– „Nad lõikavad mul kõri läbi, kui sa minuga kaasa ei tule.“

– „Helista neile, ma räägin nendega, et nad ei lõikaks.“

– „Sellest pole kasu, nad niikuinii mõtlevad, et ma tahan neid petta. Nii et ma ei saa sind välja lasta. Sa pead minuga kaasa tulema.“

Istun armeenlasest taksojuhi Armeniga kuskil Simferopoli äärelinnas valuutavahetuse putka taga taksos. Olen olnud pool tundi Krimmis ja juba on päris huvitav. Sevastopoli filmifestivali „Võitsime koos“ organisaatorid on lihtsalt ära unustanud, et maabun Simferopolis päev pärast festivali pidulikku algust. Ja tulen üksi, lennukiga Moskvast. Nüüd ootan, et keegi mulle vähemalt ütleks, kuidas peaksin siit saama umbes 90 kilomeetri kaugusele Sevastopolisse.

Kuna Krimm on äsja ühendatud Venemaa telefonivõrguga, aga lõigatud ühtlasi ära välismaailma roaming’ust, siis ei tööta loomulikult mu mobiiltelefon. Lennujaama pangaautomaat ei ühendu rahvusvahelise süsteemiga, raha kätte ei saa. Valuutavahetus ei tööta. Kaevan välja peakorraldaja telefoninumbri, aga helistada ei saa, sest ükski kohalikest ei taha teha kõnet kallile Moskva numbrile.

Armeni kõnest korraldajale selgub siiski, et festivalil minu jaoks raha pole, et pean ise sõidu eest tasuma. Olen tulnud just järjekordse kommertspanga automaadiga jõudu katsumast, aga ükski rahaautomaat poolsaarel rahvusvahelisi tehinguid ei tee. Mul on rahakotis juhuslikult 20 eurot ehk 1100 rubla – selgub, et kogu nädalaks. Ütlen Armenile, et viigu mind bussijaama, aga tema sõnul nõuab ülemus talt, kui ta ilma kliendita lennujaama jõuab, minu sõidutasu, sest olen juba taksosse istunud. Mind on vaja tõestama, et ta ei ole seda raha teeninud. Hargneb eelpool esitatud kõrilõikamisdialoog.

Mu reis Krimmi on alanud Kaukaasia-pärase absurdikomöödiana. Ootasin pasunaid, sõjaväe meeskoore, kahuripauke, Venemaa kultuuriministrit Medinskit ja õige sõjaajaloo leiutanud akadeemikuid sõitmas limusiinidega Simferopolist kangelaslinna Sevastopolisse lahti rullitud punast vaipa mööda. Äkki see kõik veel tuleb? Mind on kutsutud siia „Eesti lugude“ sarjas valminud filmiga purukspommitatud Narvast. „Paberist linn“ (2013) räägib ühest vene mehest, kes püüab mineviku Narvat taastada papist maketil. Omal moel sobib mu film võidupühale pühendatud filmifestivali programmi küll. Räägib ta ju riivamisi samast suurest sõjast, mille võidust on saanud tänase Venemaa ametliku mütoloogia nurgakivi.

Sevastopol

Sevastopolisse jõuan pimedas. Bussijaamas pole kedagi. Enam ei imesta. Taskusse on jäänud 240 rubla. Mu viimane raha. Võtan takso ja teatan oma limiidi. Sobib. Sõidame läbi linna. Ilus ja uhke linn. Hooned tsaariajast, väljakud stalinistlikud. Minu üllatuseks ei peatu me ühegi sammastega hoone ees. Triumfaalsed arhitektuuriansamblid jäävad seljataha. Vaikselt hakkab ka linn seljataha jääma. „Oot, kuhu me sõidame? Festival on ju pühendatud Suure Võidu 70. aastapäevale. Mis mõttes linnast välja?“ Takso keerab hämarate müüride vahele. Möödume mingist sõjaväeosast. Paremale jääb viiekordne paneelmaja, vasakule veel kaks samasugust. Nüüd peatub takso ühe kõrge plekist värava ees. Kohal.

Selge. Olen millestki täiesti valesti aru saanud. Ei ole siin kultuuriministrit ega akadeemikuid. Mulje süveneb, kui jalutan puude varjus paistva pansionaadilaadse hoone poole. Mind oleks nagu kutsutud mingile rindekaaslaste suletud koosviibimisele. Hiljem selgub, see tunne ei petnudki mind.

