Semjon Školnikov lahkus väga auväärses eas: tänavu jaanuaris oli ta saanud 97aastaseks. Dokumentalistina jõudis ta teha üle saja filmi: kinokroonikat, dokumentaalfilme, ülevaatefilme, reisifilme, portreefilme, lavastuslikke dokumentaalfilme ja muud, proovida kätt ka mängufilmi vallas.
Semjon Semjonovitš Školnikov sündis Artjomovski linnas Donetski oblastis. Pärast erialaõpinguid saadeti ta 1939. aastal Soome-Vene Talvesõtta, relvaks filmikaamera. Rindeoperaatoritöö jätkus aastatel 1942–1945 Teises maailmasõjas. Sõjasündmused paiskasid ta mitmete ägedate lahingute keerisesse. Ise on ta esile tõstnud lahinguid Valgevenes ja Jugoslaavias, kus ta ühines sealsete partisanidega. 1945. aastal valmis tema kroonikafilm „Jugoslaavia“, samal aastal ka film „Võidu paraad“. 1946. aastal autasustati teda nii rindeoperaatoritöö kui mainitud filmide eest esimest korda NSVL riikliku preemiaga.
Eestisse tuli ta tööülesannete tõttu esimest korda 1946. aastal, osaledes ühe operaatorina dokumentaalfilmi „Nõukogude Eesti“ võtetel (sama nimetust kandis ka kinoringvaade).
Školnikov keeldus tollase kinematograafiaministri Algus Raadiku ettepanekust Eestisse tööle tulla, kui aga võtted ta 1947. aastal Eestisse tagasi tõid ja uus kinematograafiaminister Olga Lauristin ettepanekut kordas, võttis ta selle lõpuks vastu. Ta mainib oma mälestusteraamatus, et „ei teadnud, et jääb Eestisse kogu oma eluks, sidudes end eesti filmikunstiga“.
Školnikovist sai Tallinna kinostuudio neljas operaator Konstantin Märska, Vladimir Parveli ja Nikolai Saljutini kõrval. Ühtlasi jäi ta Moskva dokumentaalfilmide keskstuudio erikorrespondendiks.
1950. ja 1960. aastad olid Školnikovi loomingus eriti viljakad: paljude hulgas tegi ta sellised filmid nagu „Pärnu kalurid“ (1953), „Kohtumised Kopenhaagenis“ (1956), „Sportmängud Tallinnas“ (1958), „Brüssel 1958“ (1958), „Seal, kus elas Hemingway“ (1964), „Kivid ja leib“ (1965), „Davosi jääl“ (koostöös Gennadi Albiga, 1966), „Jutustus Kongost“ (1967), „Ma olen valmis, ma lähen“ (1967) ja „Laulupeo tuli“ (1969).
1958. aastal sai temast Eesti kinoliidu loomiseks moodustatud ettevalmistava organiseerimiskomitee esimees, 1962. aastal peeti värske ENSV Kinematograafiatöötajate Liidu asutamiskongress. Juhatuse esimeseks sekretäriks valiti näitleja ja režissöör Kaljo Kiisk, kes täitis seda kohustust kuni 1987. aastani. Organisatsioon nimetati Eesti Kinoliiduks lõpuks 1980. aastal. Školnikov oli selle liidu liige kokku 53 aastat.
Kohtusin temaga esmakordselt 1955. aastal, kui ta proovis esimest korda oma võimeid mängufilmilavastajana filmiga „Jahid merel“. Tegijad olid põhiliselt jällegi Moskvast. Kuna see oli Školnikovi esimene mängufilm, siis kutsuti kohale ka üks vene tippoperaatoreid Andrei Moskvin stuudiost Lenfilm (legend juba oma eluajal). Ta viis oma „juhendajatööd“ läbi väga delikaatselt, peaaegu märkamatult, aga oli kohal, kui ta abi vaja oli.
Ka Kiisa ja Školnikovi vahel valitses hea, sõbralik õhkkond. Kiisk oli pidevalt Školnikovi kõrval ja tundus, et ka põhilise töö eesti näitlejatega tegi ära just tema. Selle filmitöö käigus tuli tal vahest esitada endale küsimus: kas film või teater? Teame, et õige pea tegi ta ise filme.
Školnikovi järgmisteks mängufilmideks operaatorina olid „Tagahoovis“ (1956), „Veealused karid“ (1959) ja „Juhuslik kohtumine“ (1961). Režissöörina valmis tal ka mängufilm „Varastati Vana Toomas“ (1970), ühtlasi jätkas Školnikov dokumentalistina.
Mida öelda lõpetuseks? Tema kolleegid Tallinnfilmist jagavad ilmselt arvamust, et Semjon Školnikovi parimad filmid on rikastanud eesti filmikunsti.
Huvitavat teavet pakub tema mälestusteraamat „Ma lõin endale ebajumala“.
ÕIE ORAV