Võis ette ennustada, et Taani Muhamedi karikatuuride lugu toob tsivilisatsioonide konflikti teema taas päevakorda. Islami- ja sekulaarse läänemaailma põhiväärtuste konflikti oleks raske paremini näitlikustada. Selgus on siiski näiline. Soov karikatuuride kaudu tsivilisatsioonide konfliktini jõuda on kui valest otsast pikksilma vaatamine. Pealahing väärtuste vahel oleks justkui peetud enne sõja enese algust.

Sõda – Foucault’ moodi öeldes võitlus – käib, aga mitte mingi kujutlusliku tsivilisatsioonipiiri taga. See käib esmalt ja peamiselt tsivilisatsioonides enestes, niipalju kui need eristatavad on.

Karikatuuritüli tähenduse juures on tsivilisatsioonide konfliktist huvitavam selle mõju tsivilisatsioonidele enestele, antud juhul Euroopale. See on kahetine. Ühtpidi on mõju otsene, sest Euroopa Liidu enda 15 – 20 miljoni inimesega moslemikogukond on tähelepanuväärne jõud. Nemad tegidki tüliga algust ning nende sõnal on Euroopa tuleviku määramisel rohkem kaalu kui Pakistanil, Süürial või Liibüal – riikidel, kus avalikkus reageeris šaržidele kõige valulisemalt.

Teine mõjuliin on Euroopa välispoliitika, eriti islamimaailma suhtes. See sõltub muidugi omakorda ELi ambitsioonidest. Mõlemad põhiliinid saavad kahtlemata selle nädalavahetuse ELi välisministrite koosviibimisel Salzburgis elava arutelu teemaks.

Karikatuuritüli Euroopa-sisene mõõde ei ole iseenesest enamat kui jätk ammu visisevale integratsiooniteemale, mille viimased märkimisväärsed vaatused olid juulikuised Briti emamaal kasvanud moslemite enesetapurünnakud Londonis ja Prantsusmaa immigrantnoorsoo mässud getostunud eeslinnades.

Muhamedi karikeerimisel on juba olnud kohalikku moslemi kogukonda radikaliseeriv mõju. Piisab, kui meenutada meeleavaldust Londonis plakatitega, millel nõuti islami teotajate pea maharaiumist. Euroopa avalikkus on sellist radikaalsust talunud silmatorkavalt rahulikult.

Euroopa peavoolupoliitikas on karikatuuritüli tugevdanud konservatiive. Kaotajaiks on liberaalid selle euroopalikus tähenduses ehk isikuvabadustest hoolijad. Poliitilise maastiku ühe serva käärimine õõnestab alati tsentrit ning just seal asuvad selles debatis liberaalid. Konservatiivid on need, kes on automaatselt hõivanud status quo kaitsja positsiooni, olgugi et selle on kunagi kujundanud liberaalid.

On huvitav jälgida poliitiliste rollide polaarsusvahetust. Konservatiivid, rääkides dialoogist islamiga, püüavad võitlust viia vastase maa-alale. Nii lubab Itaalia välisminister Gianfranco Fini “moderniseerida islamijuurtest tipuni” (The Wall Street Journal  22. II) ja Euroopa komisjoni välisvolinik Benita Ferrero-Waldner kõneleb vajadusest “töötada moslemimaailmas asjakohaste instantsidega, et tugevdada tolerantsi ja austust usuliste veendumuste ja teiste kultuuride vastu” (pressiteade 6. III).

Samas libisevad üdini liberaalsed kommentaatorid konservatiivsesse mõttemalli. Näiteks Oxfordi ajaloolane Timothy Garton Ash, leinates mõistuse hääle taandumist ja islamifanaatikute, loomakaitsjate jt “grupivetode” levikut, tunneb puudust kodanike “instinktiivselt hoomatud” vana hea Inglise poliitilise kultuuri järele (The Guardian 2. III).