Retseptsioonis kohtun tädi Linaga. Tema ongi festivali peakorraldaja, kellega olen meile vahetanud ja telefonis rääkinud. Väga südamlik proua, peened ilusad näojooned, väga südamlik. Näitab kätte mu toa. See on eemal, mereäärses kahekordses pansionaadis. Ust avades komistan viinakastidele. Kui tule põlema saan, selgub, et neid kaste on kümneid. Maast laeni. Tädi Lina vabandab ja ütleb, et ärgu ma pahaks pangu, kõik toad on täis, et ööbigu ma täna öösel selles varutoas. Lahtikäival diivanil. Voodi viinakastide vahel kuulub festivali mänedžerile Aleksandrile, kes olla läinud mulle Sevastopoli bussijaama vastu. Kahjuks aga unustanud maha nii festivali sildi kui oma telefoni …

Saladus

Jään üksi oma tuppa koos kümnete viinakastidega – Kreštšenskaja Metelitsa. Perspektiiv ööbida koos 30 kasti kolmekuningapäeva lumetormiga ei tundu sel hetkel kõige ahvatlevam, iseäranis, kui kõht lööb näljast pilli. Väljun Krimmi kuuma öhe.

Tädi Lina jõudis mulle teel siia majakesse jutustada festivali „Pobedili vmeste“ lühiajaloo. 11 aastat tagasi otsustanud Ukraina ja Vene kinoliit korraldada ühise väljasõidufestivali Krimmis Sevastopolis. Et sellele prallele riiklik toetus taha saada, nimetati see ühise võidu festivaliks. Järgmistel aastatel kutsuti koosviibimisele juba kalleid kaime teistestki endistest vennasvabariikidest. Festival oli suurepärane ettekääne igale endise liiduvabariigi filmitegijale, et saada oma kinoliidult reisiraha ja sõita Musta mere äärde vanade sõpradega pummeldama. Tõepoolest, hästi hoitud saladus! Nojah, vaja oli esitada festivalile ka sõjateemaline linateos. Neid ikka jätkus. Oli ju Suur isamaasõda pannud aluse tervele žanrile. Seda nii mängufilmis kui ka dokumentalistikas. Kui aastatega selgus siiski, et Suur isamaasõda polegi jätkuvalt nii suur, et täita iga jumala aasta kogu programm, siis hakati festivali laiendama. Nüüdseks on saanud „Võitsime koos“ sõna otseses mõttes alibiks, et lennutada kohale karvaseid ja sulelisi kõikvõimaliku filmi- ja teleproduktsiooniga, pearõhuga siiski patriootilistel sõjafilmidel ja seriaalidel. Kui neid pole piisavalt, siis käivad ka teised teemad. Peaasi et tuleks kohale palju toredaid inimesi. Nüüd, aasta pärast Maidani ja Krimmi sündmusi, on algsetest korraldajatest kohal ainult üks pool – Vene Föderatsiooni filmitegijad. Ukrainlasi pole. Tädi Lina ohkab. Sellised ajad on. Keerulised. Uurin, et kas välismaalasi on peale minu veel. Jah, lisaks trans-SRÜ filmitegijatele (vaat kus ennekuulmatu termin, tähendab SRÜ + Pribaltika) on seekord kohal üks Prantsuse kodanikust venelane ja keegi Rootsi dokumentalist. Tädi Lina sõnul ei oska mitte kõik riigid hinnata suure võidu kaalukust ja NSV Liidu osa selles. Ütlesin, et eks igal riigil on oma vaade Teisele maailmasõjale. Minu riigis usutakse näiteks, et see polnud üldse meie sõda. Sestap ei pea ma seda võitu ka kuidagi meie ühiseks võiduks, aga sellegipoolest on mul hea meel olla Sevastopolis ja kohtuda kolleegide filmitegijatega. Tädi Linal oli hea meel, et mul on hea meel.

