Mängufilm „Mad Max. Raevu tee“ („Mad Max: Fury Road“, USA 2015, 120 min), režissöör George Miller, stsenaristid George Miller, Brendan McCarthy ja Nick Lathouris, operaator John Seale, Junkie XLi muusika. Osades Tom Hardy, Charlize Theron jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Kosmos, Cinamon ja Ekraan.
Arvestades tõsiasja, et uue „Mad Maxi“ Euroopa esilinastus Cannes’is on kõiki kriitikuid juba nädal aega suurest rõõmust hüppama pannud, pole siin mingit vajadust pinget üles kruvida: see on konkurentsitult viimaste aastate parim märulifilm.
Ja enne kui keegi mainib „seda teist autofilmi“, siis jah, filmis „Kiired ja vihased 7“ („Furious Seven“, James Wan, 2015) murdis Dwayne Johnson oma kipsi üksnes muskleid pingutades ja autodega imiteeriti Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktorni ründamist, aga Milleri spektaakliga võrreldes oli see kõik pelgalt soojendus. Nagu ütleks George S. Patton: sõitke lihtsalt seda teed mööda edasi, kuni teid õhku lastakse. „Mad Maxis“ just seda tehaksegi. Ja veel nii mõndagi lisaks.
Max Rockatansky (Tom Hardy Mel Gibsoni rolli üle võtnuna) on endiselt kimpus mineviku varjudega. Veendunud rändajana ei jää ta kuhugi väga kauaks. Mitte et oleks väga palju järel neid kohti, kuhu üldse jääda. Tühermaa mahajäetud, ebasõbralik maailm on räsitud pidevatest sõdadest ja raskustes elanike eksistents on taandunud vaid ühele püüdlusele – ellu jääda.
Kui Max vangi võetakse ja pannakse istuma tsitadelli, mida juhib Immortan Joe („Mad Maxi“ sarja veteran Hugh Keays-Berne) oma kahvatute jõmmide kambaga, tundub, et tema piinarikas teekond saab lõpuks võika lõpplahenduse. Seni kuni imperaator Furiosa (Charlize Theron) varastab otse Joe nina alt tema kõige kallima aarde. Sõjapealikud hakkavad surma sõjaväljal jälitama reeturit lootuses, et ülim au viib nad otse Valhalla värava ette. Max võib küll olla murdumise äärel, aga ei soovi sellegipoolest veel oma loojaga kohtuda.
Kui me üldse oleme midagi õppinud õnnetusjuhtumist nimetusega „Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik“ („Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull“, Steven Spielberg, 2008), siis seda, et pärast umbes 20aastast vaheaega ei tohi ikka sealt jätkata, kus pooleli jäädi, ja loota, et kogu reis möödub paitavas pärituules. Miks? Sest, tsiteerides multikasarja „Perepea“ („Family Guy“), veab tulemus hullemini ninapidi kui lihavõttepühapäev Richard Gere’i pool. Kõikide märkide järgi pidi „Raevu teest“ saama selle reegli järjekordne tõestus.
George Miller on viimastel aastakümnetel lavastanud tantsivaid pingviine ja rääkivaid sigu* ning muutnud loo „We Don’t Need Another Hero“ igihaljaks karaokeklassikaks. Arusaadavalt on tema lubadus naasta Mel Gibsoni tegelaskuju juurde tekitanud seetõttu ärevust. Õnnestumine ei tundunud väga tõenäoline, aga ometi möirgab see film sama raevukalt nagu üks tuttuus mootor. Või Katy Perry.
Mõne sõnul on „Mad Max“ (Glenn Miller, 1979) üksinda toonud Austraalia filmikunsti maailmakaardile. Kuigi selle filmi kui kõigi aegade kõige tulusama linateose käes oli kaua Guinnessi rekord, on see väide ilmselt liiga otsitud. Kas või ozploitation’i žanr oli juba enne seda täies elujõus. Küll aga suutis see film Hollywoodile veenvalt tõestada, et igati tähelepanuväärne žanrifilm võib äkki tulla ka kusagilt metsast, keelduda allumast reeglitele, pakkudes kõigest hoolimata rahvale täiemahulist meelelahutust. Sünge (kuidas on lood surnud sülelastega?), haiglane film, mis pakub neile tülikatele ameeriklastele võrdväärset konkurentsi. Miller väärib kohta filmikunsti paradiisis juba ainuüksi selle eest.
„Mad Max. Raevu tee“ on kahetunnine metsik ralli poliitiliselt ebakorrektse vägivallaga. Siin aetakse reipalt rohkem inimesi veidrate autode alla kui „Grand Theft Auto’s“. Vastuoluline küll, aga see kõik on äärmiselt lahe: Miller ei põrka tagasi ei mustast huumorist ega naerupurtsatusi esilekutsuvatest detailidest. Kui Immortan Joe armee sõjateele asub, selgub, et pideva, pulseeriva muusikavoo allikaks on üks kannatav kitarrist, kes on käpiknuku kombel lahingumasina külge seotud. Päris soodus alternatiiv iPod Shuffle’ile, või mis?
