Saaremaa ooperipäevad 20.–26. VII Kuressaare lossi ooperimajas ja Laurentiuse kirikus.
Attenzione! Esimest korda külastab Eestit ooperiteater Itaaliast! Vägeva eelreklaami toel müüdi etendused juba enne festivali algust välja. Lubati lausa lauljaid La Scalast – unustades küll täpsustada, kas tegemist on solistide või koorilauljatega.
Tsiteerin festivalile järgnenud pressiteadet: „Tänavuste ooperipäevade peakülaliseks oli võrratu Teatro di Milano ooperi sünnimaalt, Itaaliast, mis oli teadaolevalt üleüldse esmakordne Itaalia ooperiteatri külaskäik Eestisse. Kõik suure saali etendused Verdi „Rigoletto“, Puccini „Madama Butterfly“, Rossini „Sevilla habemeajaja“ ja ooperigala olid juba enne ooperipäevade algust välja müüdud.“
Ma olen päris kindel, et „Rigoletto“ nime all välja toodud etendus oleks Itaalias iga kell välja vilistatud ja ka „Butterfly“ päästis vaid andekas ja kaunis jaapanlannast peaosatäitja. Kolmest ettekantud teosest oli vaid Rossini „Sevilla habemeajaja“ enam-vähem ühtlane etendus, millel oli olemas lavastuslik tervik, orkester suutis koos mängida ja lauljadki olid korralikul keskmisel tasemel – kui mõni mööndus teha. Ooperielamust saada oli ilmselt võimalik saali esimeses kolmandikus, tagapool istujaile kostis ilmselt enam laperdavat telgikatust kui soliste. Tundidepikkused kannatused külmas telgis – sest etenduste pooletunnised vaheajad ilmusid ootamatult, kuhu juhtus, venitades ooperiõhtud mammutlikuks – korvasid festivali kammerkontserdid Laurentiuse kirikus.
Festivali tipphetk: Soile Isokoski
Kolmapäeval esines seal Laurentiuse kirikus üks tõeline superstaar, soome sopran Soile Isokoski, partneriks kogenud soome pianist Ilkka Paananen. Kolmekümneselt võitis sopran nii Lappeenranta kui Cardiffi konkursi, vähem kuulsaid võistlusi nimetamata. Tema salvestisi kuulates ei ole kahtlust – see on eriline maailmahääl aukartustäratava mahu ning kauni ja isikupärase tämbriga, muusiku mõttevarjundeid ilmekalt väljendav ja alati stabiilne. Aga 60. eluaasta lähenedes ei ole just kõik lüürilised sopranid enam tippvormis – vaadakem kas või Renée Flemingit, kes kavatseb lähiaastail ooperikarjääri lõpetada. Isokoski küll laulis alles märtsis Viini Riigiooperis Rachelit, aga siiski ei oleks julgenud oodata, et aastad on kunstnikku vaid hellitanud. Ei mingit häälepaelte kulumisest tingitud laperdamist, mis sageli kogenud lauljale sisu nimel ka andestatakse. Klaveri kõrval seisis artist, kelle hääl kõlas sama värskena nagu tema 30ndates tehtud salvestistel ja kelle muusikalised mõtted jõudsid vaevata ka kiriku tagumistesse ridadesse.
Laurentiuse kirik ei soosi alati vokalisti: suure häälega laulja võib sealne akustika hoopis segadusse ajada. Isokoski kogemused andsid talle võimaluse võtta sellest parim ja saada publikut täis kirik oma lummusesse juba esimeste Griegi lauludega, mille tundelisust raamistas skandinaavialikult jahe helgus.
Wagneri Wesendonki laulude dramaatilised puhangud tõid välja ka paar ebatäiust kõrgregistris, samas hämmastas Isokoski võime redutseerida oma häält intensiivseks, lausa klirisevaks piano’ks. Ilkka Paananen toetas lauljat tähelepanelikult ja emotsionaalselt, kordagi ise solistirolli haaramata.
