Kristjan Järvil (43) on Leipzigis peagi algamas neljas hooaeg Saksamaa vanima raadioorkestri – Kesk-Saksa Raadio (MDR) orkestri peadirigendina. Viimati juunikuus Leipzigis käies tundsin imetlust, kui palju on Järvil õnnestunud kavva võtta eesti muusikat. Ja mitte ainult enda juhatusel: ta kutsus Kristiina Poska dirigeerima Tubina V sümfooniat, samuti oli võimas ettevõtmine Tobiase „Joonase lähetamise“ ettekanne Neeme Järviga dirigendipuldis. Erilise tähelepanu all oli hooajal 2014/2015 aga Arvo Pärdi looming. Peale selle esitati Tormise „Raua needmine“, Tüüri reekviem, fagotikontsert Martin Kuuskmanni soleerimisel jm. Seejuures on teada, et ka parima tahtmise korral ei ole eesti dirigendil sugugi alati võimalik oma tahet läbi viia ja kodumaist muusikat esitada – palju oleneb kontserdiorganisatsiooni soovidest.

Kuidas ikkagi õnnestub nii palju eesti muusikat kavva võtta?

Kristjan Järvi: Kui koostan ise programmi, on kergem eesti muusikat esitada. Mina ise vastutan kava eest. Dirigent tahab teha ja kõik. Aga muidu ongi kõige suurem takistus see, et oleme väikesest riigist ja ei ole küllalt inimesi, kes võtaksid enda peale vastutuse minna publiku ette kodumaise heliloominguga. Kuulasin just teel Pärnust Tallinna autos Tubina viiulikontserti, see oli Klassikaraadiost. Arvasin, et see oli Paavo ettekanne Pärnu festivalilt, kus viiulisolist oli Nicolas Dautricourt, aga see oli hoopis minu isa vana võte Mark Lubotski ja Göteborgi orkestriga. Kontsertettekanne, aga nii ilus, ja maailmatasemeline muusika. Kui me eesti muusikat alguses välismaal dirigeerisime – isa tegi palju Tubinat, Ellerit jt –, siis me arvasime, et teeme seda eestluse pärast, oleme ju eestlased. Aga tegelikult on eesti muusika täiesti võrdväärne muusika suurrahvaste omaga. Analoogne asi on, et paljud saksa, prantsuse ja vene dirigendid lähevadki lavale oma muusikaga, sest see on nende oma ja nad tunnevad seda rohkem. Nad kardavad teha teist muusikat. Eesti interpreedid peavad muidugi valdama kõike.

Meie riik praktiliselt ei eksisteerinud kuni 1991. aastani. Ja enne seda oli üks vähestest, kes propageeris välismaal eesti sümfoonilist muusikat, minu isa ja mõnikord ka Eri Klas, kui ta oli piiri taga. Kui Pärt emigreerus läände, siis ei olnud ka tema alguses eriti tuntud, ta oli nagu kõik teised temasarnase saatusega exile soviet’id. Neid ei peetud eestlasteks, sest keegi ei teadnud, et Eesti riik on päris riik. See oli muidugi õnnetu poliitiline saatus, seepärast jäi ka Tubina esitamine soiku. Ta oli valel ajal vales kohas.

Nüüd on ju olukord muutunud.

Pärt on tõusnud nii muusikapubliku hinges kui ka rahvusvahelises muusikaelus niisugusele kõrgusele, et tema muusika ja kõik see, mida ta on saavutanud, on andnud meie riigile võimaluse koonduda tema kui ühe rahvusvahelise sümboli ümber. Tänu Pärdile propageerivad eesti muusikat nüüd ka välismuusikud.