„Mind on alati võlunud, kuidas ühiskond areneb. See ühtaegu nii inspireerib kui ka häirib,“ on lavastaja öelnud. „Kui eemaldada kogu tänapäeva maailma komplekssus, jääb alles väga elementaarne säästukeskkond, milles räägitavad lood on üdini lihtsad allegooriad.“ Nagu Spinal Tapi filmis („This is Spinal Tap“, Rob Reiner 1984) keerab ka Miller valjuse üheteistkümne peale, aga jääb sama austusväärseks ka oma algse loomingu, vanade „Mad Maxi“ filmide suhtes. Kõrb on endiselt täis ogalisi sõiduvahendeid, mis meenutavad filmi „Autod, mis sõid Pariisi“ („The Cars That Ate Paris“, Peter Weir, 1974) ja maailma ähvardavat hukku sümboliseerivad inimeste kuivanud huuled, mis janunevad tilgakese vee järele ja söövad ellujäämiseks kahepäiseid sisalikke. See on taas seesama, selgelt äratuntav maailm. Sealjuures väga usutav. Filmi näinuna on raske vabaneda hirmutavast arusaamast, et meie planeedi saatus võibki olla just selline. Oleks pidanud ikka kuulama, mida Al Gore räägib.
Cannes’is, kus filmi näidati väljaspool võistlusprogrammi, sai iga adrenaliinirohke episood metsiku aplausi osaliseks. Täiesti põhjendatult: filmis tõmmatakse hinge ainult selleks, et järgmine käik sisse lükata. See film on ennekõike vaatemäng ja Miller roolib seda päikesest pleekinud kaost suure enesekindlusega. „Mõtlen märulifilmidest kui visuaalsest muusikast. „Raevu tee“ on midagi metsiku rokk-kontserdi ja ooperi vahepealset. Tahan inimesed toolilt püsti tõsta ja tirida kaasa intensiivsesse kontrollimatusse möllu, mille käigus selgub, kes on tegelased ja mis asja nad ajavad.“ Ja kui muljetavaldavaks need tegelased osutuvad!
Palju on olnud juttu sellest, et filmis ei ole Mel Gibsonit, kes on vaatamata oma skandaalsetele ütlustele ja koduvägivalla süüdistustele siiski maanteesõdalase Mad Maxi võrdkuju. Mõte teha filmi ilma temata tundub naeruväärne: kujutage endale ette Indiana Jonesi ilma Harrison Fordita (oot, see on vist juba käigus). Kahju küll, et ühel hetkel maailma suurim täht Mel Gibson ei ole enam selline kassamagnet nagu varem, aga film tema puudumisest siiski puudust ei tunne. Tom Hardyl ei ole küll samasuguseid sinisilmi ja, oh õudust – ta on inglane, aga ta suudab seda jõulist, vaikset tegelaskuju mängida juba une pealt. Kuigi tuleb tunnistada, et see ei ole tegelikult tema film. Charlize Theron tõestab oma poisipea ja sajaprotsendilise keskendumisega taas, et ta pole mitte üksnes üks võluvamaid olendeid siin planeedil, vaid ka täiesti kartmatu näitlejanna. Tema mängitud imperaator Furiosa pole lihtsalt üks karm mutt nagu see pärast „Näljamängude“ sarja („Hunger Games“) ja isegi animafilmi „Lumekuninganna ja igavene talv“ („Frozen“, Chris Buck, Jennifer Lee, 2013) kombeks on. Kuigi Milleri filmis on rohkem naistegelasi kui enamikus teistes märulifilmides kokku, ei ole Furiosa puhul sugu määrav. Ta on ilma selletagi huvitav ja kompleksne tegelaskuju, kellest võiks saada tulevase telesarja peakangelane või moodsalt kulunud T-särkide ikooniline kujutis.
„Nii esimese „Mad Maxi“ kui ka uue episoodi üheks käivitavaks jõuks oli Alfred Hitchcocki mõte, et filme peaks olema võimalik vaadata igas maailma nurgas ilma tõlketa,“ ütleb Miller. „Üritan saavutada sama tulemust, milleks on võimeline üks suurepärane muusikapala. Olgu su tuju milline tahes, see viib su välja oma kehast ja sinna naasnuna oled unustamatu kogemuse võrra rikkam. Taotlesin sellist tulemust.“ Peaksime kõik tänama kõrbejumalaid selle eest, et Miller, kes töötas vahepeal ka arstina, ei hakanud elukutseliseks doktoriks. Filmikunsti ajalugu oleks ilma temata kindlasti vaesem. Tema viimane film on nii hea, et isegi selline puine näitleja nagu Rosie Huntington-Whiteley saab oma ülesannetega hakkama. Võib-olla ei olegi meil vaja uusi kangelasi, sest see, kes meil juba on, pakub igavuse eest tõhusat kaitset.
Tõlkinud Tristan Priimägi
* Nii absurdne, kui see ka ei tundu, aga Miller on olnud filmide „Lustakad jalakesed“ („Happy Feet“, 2006) ja „Siga suures linnas“ („Babe: Pig in the City“, 1998) lavastaja.