Tolstoi kuuvalgel

Pansionaaditerrassil istuvad mulle võõrad näod: keskmiselt staažika Vene filmifestivalidel osalejana on mul siiski veel palju avastada. Liitun ühe suurema laudkonnaga ja tutvun toiduriismetega laual. Kuhjan kõik enda ette kokku ja asun näljasena oma saagi kallale. Samal ajal uurin kirjut seltskonda. Meeleolu dirigeerib halli elegantselt piiratud habeme ja siidisalliga Maksim Marduhhajev, Vene emigrantide järeltulija Prantsusmaalt, kes – nagu selgub – on Lev Tolstoi enda lapselapselapselaps. Tema ongi üks kahest päris välismaa esindajast festivalil. Maksimi toostides ja valjuhäälsetes mõttepassaažides on espriid. „Mis on sinu lemmikvärv?“ pöördub ta ulja žestiga minu poole. „Sellele küsimusele peavad kõik vastama, ma tahan teada, mis inimesed te olete. Milline on teie hing!“ Täis suuga vastan, et sinine vist, ja annan vastamisjärjekorra oma naabrile, poeedist filmitegijale Igor Višnevetskile, kes on just kukkunud pommitama mind küsimustega Jaan Kaplinski kohta, kelle vene keelde tõlgitud luulekogu on tema arvates kõige tähelepanuväärsem sündmus viimase aasta vene kirjanduselus. Krahv Tolstoi järeltulija küsimus lemmikvärvi kohta tundub Višnevetskile liiga banaalne, et vastata. Igast tema žestist õhkub intellektuaali väärikust. „Me räägime siin kirjandusest!“ Kahe loomeinimese vahel süttib vaenuleek. Ent Tolstoi järeltulija on sellistes salongiduellides karastunud. Lennuka elegantsiga tembeldab ta kaunishingest vene poeedi tundetuks monstrumiks ja pöördub oma rohkem kui filosoofilise lemmikvärviküsimusega juba järgmise lauasistuja poole. Rohkem ei söanda keegi trotsida prantsuse salongikoolitusega elukunstniku väljakutseid. Mulle ta meeldib. Vaimukas maneerlikkus on toredaks vahelduseks pärast kurnavat taksorallit.

Lauale tekivad nagu nõiaväel üha uued ja uued viinapudelid. Kreštšenskaja Metelitsa! Ma tean, kust on need pärit! Selgub, et viin on meie suures festivaliperes ühiskondlik omand. Keegi ei pea kannatama tühja klaasi!

Maksim õhkab, kuidas ta hing vajab suuri tundeid, mis on alles veel lihtsates inimestes. Triviaalsust põlastav Višnevetski tõuseb lauast ja jalutab koos oma filmikriitikust kaaslasega mere äärde kuupaistet nautima. Tunnen teatud kergendust poeedi lahkumise üle. Tema põhjalikkus Kaplinski teemadel on nõudnud mult parajat pingutust, millele ma eelistan sel õhtul prantsuspärast triviaalset salongivaimukust.

Paar päeva hiljem istun Višnevetski debüütfilmi erilinastusel meie pansionaadi kinosaalis. Tema film „Leningrad“ („Ленинград“, 2014) on Višnevetski auhinnatud samanimelise poeemi ekraniseering: ülipoeetiline sissevaade blokaadiaegsesse linna fiktiivse armastuskolmnurga kaudu. Višnevetski on üks nendest festivalikülalistest, kes esindavad humanistlikku lähenemist ajaloole, ega kanna seetõttu kunagi Georgi lindikest. Tema veendumuse kohaselt polnud Leningradi kaitsmine mitte kangelastegu, vaid tragöödia. Ometi mängib debütandile kätte tema siiras kogenematus. Filmi autentsed arhiivikaadrid kirstuvooridest talvises blokaadiaegses Leningradis vahelduvad maneerlike mängufilmistseenidega, kus peategelasest traagilist armastajat kehastab Višnevetski ise. Kuuleme tema häält lugemas ka arhiivikaadrite taustal terveid lõike poeemist, hääl väriseb suurte tunnete kirjeldamisest. Kui palju olen ma kohanud seda õõnsat pausi ja maneeri, mis tihtilugu valitseb ambitsioonika looja ühemehešõus. Kahju kohe. Hiilin välja, õnneks ei satu ma oma põgenemisteel poeedi silme ette.

Konkursiprogramm

Päevad on päikeselised ja pikad. Hommikul laaditakse festivalikülalised tellitud bussi ja veetakse linna osa saama ametlikust festivaliprogrammist. Lähevad muidugi need, kes viitsivad. Programmi näidatakse paralleelselt kolmes kinos linna eri paigus. Minu „Paberist linn“ linastub koos teiste konkursifilmidega kesklinna peatänava kinos Pobeda. Ülejäänud kava, patriootlikud teleprogrammid ja teledokumentaalsarjad, kahes teises kinos kuskil Sevastopoli teises otsas. Nagu kõik festivalid on ka „Võitsime koos“ avatud parimate kavatsustega ka kohalikule publikule. Keda aga pole, on see müstiline kohalik publik, kes seisab järjekorras hoopis selle kinosaali ukse juures, kus jagatakse 3D-prille. Esimest nädalat on Sevastopolis ekraanil superstiilne märul „Hull Max“ ehk seal siis „Bezumnõi Maks“, mis teeb igast asendist meie festivalikesele ära.