See toob Eestile ka majanduslikku kasu. Kui mõtleme turismile, siis mille vastu tuntakse huvi? Ikka oma toodangu vastu. Rahvariided ja muu käsitöö, keraamika jms. Kultuuri on vaja meie iseseisvuse säilitamiseks. Ei ole õige öelda, et kultuurile ei ole vaja raha. Meie oma kultuuri propageerimiseks välismaal on vaja raha. Peab toetama meie orkestreid ja ansambleid, rahvamuusikast sümfooniaorkestriteni, et nad saaksid esineda välismaal. Majandus on väga tihedalt seotud kultuuriga. Meid on 1,3 miljonit inimest, me ei saa olla suurvõim majanduses. Näiteks Island on väike saareriik, 300 000 inimest, aga ta on tugev poliitiliselt, majanduslikult, kultuuriliselt. Oma kultuuri toetatakse. Mul on Islandis mitmeid sõpru, olen vaimustatud Björki muusikast ja tegin isegi ühe sealse rokkgrupiga koostööd. Islandis peetakse lugu oma kultuurist, oma toodetest, oma keelest. See on nende tugevus.

Meil Eestis on nii palju seda, mis on atraktiivne. Meile tuleb kasuks, et oleme natuke eemal sellest väga kiirest maailmast, mis keerleb meie ümber. Terves maailmas, mis on corporated, allutatud võimsatele ärilistele huvigruppidele, valitseb külm kalkulatsioon, raha ja küünarnukid ja muudkui tempo, tempo, tempo. Maailmas, kus kõik olgu suurem ja parem – kes selles maailmas tasa tegutseb, jõuab kaugemale. Meil on aega ja võimalust leiutada ja arendada seda, mis meile tegelikult on omane. Mida rohkem inimesi mõistab niisugust vaatenurka ja mõtleb sel viisil, võib sellest kujuneda terve poliitiline platvorm, mis võib muuta Eesti tulevikku. Seepärast on ka eesti muusika minu meelest väga tähtis, nagu ka see, et kutsusin Leipzigisse Kristiina Poska juhatama Tubina V sümfooniat. On tähtis, et Risto Joost tuleb meile koori [MDR-koori – K. P.] kunstiliseks juhiks.

Rahvusvaheliste tegelaste kaudu saame edendada eesti kultuuri välismaal ja tuua Eestile tuntust. See puudutab ka moodi, sporti. Mu venna Twitteris oli väga hea pilt: Pärt, Paavo, Carmen Kass. See on nagu Estonian success [Eesti edulugu – K. P.]. Me oleme uhked selle üle. Aga see, et väriseme Venemaa ees, ei too meile tuntust, vaid häbi. Venemaaga on üks vastuoluline asi: Putin teeb väga palju vene kultuuri heaks ja see on kahtlemata õige, ta toetab Venemaad. Idee on õige, aga milliste vahenditega ta seda teeb ja kelle arvelt, see läheb üle piiri.

Nagu sa ütlesid, peaks riik rohkem toetama eesti kultuuri viimist Eestist väljapoole.

Eesti riik peaks tekitama inimestele võimaluse olla ise leidlik. Lihtsalt niisama konkreetse sihita ei ole mõtet raha anda. Tähtis on toetada platvormi loomist, millelt saab ise edasi. Läbi raskuste, sponsorite, eratoetuste. Aga siis peab olema ka leidlik inimene. Näiteks nagu on Põhjamaade sümfooniaorkestriga. Anu Tali on väga talendikas dirigent. Aga kes on ka väga talendikas, on Kadri Tali, sest tema oskab leida igasuguseid võimalusi orkestri projektide läbiviimiseks. See on ka talent, ta ei ole mingisugune administraator, kes istub laua taga. On vaja meistrit omal alal. Paljudel firmadel on suured reklaami, kommunikatsiooni eelarved – aga kuidas nad seda kulutavad? Kuidas tuua kasu? Eesti riigiga on samamoodi. Ei ole mõtet tekitada situatsiooni, kus kõik on kerjused ja anname raha igaühele natuke.

Mulle väga meeldib e-residentsus. See on õige mõtlemisviis ja see vaja praktiliselt käiku panna ka kultuuris.