See maailmavaateline nihestus tähistab ühe ajastu lõppu liberaalses filosoofias. John Rawls, liberalismi suurim teoreetik, kirjutas 1971. aastal ilmunud raamatus “A Theory of Justice”, et tema visioon on sub specie aeternitatis, s. t kehtib igal ajal ja igas kohas. Kümmekond aastat hiljem loobus ta igavikulisuse nõudest, tunnustades ajaliste, kogukondlike struktuuride osa indiviidi kujundamisel. Rawls avas sellega ukse relativismile ning nüüd on ring täis. Kõik on kaitstav, sõltub vaid ilmavaatest. Vana hea individualistlik liberalism elab nüüd kaitseasendis, kuid pole Euroopaski enam päris kodus.

Seda põhjusel, et konservatiivid pole kõigest hoolimata mitte uued liberaalid. Nende liberaalne jutt indiviidi õigustest on väljapoole suunatud relv. Siseriiklikult teavad Euroopa poliitikud hästi, et ainus jätkusuutlik muulasprobleemi lahendus on integratsioon. See olm sätestab vältimatult vajaduse realiseerida moslemite eripära kogukondlike struktuuride kaudu, mis aga tugevdab automaatselt konservatiive, kelle kogukondlike instinktidega see hästi sobib. Konservatiivide loomulik reaktsioon on nõuda vastutust kogukonnalt.

Kogukondliku vastutuse nõudmine on pikemas perspektiivis muidugi midagi muud kui kogukonnale võimu delegeerimine, mida eelistaksid vasakpoolsed, kuid praeguses avalikus kliimas on raske apelleerida avalikkuse usaldusele ja heale tahtele.

Kõnekalt illustreerib liberalismi taandumist konservatismi ees see, kuidas kodanike julgeolek on EL valitsuste prioriteetide tipust välja tõrjunud nende põhivabadused.

Sama mündi teine pool on välispoliitikas, kus püüdlemine nn multilateralismi poole töötab EL enda vastu ja seda just põhimõttelisi küsimusi puudutavalt, näiteks sõnavabadus vs. usuliste veendumuste austamine. Multilateralism vajab dialoogi ning dialoog taotleb sünteesi – mõlemad pooled loovutavad midagi, et võita midagi.

Praeguste dialoogide tulem on ELi toetatav nn Hispaania-Türgi initsiatiiv, mille autoreiks on peaministrid José Luís Zapatero ja Recep Tayyip Erdoģan. Initsiatiivi sünd langeb karikatuuritüli-eelsesse, kuid selle loogika sobitub ülihästi praegusesse aega.

Veebruaris International Herald Tribune’is (6. II) ilmunud ühiskirjas ütlevad peaministrid, et “ilma vastutuse ja austuseta … pole ka õigusi”. See sõnastus moodustab hilisemate EL seisukohavõttude selgroo. Selle sisemine loogika on ühtaegu alalhoidlik ning reaktsiooniline, siseriikliku konservatismi ja välispoliitilise relativismi segu.

Konservatiivse maailmavaate järgi pole vabadused õhust nopitud, vaid on ajalooliselt kujunenud asjade seisu, institutsioonide koostoime jms tagajärg. See iseenesest mõistlik vaade sünnitab aga ELi välispoliitiliste instinktidega liitudes kimääri. Nii defineeritakse põhiõigused jms globaalsel areenil eri kultuuride ja traditsioonide koostoimes, mis tähendab vältimatult, et EL peab järeleandmisi tegema.

Juba on olemas selle sümbioosi esimesed grotesksed viljad. Veebruari keskel Lähis-Idas islami riikide ühenduse OIC esindajatega kohtunud EL välispoliitika koordinaator Javier Solana andis mõista, et ühendus pole vastu OIC soovile suruda ÜRO uue inimõiguskomisjoni tööjuhendisse sisse “jumalateotuse” kaasus.