Esiteks peab mainima, et Tšaikovski konkurss on taastamas oma kunagist mainet – oli see ju oma esimestel aastakümnetel üks neljast tähtsamast pianistide konkursist maailmas. 1990. ja 2000. aastatel käis selle maine väga alla, kuid 2007. aastal hakkasid asjad muutuma ning tõelise läbimurde tegi konkursikorraldus 2011. aastal, kui selle etteotsa asus Valeri Gergijev.
Igal konkursil on kaks põhilist aspekti: üks on see, kuidas kellelgi esitus kunstilisest küljest õnnestub, kuidas see publikut haarab ja kuidas ühele subjektiivsele kuulajale tundub, ning teiseks žürii otsused, mis elavad enamasti oma elu. Viimasel on kaks põhjust: matemaatilise kohtumõistmise paratamatus (võidavad need, kes ei tekita vaidlusi, vaid saavad keskmiselt siledamaid punkte) ning see, et alati on žüriiliikmetel mingid seosed esinejate või nende õpetajatega.
Eriliseks tegi tänavuse konkursi see, et suure võistlusmöllu sekka sattus mitu kunstiliselt väga eredat esitust. Võiks mõelda, et nii peabki olema – parimad pianistid oma parimas vormis ja kunsti muudkui tuleb. Ent elu on näidanud, et konkursid on pigem viimane koht, kus saab sündida Kunst. Juba Tšaikovski konkursi formaat (väga suur kava: kaks 45–50minutilist soolovooru pluss kolm orkestriga kontserti, mis sisaldab kolme etüüdi ja väga tehnilist Tšaikovski kontserti) toob enamasti välja tehnilised supertalendid ja nende seast omakorda vastupidavamad ja stabiilsemad. Muusikaliselt põnevamad mängijad kas ei võtagi osa või lendavad konkursilt tihti välja juba varasematel etappidel. Lisaks see tohutu pinge, mis võistlejate õlgadel lasub, ning hirm eksida – mitte ainult tehniliselt, vaid ka muusikaliselt teatud normide ja žürii eeldatavate ootuste vastu. Paradoksaalselt võidavad ikkagi need, kes suudavad standardist üle olla ja lasta oma isiksusel avaneda.
Kuulasin päris hoolega juba I vooru, kuigi mitmel puhul otsustasin juba esimeste minutite põhjal, kas mul jätkub jaksu lõpuni kuulata või mitte. Oli siiski kolm muusikut, kes panid ennast kuulama algusest lõpuni: Lucas Debargue, Reed Tetzloff ja George Li. Mulle jäid kõik vene pianistid I voorus igavaks, eriti just Bachis ja klassikalises sonaadis – korralikkusekramp halvas vabama mõttelennu. Teise vooru saanud 12 mängijat pidid mängima 50minutilise soolokava ja paar päeva hiljem Mozarti kontserdi kammerorkestriga. Täiesti erilise elamuse pakkus mõlemal esinemisel noor prantslane Lucas Debargue. Kuna sel konkursil plaksutab publik ka lugude vahel, siis sai ta ilmselt juba avavoorus publikult suure laengu ja tõusis teises täiesti lendu. Debargue suutis välja lülitada võistlemisaspekti ja pakkuda esitatavast sügavalt isikliku nägemuse. Tema Medtneri sonaat f-moll, Raveli „Öine Gaspard“ ja Mozarti c-moll kontsert on veel neli aastat medici.tv saidil tasuta üleval ja soovitan väga neid vaadata. Lisaks musikaalsusele ja isikupärale on tal väga liikuvad sõrmed, mis võimaldasid konkursi rangest tehnilisest sõelast edukalt läbi saada. Tänu erakordsele muusikamälule sai ta kuulajale pakkuda väga värskelt ette valmistatud esitusi (enamik konkurente on oma olulisemaid teoseid lihvinud 5–10 aastat ja veeretab neid konkursilt konkursile).
Teised minu lemmikud Tetzloff ja Li särasid üksikute teostega: Tetzloff haruldase sisemise soojuse ja kauni arhitektuuriga esitatud Francki „Prelüüdi, koraali ja fuugaga“ ning Li täiesti supervirtuoosse Liszti II ungari rapsoodiaga (kirsiks tordil Rahmaninovi kadents). Tetzloffi tabas kahjuks väike mäluavarii fuuga lõpu eel, pärast seda läks ta veidi ettevaatlikumaks ega saanudki sellest seisust enam välja. George Li kuskil ära ei langenud: tal on peale erakordse virtuoossuse ette näidata ka väga loomulik musikaalsus, haruldane lavasarm ja soov muusikat publikuga jagada. See vabadus ja rõõm muusikast ja kuulajatest saatis teda esimesest voorust viimase galakontserdini ning võib eeldada, et seetõttu on tal kõigist võistlejatest enam potentsiaali ka kontserdilavadel.
Vene pianistid panid II voorus muusikat rohkem välja, aga siingi häiris teatav raamides olemine, mis on neisse kasvatatud just konkursimudelisse sobitumiseks. Erandiks oli Dmitri Maslejev: tema mängus polnud seda ettevaatlikkust, mis teistel venelastel, ja ta mängis kord-korralt üha säravamalt, tasuks esikoht. Teine sildupõletav venelane II voorus oli emotsionaalselt esinenud Mihhail Turpanov, kellel aga juhtus üks suur ja mitu pisemat viperust Mozarti kontserdis, tulemuseks VII-VIII koha diplom.
Finaalis, kus tuli järjest mängida kaks kontserti orkestriga, said määravaks vastupidavus, tehniline üleolek ja orkestriga mängimise kogemus. Kõige rohkem oli viimast Lukas Geniušasel, tasuks II preemia jagamine George Liga, ning ka noorimal finalistil, 16aastasel Daniil Haritonovil, keda on juba palju kordi kutsunud oma orkestrite ette Spivakov ja Gergijev ning teisedki. Haritonov jagas kolmandat kohta Sergei Redkiniga, kes on juba olnud mitme tähtsa konkursi võitjate hulgas.
Kõige säravamalt õnnestus finaal Maslejevil, kümnesse läks tema Tšaikovski I klaverikontsert: selles oli vene hinge, tehnilist sära, suurepärane koostöö orkestriga. Ainsana loovutas finaalis oma positsiooni Lucas Debargue: uustulnukana konkursikarussellis polnud tal suure orkestri kogemust (tundus, et ka suure kõla tehnikast jäi puudu). Nii kukkuski välja, et pianistide konkursi suurim talent ja suurim leid maailma kontserdilavade jaoks jäi IV preemia laureaadiks. Konkurss ununeb aga ruttu, seal saavutatud koht veelgi rutem, kuid edasine elu läheb tal kindlasti aktiivselt kontserte andes. Tänu internetile levisid tema esitused plahvatusena paljudesse riikidesse ja kõikjal oodatakse teda esinema. Mõtlen juba, et kes ja kuidas saaks kutsuda Debargue’i lähiajal ka Eestisse.