Me ei tee kunsti ainult oma väga austatud kontserdikülastajatele. Kui see on nii, siis on see vale. Kunst ei tohiks olla kunstlik – künstlich, artificial –, see on suur arusaamatus. Kunst peab olema ehtne. Räägin ka oma MDR-orkestrile: publik vaatab teid saalist ja keda nähakse – väga ebahuvitavat staatilist inimest, kes võib-olla mängib oma pilli isegi väga hästi, aga näeb välja nagu surnu. Orkestrandid ütlevad, et kuule, millest sa räägid, see on tõsine professionaalne kunst. Jah, see on küll tõsine kunst, aga ära näe välja nagu mingi puust mannekeen. Ole ehtne inimene, kes naudib, mida ta teeb. Vahel on nad küsinud: „Aga kui me ei naudi seda, mida teeme?“ Selle peale ütlesin, et ega te ei peagi siin mängima, minge koju. Siis te poleks pidanud algusest peale muusikat õppima. Aga tegelikult ma ei usu, et nad ei naudi. Lihtsalt muusikahariduses valitseb niisugune akadeemiline suhtumine juba maast madalast peale.

Kui kutsusin Tiit Kikase Leipzigisse mängima Tubina süiti eesti tantsuviisidest, täpsemalt selle remiksi, ütlesin talle, et mängigu nii, nagu Tubin kuuleks neid teoseid külaviiuldajalt. Nagu Schubert võttis lendlerid ja pani kirja. Ma arvan, kui me võtame ennast liiga tõsiselt, rikume oma tuleviku ära. Beethoveni IX sümfoonia viimase osa kooriteema on ka nagu rahvamuusika, nagu „teie jaoks“. Vendlus mitte ainult oma rahva seas, vaid ka rahvaste vahel tuleb austusest üksteise vastu. Ja austus tekib kultuurilise konteksti abil, ükskõik, oled suur või väike rahvas.

Seda printsiipi järgib 2008. aastal asutatud Läänemere maade noorte­orkester (Baltic Sea Youth Philharmonic, BYP). Juba septembris algab orkestri turnee, mille vältel näiteks Zürichi Tonhalles kõlab Tüüri „Ardor“ marimbale ja orkestrile (solist Heigo Rosin), Milanos Pärdi „Cantus“ jne. 2. oktoobril esineb orkester Dresdeni Frauenkirches, kus kollektiivile antakse üle Euroopa kultuuripreemia.

Selle orkestri tegevus näitab Läänemere regiooni harmoonilist suhtlust kultuurilises kontekstis, eri rahvusest pillimängijad annavad meie projektidesse oma panuse. Poolakad, venelased, eestlased, skandinaavlased, sakslased jt on üks meeskond, me ei ole kellegi vastu. See on BYPi idee. Järgmisel aastal kavatseme asutada Läänemere maade filharmooniaorkestri (Baltic Sea Philharmonic), kus mängivad need, kes on noorte­orkestrist välja kasvanud, nii umbes 30aastased, ja tahavad koosmängu jätkata.

Majandus ja relvad on manipuleerimisvahend, mida riigijuhid kasutavad ära oma huvides ja mitte alati oma rahva huvides. Väiksematel riikidel poleks vaja ennast suurte riikide mängudega siduda, sest väiksemad on nagu etturid, kes malelaual esimesena lahingusse saadetakse.

Nüüd juulikuus Pärnus olles jälgisin huviga dirigeerimise meistrikursusi. Arutlesime pärast ka isaga selle üle, kuidas paljud kursuslased juhatavad. Nad õpivad midagi tegema – aga miks, mille nimel? See on nagu õpitaks autot käivitama ja juhtima, aga ei teata, kuhu sõita. Sest ideed, filosoofiat, arusaamist ei ole. Kui küsida inimese käest, et kuule, mis on sinu eesmärk, siis nad ütlevad, et täita helilooja soovi. Ma ka olen loonud paar teost – helilooja muudab meelt iga päev. Isegi oma teose puhul.