Eriti haaravad olid Isokoski esituses just soome heliloojate teosed, Yrjö Kilpineni „Õhtul“ pani suure hulga publikust pisaraid pühkima. Sibeliuse laulus „Kevad möödub kiirelt“ lasi Isokoski oma häälemere korraks täiesti valla. Kirjeldamatu nüansirohkus! Kes seni veel ei nutnud, siis nüüd oli tema kord.
Isokoski avanes sel kontserdil läbi kõigi naiselike arhetüüpide: püha madonna, möirgav tiiger, paganlik nümf ja ulakas plika. Bernsteini tsükli „Ma vihkan muusikat“ puhul pole isegi mõtet rääkida perfektsest vokaalsest sooritusest, vaid Isokoskist kui vaimustavast näitlejast. Kirik nuttis ja kirik naeris. Kilpise lisalugu oli vältimatu, ja küllap poleks lauljatar vaid ühega pääsenud, kui suurt osa publikust poleks oodanud ooperiõhtu.
Vabas vormis Verdi
Ehk poleks järgnenud „Rigoletto“ etendus eelnenud kontserdita nii küündimatu tundunudki. Liiga palju proove sellega nüüd kindlasti ei olnud tehtud. Orkester (dirigent Valter Borin) logises, lauljad mõjusid, nagu ei oleks nad päris kindlad, kuhu minna või mida teha. Alles kaks aastat tagasi balletiteatri juurde loodud ooperitrupi repertuaaris polegi rohkem ooperietendusi kui Saaremaal nähtud kolm ja Milanos tegutseb teater endises kinosaalis, kuhu nähtud lavastus kindlasti ei mahuks. Liigse pedantsuse ega väljatöötatuse all lavastus igatahes ei kannatanud, kui palju Jean Marc Biskup seda üldse oli lavastada üritanud … Vahel võib alalavastatud ooper olla paremgi kui ülelavastatud, eriti kui hääled on head. Nimiosa laulnud Giorgio Valeriole oli Rigoletto küll liiga dramaatiline roll; hertsogit kehastanud Luigi Albani vokaaltehnikale ei ole mul etteheiteid, küll aga üllatas itaallasest esimese armastaja introvertsus. Gildat kehastanud Lara Lagni oli lauljaist ehk silmapaistvaima tämbri ja tehnikaga, kuid paraku ebaõnnestus oodatud kuulsaim aaria „Caro nome“. Võib-olla mõjusid ka Saaremaa kesksuve tavapärasest jahedamad ilmaolud, aga lauljate hääled tundusid kuidagi külmetunud või väsinud. Arvustajapiletiga võis seal ju kössitada ja loota, et asi paraneb, aga tahaksin teada, mida mõtlesid need, kes maksid pileti eest eestlase kaks keskmist päevapalka. Kibestunud kriitik jälgis küll imestusega, kuidas kõik plaksutasid rõõmsasti, nii et järgmisel päeval kiitis teatri kunstiline juht Carlo Pesta kohalikus raadiosaates eestlaste ooperiarmastust taevani.
Jaapanlanna päästis etenduse
Pärast „Rigoletto“ pettumust sai asi õnneks ainult paremaks minna. Teisel õhtul etendati Puccini „Madama Butterflyd“, mida pakuti välja kui festivali parimat pisarakiskujat. Kui eelmisel õhtul oli jäänud mulje, et trupis ei ole ühtki head lauljat, siis Cio-Cio Sani kehastanud Hiroko Morita mõjus täiusliku Liblikana. Tema ehe lavasarm, jäägitu sisseelamine ja oma spinto-hääle valdamine võimaldas soovi korral pisaraid poetada küll. Ka eelmisel õhtul Maddalenana veidi nukra mulje jätnud Marina Ogii oli Suzukina otsekui teine laulja (ma seniajani kahtlen, kas tegemist oli tõesti sama inimesega või läksid nimed segi). Aga Puccinile olin südamest tänulik, et ta ei olnud ulatuslikumaks kirjutanud Pinkertoni partiid: Valter Borin ei näidanud end kuigi veenvalt ei laulja ega dirigendina. Lavastus (Massimo Pezzutti) oli eelmise õhtuga võrreldes pigem meeldiv, ei seganud eriti, kuigi ma ei saanud aru, kas valgete geišasussidega suusatamine ja värviliste sirmikmütsidega jaapani sugulased pidid olema naljakad või püütigi „autentset“ muljet jätta.
