Tundub, et üheksakümnendate vaim pole surnud ka uue põlvkonna hulgas. Noor filmitegija Triin Ruumet on teinud mitu lühifilmi, mille tegevus toimub 1990. aastate Eestis, sama ajastut käsitleb ta ka oma debüütmängufilmis „Päevad, mis ajasid segadusse“, mille võtted käivad praegu ja mis peaks kinodesse jõudma 2016. aasta märtsis.
Miks on su filmil selline pealkiri?
Triin Ruumet: Filmi pealkiri ei olnud kaalutletud otsus pärast pikka arutelu, et mis see küll olla võiks. Pealkiri tuli juba siis kusagilt alateadvuse mustast august, kui ma stsenaariumi kirjutama hakkasin. Ilmselt oli see kuidagi seotud filmi „Hämmeldunud ja segaduses“ („Dazed and Confused“, Richard Linklater, 1993) ingliskeelse pealkirjaga ehk siis days, that confused, s.o päevad, mis ajasid segadusse. Aga pealkiri pealkirjaks, kas need päevad siis ei ajanud segadusse? Mina mäletan küll peamiselt väga segaseid tundeid: ühest äärmusest teise tunnise vahega. I love you – fuck off, umbes nii. Pealegi meeldivad mulle pikad ja lohisevad pealkirjad.
Su „Tupsu“ lühifilmid on samuti 1990. aastatest. Mida see kümnend sulle tähendab?
„Tupsu“ filmid olidki mulle n-ö teed näitavaks majakaks sellel 1990. aastate teekonnal. See tähendab mulle minu elu algust. Kõike seda, mis alguses kodeeritakse ja mis kirjutab su programmi emaplaati kogu ülejäänud elu. 1990ndad on minuga sarnases võtmes kümnend. Me näitame filmis selle ajastu ogarat poeesiat just nii, nagu meie seda näeme. Mind paelub miskipärast tumedus.
See dekaad on tume, toores, ilus. Kõik on lootust täis, ent samas lootusetu. Kõik üritavad midagi, nii et … veri ninast väljas. Tõmblemine, tühjus, lootus, higi, pisarad, veri, nali, armastus, roppus. Saunaläbu ja kiired pulmad. Kõik halb oli kuidagi põhjendatud ja igasugused asjad olid lubatud. Võib-olla oli ka häbitunnet vähem. Siin võib muidugi vaielda, kas ikka oli nii, aga tundeinimesena kirjeldan seda, mida tunnen. Lapsed on ju väga tundlikud ja imevad kõik käsnana endasse.
Miks toimub su filmi tegevus 1990. aastatel? Hoolimata osalisest mäletamisest ei elanud sa ju toonaseid sündmusi läbi.
Osaleda võib ka ilma sündmustest otseselt aktiivselt osa võtmata. Vahel osaled nii isegi rohkem, kui vaatad kaugemalt ja veel mitte nii rikutud tabula’ga.
Mind paelub vastandlikkus. Ilu koledus ja vastupidi. Filmi tegevus toimub 1990. aastatel, sest see oli „osside“ aeg, aga mulle elegantses võtmes. Ka need, kes XVIII sajandist filmi teevad, polnud seal ju kohal. Tehakse, sest aeg paelub või kannab mingit suuremat mõtet. Tegelikult räägin ma ju tunnetest. Tuleb lihtsalt oma ego koju jätta ja edevus kaasa võtta.
Kas sa idealiseerid mingis mõttes seda aega praeguse eluga võrreldes?
Ma idealiseerin kõike, mis mulle meeldib – ka oma praegust elu. Ma arvan, et 1990ndad külastavad mind ka praeguses ajas piisavalt tihti. Vahel ikka paned Nancy peale, lähed sauna, viskad käed taeva poole ja röögid kuuvalgel ööl, et oled diskojumal vms. Ilmselt mulle meeldivad need „üheksakümnendate pahad asjad“. Naistele meeldivad ikka hämara olekuga musklis poisid, kes tekitavad ühtaegu hirmu ja turvatunnet. Kontrastide harmoonia, mis muud. Üks paneb elama teise.
Kui käsitleda kõike poeesiana, saavad ka näiteks roppused oma rütmikeele ning muutuvad tervikus ilusaks.
Mis seal filmis siis ikkagi täpselt toimub?
Film on 27aastase Allari eneseotsingutest kuumas Eestimaa suves. Peaosas on Hendrik Toompere jr ja veel mängivad Juhan Ulfsak, Jaanika Arum, Merle Palmiste, Taavi Eelmaa ja teised.