Kirjapandud heliteos vajab interpreedi, helilooja ja dirigendi vahelist koostööd. Aga kui dirigendil ei ole sellest teosest oma ideed, jääb kõik ebamääraseks ja ei veena. Seevastu, kui on veenev idee, siis laabub kõik kohe. Kõik muusikud tulevad kaasa. Ja kui on tehnika, et seda näidata, siis oled sa dirigent. Tegelikult toimib kõik maailmas selletaoliselt. Oled president või mingi firma juht … sa juhendad teisi, sul peab olema siht ja arusaamine.

Läänemere maade orkestri juurde tulles: mulle näib, et selle piirkonna noorte muusikute haridus ei toeta küsimust „miks?“. Neil on tehnilised oskused, nad teavad, kuidas mängida pilli, kuid nad on unustanud, miks nad seda teevad. Selline suhtumine on üks asi, mida püüan muuta.

Pärnu Järvi-festivali orkester, mida juhatasid Neeme Järvi ja Paavo Järvi, oli vaimustav oma vastuvõtlikkuse ja mängutahte poolest, iga muusiku individuaalsus ja solistlikkus ühinesid suureks inspireerivaks ansambliks.

Pärnu festivaliorkester on täiesti maailmatase. Seal on entusiastlikke muusikuid, kes otsivad võimalusi säramiseks. Orkestrites enamasti, kui just MDR-orkestris ei mängi (naerab), ei saa särada, sest väga raske on väljuda igapäevasest töörežiimist. Eriti Saksamaal, aga ka teistes riikides on orkestrimäng Dienst, leiva­teenimine. Täidad oma töökohustused ära ja ongi kõik, lähed koju. Niisugune leivateenimine muusikas on nuhtlus. See on nagu kooliskäimine. Ma ei olnud kõige parem õpilane, sest juba see, et pidin hommikul tõusma ja kooli minema, ei meeldinud mulle – ja kellele see meeldiks (naerab). See Dienst on nagu kooli jätk. Kui saad inimeste elu teha kuidagi huvitavamaks, arendab see ka orkestrit.

Oled MDR-orkestri kavva toonud festivalid, mis on seotud hooaja peateemaga. Eelmisel oli selleks „Go North“, uuel hooajal „Go South“.

Abonemendisüsteem on tähtis majanduslikust aspektist. See on nagu psühholoogiline rahustus, et nüüd saame edasi tegutseda, selline hulk pileteid on müüdud. Aga see ei ole loominguline, osav, leidlik … Festival seevastu loob situatsiooni, kus Dienst-orkester peab muutuma projektiorkestriks, kuna kümne päeva jooksul tehakse 4–6 programmi. See on muidugi tappev. Tavaliselt valmistab MDR-orkester kava ette nädal aega. Vahel võib isegi juhtuda, et kui on rohkem proove, kõlab lõpptulemus halvemini. Festivali situatsioon annab võimaluse särada, väljuda rutiinist. Paljud kardavad seda. Vastuseis sellele oli orkestris alguses küllaltki suur. Oli harjumatu, et mingit pala mängisime esimest korda alles peaproovis. Siin aga loevad minu kogemused: ma jätan selleks teose, mida on võimalik peaproovil läbi mängida ja hästi teha ja kontserdil ette kanda. Orkestrile oli see fakt iseenesest suur psühholoogiline barjäär, mis tekitas väga ebamugava olukorra ja võis viia konfliktiseisundini. Kui sellest üle on saadud, hakkavad asjad iseenesest voolama. Kui ollakse veendunud oma eesmärgis ja tahetakse välja jõuda oma ideeni, siis on niisugune risk absoluutselt vastuvõetav.

Paljud ei julge riski võtta, sest öeldakse, et siis ei kutsuta tagasi, võib-olla kvaliteet on halb … Aga riskita ei toimu midagi. Leipzigis oli publikut alguses väljaspool abonementi vähe, nüüd on vastupidi – kuulajaid on rohkem nendel kontsertidel, mis on näiteks alternatiivpaikades – vabrikutes, vanades kinodes jm. Sinna tahetakse tulla ja kuulata klassikalist muusikat. Minu kavad pole küll kunagi puhtalt klassikalised, see on alati segu, et ähmastada žanripiire, vähendada akadeemilisust. Kvaliteet muidugi peab olema. Kui on lihtsalt niisama liga-loga, ei tule varsti keegi kontserti kuulama.

