Miks ei ole meie filmikunstis ja eelkõige dokumentalistikas üldse käsitletud majandussurutise ja -kriisi teemat Eestis?

Meelis Muhu: Üks võimalik põhjus on ehk see, et need teemad ja meeleolud ei ole filmitegijaid piisavalt teravalt puudutanud, kuigi see kõlab isegi minu kõrvus veidi ebausutavalt. Rohkem toetan ma versiooni, et sotsiaalpoliitiliste probleemide käsitlemist peetakse rahvusliku ängi taastootmiseks ning Eesti filmiloojad üritavad seda traditsiooni põhimõtteliselt vältida. Pealegi on mitmeid operatiivseid meediakanaleid, mis edastavad sotsiaalpoliitilisi teemasid piisavalt intrigeerivalt. Näiteks aastast 2008 on ETV ekraanil äärmiselt menukas „Tujurikkuja“, pakkudes ühel õhtul aastas võimaluse naerda igapäeva murede üle. Nõnda puudubki tõsisema suhtumisega filmide järele vaataja tellimus. Kohustuslikus korras ei saa dokumentalistid ka ühiskonnakriitilised olla.

Eestis lähevad tootmisesse filmid, mis peaksid vastama vaataja ootustele. Kui aga ühiskonnas valitsevad „külm, nälg ja võlg“, siis eelistab vaataja pigem põgeneda maailma, kus tegutseb alati edukas ja mitmedimensiooniline Superkangelane, ning püüab mitte tegeleda päris elu hammasrataste krigina põhjustega. Kui omal niigi muresid küllaga, miks peaks veel teiste omadega tegelema. Ja nii otsivad filmitegijad pehmemaid teemasid.

Ma arvan siiski, et midagi spetsiaalset olukorra muutmiseks ette pole vaja võtta, olulisemad sotsiaalpoliitilised teemad jõuavad loodetavasti varem või hiljem ikka filmikunsti. Võib-olla jõuavad need sinna siis kiiremini, kui filmitegija on julge ja leiab oma suhte Eesti põhiseaduse preambuli ja kultuuriministeeriumi arengukavaga ning väldib „suure narratiivi“ tsementeerimist.

Eesti viimase aja sotsiaalpoliitilise kallakuga filmidest meenuvad päris mitmed: „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ (Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, 2014), „Et meeldiks kõigile“ (Kristina Norman, 2013), „Parem homme“ (Liis Nimik, 2014) jne. Selleks et selgemalt hoomata Eestis toimuvat, on mõistlik teha mõni film väljaspool Eestit. Eemaldumine aitab paremini läheneda siinsetele probleemidele ning leida ainest võimalike tulevaste filmide tarbeks. Mul endal on praegu montaažis korraga kaks filmi: üks selle aasta riigikogu valimistel osalenud üksikkandidaatidest ja teine meestest, kes taaslavastavad Teise maailmasõja lahinguid.