnelly, produtsendid Ford D’Aprix ja David Donnelly, operaator Heath Saunders, toimetajad Justin Guerreri, Heath Saunders, muusikatoimetaja Tatjana Berman. Esilinastus 12. VII kinos Sõprus.

„Kahe aasta jooksul jälgis meie filmi tiim üht meie planeedi kõige tuntumat muusikut. See, mida sa näed, esindab pretsedenditult avarat ligipääsu suures osas peidetud maailmale.“

Need kaks lauset on äsja vaadatud noore ameerika režissööri David Donnelly dokumentaalfilmi „Maestro“ inglise keelest maakeelde tõlgitud algustekst. See tekst tegi mind ettevaatlikuks. Ma mõtlen teist lauset, selle pretsedenditut pretensioonikust ühelt ja selles avalduvat Donnelly autoripositsiooni teiselt poolt. Mida ta ütleb? Et ta ei loo filmiga oma maailma, vaid on asetanud end vahendama kellegi teise oma. Antud juhul Paavo Järvi ja klassikalise muusika maailma. Filmitegija, kindlasti ka dokumentaalfilmide tegija, võiks seada lähtekohaks luua oma filmiga unikaalne, iseseisev poeetiline ruum. Jah, muidugi, elust ja inimestest tõukudes, sellest materjali kogudes. Kui ta pretendeerib vähemale, asetab ta end automaatselt päevapiltniku või seltskonnafotograafi positsiooni ja asub täitma pildistatavale või tööandjale võimalikult meelepärast tellimustööd. Ka meie Kroonika lubab ju enamasti pretsedenditult avarat ligipääsu seltskonnatähtede ellu, isegi kui nad ei ole meie planeedi tuntuimad.

Enne kui filmi pikk, intervjuusid täis pikitud sissejuhatus pealkirjani jõuab, kõlab Paavo Järvi kaadritagune hääl: „Muusika on kõige lõppemise algus – minu jaoks.“ Tõlgendan seda nii, et sel hetkel, kui dirigent süveneb teosesse, kaotab muu tähtsuse. Jäävad muusika, selle looja, interpreedid ja kuulajad. Ja ilmselt ka väga palju vaikust, mis helide vahele mahub ja ilma milleta muusika sündida ei saa. Aga seda vaikust helide vahel, mis teeb muusikast lõpuks muusika, ei näi jaguvat Donnelly filmi kaadritesse ega kaadrite vahele kohe üldse mitte. Ma olen nimelt veendunud, et ka mõjusa filmi siseellu peaks mahtuma päris palju vaikust ja õhku.

David Donnelly 82 minutit kestva filmi „Maestro“ peategelasteks on klassikaline muusika ja dirigent Paavo Järvi. Autor on lähtunud oma kultuuriruumile omasest usust räägitud sõna jõusse ja tähtsusse. Film on üles ehitatud kümnetele klassikalise muusika tähtsusest pajatavate interpreetide ja muusikateadlaste ning -ajakirjanike intervjuudele (s.h Joshua Bell, Hilary Hahn, Pekka Kuusisto, Lang Lang, Robert Greene, Heather McDonald jt), mis vahelduvad Paavo Järvi intervjuudega. Järvi inter­vjuud on enamasti kaetud n-ö katteplaanidega muusikute ette minekut ootavast või nendega juba töötavast maestrost. Vaikselt toimetavat Järvit me peaaegu ei näe, ikka on kaadritagusel intervjuutekstil midagi olulist öelda. Enamik kaadreid Paavo Järvist on vaid illustratiivses funktsioonis, et tema jutt oleks n-ö korralikult kaetud. Jutt ongi korralikult kaetud ja vaikus korralikult välja lõigatud. Isegi intervjuudesse pole täinud autor lausete vahele väikest õhuruumi jätta. Ma ei näinud ühtegi psühholoogiliselt läbivat ja mind kui vaatajat läbistavat tervikepisoodi dirigendist tegevuses. Ma palun lugejal siinkohal väga tähele panna. Ma ei kritiseeri Paavo Järvi isikut – ei siin ega üheski teises kohas. Ma väidan, et filmi autor ei ole osanud luua Järvi elu ja tegevuse pinnalt tegelaskuju, mis mind kui vaatajat tõeliselt köidaks. Sest üle 80 minuti klassikalisest muusikast rääkimist ei asenda minu silmis selliste (mikro)sündmuste kulgu, kus peategelased Järvi ja klassikaline muusika avaneksid peamises – suhtes muusikutega. Kus pildil ei oleks teksti kaunistav, markeeriv ja kattev roll, vaid tervikepisoodid viitaksid veidigi saladusele, kuidas dirigent oma tunded ja mõtted muusikuteni viib. Äkki alati ei vii? Äkki mahtus kaheaastasesse filmitegemisse ka mittemõistmist ja lühiseid, enne kui mõni teos tööle hakkas? Filmis seda ei ole. Ei igatse ma muusikutevahelisi intriige näha. Lihtsalt silda ja sidet inimeste vahel ja ka inimeste ning muusika vahel, millel aeg-ajalt ju kombeks katkeda, et siis jälle loodud saada.