Maailm on muutunud väga literaalseks, ei mõisteta kujundeid, metafoore. Võetakse asju väljaspool konteksti, sõna-sõnalt. Festivalidega toon selle kultuuri vaimu, hinge, maitset, lõhna, atmosfääri sinna, kus see on nii võõras. Me elame arvude ja statistika järgi, aga seda pole vaja, statistika tapab hinge. Seepärast on muusika mulle nagu päästerõngas.

MDR-orkester on minu meelest ju väga hea orkester, aga alguses ei olnud muusikud ilmselt piisavalt paindlikud.

Mängutase on väga hea, nüüd on lisandunud ka paindlikkus – ka tänu sellele, et mängime palju uut repertuaari. Esitame palju põhjamaist muusikat, mida on ju ka eesti muusika. Mis meile on väga tavaline, on neile eksootika. Soomlastel on Sibelius, meil on Pärt. Tubina kohta ei saa ma sama kahjuks öelda, kuigi tahaksin. Aga see ei tähenda, et teda ei peaks esitama. Tubin oli oma generatsioonis suur meister.

Sibelius ei ole Saksamaal üldse tuntud: „Jaa, see muusika meid ei huvita …“ Aga kui veenvalt ette kannad, asi muutub. Kui orkestrile öelda: „Kujutage ette, et kaheksateist luike lendab vee kohal parves …“ [laulab Sibeliuse V sümfoonia finaali majesteetlikku teemat – K. P.] „… ja see tuul ja külm õhk … see vägevus, looduse võimsus …“ hakkavad mängijad oma partiid konteksti panema – muusika, luiged, õhk, looduse ürgsus – ja midagi hakkab välja tulema. Kui veel lisada, et see on täpselt see, mida Wagner tahtis saavutada ooperitega – „Nibelungi sõrmusega“, põhjamaise mütoloogiaga – hakkab orkester Sibeliuse muusikat tunnetama: „Jah, on küll. Fantastiline.“ Kui mängitakse lihtsalt noote, ei saa keegi teosest aru. Dirigent peab leidma võtme, kuidas muusikuid muusikaga siduda, kasutades muusikavälist konteksti. Kui see õnnestub, annab maailmas iga orkester endast oma parima.

Sinu kavad on väga mitmekesised ja huvitavate kombinatsioonidega. Algaval hooajal dirigeerid Leipzigis näiteks samal õhtul Reichi „Tehillimi“ ja Bruckneri VI sümfooniat.

Reich ja Bruckner on kaks minimalisti. Bruckneri muusika põhijoon on ostinaatod, üksteise järel. Sama asi on Reichil.

Originaalsete ideede poolest on tuntud Absolute Ensemble, mille asutaja (New York, 1993) ja kunstiline juht sa oled. Eesti muusikutest on seal kaasa teinud näiteks Martin Kuuskmann ja Kristjan Randalu.

Muusikat ei ole vaja kategoriseerida. Absolute Ensemble püüab sulandada eri muusikastiile, sh jazzi, rokki jms. See on minu bänd. Ma ei taha midagi öelda akadeemiliste õpetajate ja õpilaste pihta, kuid minu kohta on öeldud, et see Järvi räägib mingisugust jama, ta ei saa aru, mis on päris muusika.

Kas tõesti on nii öeldud?

Ausalt, on küll. Et see on püha värk, mida ei tohi lõhkuda. Keegi ei räägi ju lõhkumisest … Alati on olnud muutusi, uuendusi. Beethoven, Berlioz, Wagner … Kui Schumann ei oleks muusikasse pannud oma neurootilisi ideid, ei oleks olnud ka Mahlerit oma esimese sümfooniaga „Titaan“. [Muide, novembris juhatab Kristjan Järvi ERSO ees just seda Mahleri sümfooniat ning Pärdi esimest. – K. P.]. Jimi Hendrix mängis revolutsiooniliselt kitarri, aga siis tuli Eddie van Halen: „Teen paremini.“ „Paremini“ on küll vale sõna. Mozart ei teinud paremini kui Haydn, Beethoven paremini kui Mozart, need formaalsed määratlused ei ole õiged. On lihtsalt eelnenust erinev.