Reede – Rossini päev
Kolmandal õhtul kuuldud-nähtud „Sevilla habemeajaja“ oli teos, millist ei peaks häbenema ükski keskmine Euroopa ooperiteater. Lavastuses (taas Pezzutti) leidus sümpaatseid detaile ja seekord suhteliselt lava lähedale istuma sattununa jõudsid minuni isegi tegelaste näoilmed ja huumor: püksisäärest välja kaevatud närtsinud lilleke südamedaamile oli päris naljakas, erinevalt kõhugaaside käes vaevlevast Bartolost. Rigolettona läbi kukkunud laulja purjetas Figarona pärituules ja lõi peategelase kuulsaimat aariat korrates omalaadse pretsedendi – hiljem publik talle liiga kõvasti plaksutada enam ei söandanud. Vokaaltehniliselt nõudlikus duetis „Dunque io son“ leidis ta nutika lahenduse, lülitudes raskematel kohtadel üle kõnehäälele. Sügava poolehoiu võitis krahv Almavivana esinenud Paolo Antognetti, kellel on Rossini laulmiseks piisavalt paindlik, aga ka lihtsalt kaunis ja veenev häälematerjal, rääkimata esimese armastaja lavakujust. Lindoro ja Rosina (Mirella di Vita) armumise uskumiseks polnud vaja silmi sulgeda. Ka naispeategelane kandis oma rolli suuremate üllatusteta välja nii vokaalselt kui ka näitlemisoskuselt. Kui oleksin näinud vaid seda etendust, räägiksin Valter Borini dirigeerimisest pigem ülivõrdes. Juba ooperi avamäng lõi mõnusalt buffa’liku meeleolu oma kerguse, stiilitaju ja dünaamiliste nüanssidega.
Rossini tähe all kulges terve festivalipäev: ooperile eelnenud kammerkontsert Laurentiuse kirikus esitles eesti noori ooperisoliste. Inimvõimete piiride vastu huvi tundnud helilooja kammerteostega pistsid rinda sopran Kristel Pärtna ja metsosopran Helen Lepalaan, klaveripartneriks meie parimaid Lied’i-pianiste Martti Raide. Kavas pealkirjaga „Rossiniana“ kõlasid ka helilooja keelpillisonaadid, esitajaiks Maano Männi, Toomas Nestor, Aare Tammesalu ja Tiit Pärtna.
Kristel Pärtna tugevad küljed on mulle alati seostunud eeskätt koloratuurtehnika ja kõrgete nootidega – seega üllatas mind, et seekordse kava väljapaistvamateks numbriteks osutusid hoopis kauni legato’ga lauldud kaks esimest laulu „Lubadus“ ja „Kutse“. Ehk oli oma osa ka kiriku akustikal, mis koloratuure ei soosi. Pärtna esituse lihtsuse ja soojuse kõrval tõusis esile Helen Lepalaane temperament tsüklis „Veneetsia regatt“. Mahedalt sulasid lauljataride hääled Rossini duettides.
Kas revanš kodupubliku ees? Võime küll rõõmu tunda oma artistide ja Eesti ooperiteatri üle, aga nagu Estonia ei ole La Scala, ei pretendeeri ka minu ettekujutus ooperist kui kõrgkultuurist absoluutsele tõele. Ooperikunsti sünnimaal tehakse seda kahtlemata igasugusel viisil, aga Saaremaa ooperipäevade kuvand ja hinnapoliitika tekitavad teatud ootusi. Tulise ooperiarmastajana usun ma, et Eesti Kontserdi inimesed tegid oma otsused heas usus. Usun ka järgmistesse külalistesse, kes tulevad väärika ajalooga Wrocławi teatrist. Rääkimata sellest, et Eesti algupärandid pole ooperipäevadel just iga-aastane õnnistus, tuleval aastal on neid valikus tervikuna ka – Ülo Kriguli „Luigeluulinn“ ja Rein Rannapi märuliooper. Uus suvi tuleb teisiti!