Nii ma siis istun mõnel dokiseansil ja vaatan peamiselt filme, mille režissööre kohtan õhtuti meie armsa pansionaadi südamlikus viinalauas. Sõbrunen suurepärase režissööri ja produtsendi Ivan Tverdovskiga,^* kes kannab palju ega lähe pika prassimise käigus erinevalt mõnedest teisest kineastidest sentimentaalseks ega pateetiliseks. Sellised muhedad kamraadid mulle meeldivad. Ivani filmis „Grumant. Kommunismi saar“ („Грумант. Остров коммунизма“, 2014) jälgitakse ühe pika polaaröö jooksul endise Nõukogude ja praeguse Venemaa kaevanduslinnaku töölisi Teravmägedel Venemaa valduses olevas Barentsburgi asulas. Kunagi tuldi siia teenima suurt palka. Kõik oli tasuta. Nüüd on kunagisest sotsialistlikust hiilgusest jäänud ilusad mälestused, Lenini kuju ja vanad filmikroonikad. Praegu tegutseb Barentsburgi kaevanduses üks šaht, kuhu tuleb talveperioodiks paarsada gastrolltöölist peamiselt Donbassist. Kuigi siin pole sõda, varitsevad ohud amortiseerunud šahtis sügaval maa all. Imelise operaatoritööga filmis jälgitakse kimpu erinevaid tegelasi nende talvise vahetuse jooksul. Kuni esimeste kevadiste päikesekiirteni.

Vaatan teisi filme ka. Üsna ebaühtlane programm. Kahju, et festival on end laiendanud. Kui on lapsel nimeks „Võitsime koos“, siis oleks lahe vaadata hardcore sõjadokke. Siin on aga noppeid siit ja sealt, pime pianist, veidrik tänavakunstnik ja muud dokumentalistidele huvipakkuvad eluvormid.

Enamiku ajast hulgun mööda Sevastopolit ja pildistan kangelaslinna võidupühajärgset elu. Igavese tule juures toimuvad iga päev mingid erinevad protsessioonid. Kõhukad ohvitserid seisavad treppidel ja eri vanuses kursandid marsivad. Teen neist pilti. Päike paistab ja kinosaali ei kisu. Ükskord veeti mind kohalikku televisiooni, kus rääkisin oma filmist ja sellest, kui huvitav on olla dokumentalist. Saatejuht on Georgi lindikesega ehitud armas modellivälimusega neiu. Pärast teeme koos pilti. Poliitikast meie saates ei räägitud.

Koktebel

Filmidest huvitavam on siiski mitteametlik osa pansionaadis. Satun ühte lauda meie festivali teise välisdelegaadiga, küpses eas Rootsi proua Gunillaga, kes on eelmise aasta festivali laureaat ja nüüd žüriiliige. Tema on ainuke meie hulgast, kes vene keelt ei räägi, ent hinges on ta üdini Putini Venemaa ja Georgi lindikese usku. Selle on ta kinnitanud ka oma käekotikese külge. Eksalteeritult ja aeg-ajalt demonstratiivselt häält kõrgendades ja õhku ahmides räägib ta oma vestluskaaslasele sellest, mismoodi rootslased on kõik Ameerika pankade ja propaganda orjad. Et inimesed läänes võtavad puhta kullana neid valesid, mida Venemaa-vaenulik lääne meedia serveerib. Inimesed olevat tema kodumaal liiga laisad, et oma peaga mõelda. Tema saab oma informatsiooni telekanalist Russia Today. Õigemini ta jälgibki ainult seda kanalit. Seal on talle ilusti ära seletatud, et Ukraina pinnal pole ühtki Vene sõdurit ja et see kõik on Ameerika propagandavale. Just sel päeval ilmunud Nemtsovi ülevaadet nimetab ta fabritseeringuks, mida tema kodumaal kahjuks tõe pähe võetakse. Gunilla on nii erutatud, et ta silmad pilguvad plõks ja plõks ja põsed õhetavad. Venelannast vestluskaaslane ei ole nii emotsionaalne ning püüab juttu viia pigem sellele kalale, kes lebab Gunilla Bresky taldrikul ja ootab söömist, aga Gunillat on raske peatada. Ei ole minul sel õhtul tuju ärrituda ja disputeerima hakata, seetõttu püüan kõigest väest tema ohkimisele mitte tähelepanu pöörata. Uurin, kuidas kaunishing Višnevetski on oma päeva sisustanud. See teatab, et järgmistel päevadel ta enam oma jalga pansionaadist välja ei tõsta ja kavatseb suhelda inimeste asemel Musta merega. Ta olla päeval linnaelanikega suhelnud, uurinud elu ja olu kohta ja selgitanud, mis ta ise sellest kõigest arvab, mispeale teda kõikjal Ukraina natsionalistiks sõimatud.