Dirigeerimisest rääkides – sageli öeldakse, et ma juhatades tantsin palju. Miks ma seda teen? See on nagu füüsiline tõestus selle kohta, mida muusika sisendab. See on tempo, rütmiline tunnetus, miimika, mis jutustab teose loo ja mis on muusikule tehniliselt kõige kergemini arusaadav. Aga mitte ainult muusikutele – ka publikule. Tekib sünergia kolme elemendi vahel – mina, minu muusikud, kes on absoluutselt kaasa haaratud ja kes reageerivad kohe, ning publik. Mitte nii, et dirigent juhatab, kõik on perfektne, aga kus on muusika. Ja kus see lugu on? Milles sisaldub see sündmus? Kui publik hakkab muusikast aru saama ja on täiesti haaratud sellest, tekib fantastiline atmosfäär, terve saal hakkab elama. Energia, mille anname orkestriga saalile, tuleb sealt ka kohe tagasi. Kui anname nulli energiat, mängime tõsiselt ja dirigeerime tõsiselt – kõik on nii tõsine, et parem seda mitte teha. Sellepärast ma tahangi piire nihutada publiku ja orkestri vahel, žanrite vahel, riikide vahel. Kõike teha austuse ja armastusega.

On sul olnud kontserte, kus publik ei tule kaasa?

Mul on olnud kontserte, kus orkester ei tule kaasa, aga publik tuleb kaasa alati. Orkester kratsib siis kukalt, miks publik niimoodi reageeris. Ma tean, miks. Publik näeb, kuulab ja saab aru. Orkestrimuusikud arvavad, et kui nad ei mänginud oma pilli perfektselt ja kui koosmäng oli nende meelest harali, muutub publik kohe rahulolematuks. See ei ole nii. Horowitzil võis 30 protsenti nootidest mööda minna, aga keegi ei märganudki. Loeb artistlikkus.

Oled salvestanud üle 30 heliplaadi. Prantsuse firmaga Naïve Classique on sul käsil uus seeria, eelmisel aastal alustatud „Kristjan Järvi Sound Project“.

(Kristjan näitab nutitelefonist plaate Naïve Classique’i veebilehelt.) See on selline kontseptsioon: plaat „Balkan Fever“ – MDR-orkestri ja Balkani trioga teeme Enescut ja Balkani muusikat. „Baltic Sea Voyage“ on nagu modernne sõit läbi hansalinnade Läänemere maade noorte­orkestriga. Järgmine on Pärdi plaat, ilmub septembris Arvo 80. sünnipäevaks, solistiks viiuldaja Anne Akiko Meyers. Seal on näiteks „Credo“ kontserdisalvestis MDR-orkestri ja kooriga, „Passacaglia“, „Fratres“, aga ka „La sindone“ uus versioon. See plaat on nagu Arvo Pärt and his universe [Arvo Pärt ja tema maailm – K. P.]. Ja pärast seda tuleb Steve Reichi 80. sünnipäeva plaat. Kaks minu lemmikumat heliloojat, Pärt ja Reich. Kui küsisin Reichi käest, kes on sinu lemmik­helilooja, ütles ta, et Arvo Pärt.

Mulle näib vahel, et kunsti aspekti on valesti mõistetud. Kahtlemata me teeme kunsti kõrgel tasemel, aga me ei pruugi seda teha kunstlikult. See on nagu kogu elus. Peame olema nii ehtsad, kui tegelikult oleme. Mul oli jube hea meel, kui ma kuulasin viimati bändi Ewert and the Two Dragons. Laulud, produktsioon … See on nii kõrge tase, kõik on nii hästi tehtud. Eesti värk.