Ükskõik millise inimese, tuntu või vähem tuntu elu pinnalt filmi luues algab kõik autori(te) ja filmitavate suhtest, kokkulepetest, usaldusest. „Maestrot“ vaadates tajun, et selle filmi tegijad on Paavo Järvist jäänud ühel või teisel põhjusel küllaltki kaugele, kujunenud suhe ei tundu piisavalt usalduslik. See on minu kui filmitegija intuitsioonil ja kogemusel põhinev arvamus, see, mille loen välja väikestest märkidest. Muidugi subjektiivne arvamus, sest asjaosalised võivad ise hoopis teisiti tunda. Suurt ja kallist filmi on teinud kindlasti ka suur võttegrupp. Mida rohkem sebib filmitava ümber asjapulki, seda keerulisem on tabada olemuslikku, sest seda suurem on oht lõhkuda elu poolt filmimiseks pakutud episoodide mikrokliimat.

Muusikatki on klassikalise muusika tähtsusest kõnelevasse filmi mahtunud äärmiselt vähe. Vaid mõned markeerivad katked üleminekutel uutele ja uutele intervjuudele. Kõige toredam ja pikem muusikalõik filmis on see, kus viiuldaja Pekka Kuusisto üllatab Bremenis kontserdipublikut skandinaavia rahvaviisiga. Vägev lugu ja esitus. See kannab kaasa, kuni näeme pildis viiuldajat mängimas. Siis on autoril filmiajast kahju hakanud, lugu hajub katteplaanide alla taustamuusikaks, jääb ka intervjuu alla kestma, tuleb vahepeal viiuldaja pildiga uuesti välja, et siis lõpuks taustameloodiana vaibuda. Kokku siiski ligi kaks minutit muusikat, kuigi vahepeal mahamiksituna taustaheliks alandatud. Filmis on kusagil tore tsitaat Bob Marleylt: „Muusikaga on üks hea asi – kui ta sind lööb, ei tunne sa valu“. Selles filmis ta eriti ei löö, sest talle pole kuigipalju ruumi jäetud.

Film puudutab põgusalt ka Paavo Järvi isiklikku elu, aga selles osas on filmitav ilmselt täpsed raamid paika pannud. Ju on nii hea ja õige. Ka perekonna emigreerumisest 1980. aastal ENSVst on juttu ja ära nimetatud, millise „mustas“ nimekirjas autori teose dirigeerimine Paavo Järvi isa Neeme Järvi perekonna emigreerumisele kaasa aitas. See helilooja oli Arvo Pärt ja teose pealkiri „Credo“. Teos, mille Pärt kirjutas juba 1968. aastal.

Hooaja avakontsert Pariisis. Paavo Järvi Orchestre de Paris’ ette minemas. Režissöör on episoodist viimase välja võtnud. Pinge aetakse üles kokku miksitud heliefektide ja kakofooniliste jutukatketega. Sellest kõlab läbi sõnapaar „Prantsuse kultuuriminister“ (!). Hollywood, olen filmi vaatamisel artikli esmastesse märkmetesse lisanud. Katked kontserdist.

Filmi alguses räägib Paavo Järvi ühest oma noorepõlve õpetajast Leonard Bernsteinist. Meenutab koosolemist kaasõpilase juures kodus, kus osales ka Bernstein. Keegi pani mängima plaadi Brahmsi sümfooniaga. Kõik püüdsid aru saada, milline koosseis seda esitab ja kommenteerisid esitust. Bernstein kuulas ja ütles – ma kuulen sõda. „Mõistsin siis – ma ei oska veel muusikat kuulata, mu mõtlemine tegeleb vähem tähtsaga, pealispinnaga,“ räägib Paavo Järvi. Pealispinnaga on selles filmis tegelema jäänud ka David Donnelly. See ei tähenda, et ta mõnes järgmistest filmidest ei võiks sügavamale kaevuda. Tuleb vaid loobuda hirmust vaikuse ees. Kui lihtsalt see kõlab.

*Vt ka Maestro. Muusika ei ole kõik. – Sirp 2015, nr 29, lk 26.