Kõrvallauas lauldakse tundmatuid laule, kuni kõlab: „Мой адрес не дом и не улица, мой адрес Советский Союз“ („ei ela ma majas ei tänaval, mu aadress on NSV Liit“). Muusikalise laudkonnaga liitub robinal nostalgialainel peamiselt vanemas eas kontingent. Põgenen lähimasse urgu, meie pansionaadi kinosaali. Ja hästi teen.

Vene poeetilise koolkonna tunnustatud dokumentalist Andrei Ossipov esitleb oma täispikka dokki „Koktebeli kivikesed“ („Коктебельские камешки“, 2014), mille produtsendiks on Ivan Tverdovski. Ossipovi film sai Venemaa mainekaimal festivalil „Kinotauros“ („Kinotavr“) eelmisel aastal grand prix’ ja seetõttu näidatakse seda väljaspool konkurssi.

Koktebel on üldse kultusliku staatusega koht Krimmis ja Ossipovi film räägib seitsmes novellis ühest majast, mis on olnud alternatiivse vaimsuse keskuseks nüüdseks juba sada aastat. Revolutsioonieelsel Venemaal rajas oma kommuuni sinna Vene antroposoofialiikumise guru Maksimilian Vološin. See on alati olnud palverännu kohaks igasuguse võimu ajal: enne ja pärast revolutsiooni, Teise maailmasõja ajal ning hiljem on Koktebeli kommuunis elanud ja hinganud igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Ossipov on ehitanud oma novellid üles erinevatele tegelastele, kes on aja jooksul selle majaga kokku puutunud. Ta on teinud seda vaimukalt, kasutades kõikvõimalikke arhiive – vanadest ajalehekarikatuuridest ja fotodest filmikroonikani.

Krõmnaš

Jään festivali lõpetamisele Sevastopoli merekindluses pool tundi hiljaks. Jõuan kohale hetkel, kui konferansjee lõpetab poeemi, mis räägib sellest, et fašism ei lähe läbi. Et fašist jääb alati verd täis silmadega fašistiks. Pärast seda esineb madruste ansambel, siis järgnevad kõned ja jagatakse preemiaid. Peapreemia saab film „Vene kevad“ („Русская весна“, Svetlana Rezvuškina, 2015), mis räägib kellestki Aleksei Tšalõist, kes olla organiseerinud pärast Maidani eelmisel aastal Sevastopolis kodanike liikumise, mis nõudnud Venemaaga ühinemist. Tuleb välja, et seda nähtust kutsutakse Krimmis „Vene kevadeks“. Rahvas otsustanud referendumil ühehäälselt Venemaaga taasühinemise poolt. Tuleb välja, et polnudki mingeid rohelisi mehikesi automaatidega. Aleksei Tšalõi panus taastas ajaloolise õigluse ja tõi Krimmi tagasi Venemaa rüppe. Kahju, et seda filmi ei näinud. Olen kindel, et proua Gunilla oli valikuga rahul, aga sel õhtul ei märganud ma ei teda ega ka Tolstoi järglast.

Sel õhtul juuakse konjakit ja süüakse šokolaadi. Teen Andrei Ossipovile ettepaneku, et võin Eestis produtseerida tema järgmise filmi. Kuulu järgi on kuskil angaaris alles tonnide viisi filmirulle Dvigateli tehase filmiarhiiviga. Ametlik ajalugu kohtub isiklikuga ja inimeste saatused tehasega, mida enam ei ole. Sellest saaks laheda arhiividoki, mitte poliitilise, vaid poeetilise. Andrei Ossipov paneks ka sõjatehas Dvigateli arhiivi balletti tantsima.

^* Tema poeg Ivan I. Tverdovski debüteeris eelmisel aastal eduka filmiga „Parandusklass“ („Класс коррекции“, 2014). Loe intervjuud Sirbist 31 VII 2014.