Aprillis esietendunud elav installatsioon „Fantastika“ on Mart Kangro teine lavastus teatris NO99 (esimene oli lavakunstikooli tudengitega loodud „samm lähemale“). „Teiste inimestega töötades näen neid pigem kui kaasautoreid,“ ütleb Kangro. „Isegi kui initsiatiiv on minult, mõjutavad nad protsessi samaväärselt. See ongi koostöö mõte – vastastikku mõjutada.“
Kas sa defineerid ennast teatrikunstis kontseptualistina?
Mart Kangro: Oh, tead, ma ei tunne teatrit, mis ei oleks kontseptuaalne. Igasugune teater on. Ikka on ju mingi mõte või taotlus, mida üritatakse teostada. Igasugune mõte on kontseptsioon. Sellisel juhul, jah, pean ennast kontseptualistiks. Aga ma, ausalt öeldes, hakkan veidi väsima sellest terminist, sest see on kujunenud pigem mingiks üldistavaks hinnanguks, millega on mugav lajatada teatud tüüpi kunsti pihta, et rõhutada erinevust, sageli seejuures sarnasusi nägemata. Lükkame aga selle sinna lahtrisse ja see seletab kõik.
Tegelikult ma ei mõtle väga sellele, mis on mu nimi. Tähendab, ma mõtlen sellele, kes ma kogu ööpäeva jooksul olen, aga mitte sellele, kuidas end sildistada. Kunstnikuna pigem mõtlen, et kuidas ma olen. Kuidas käituksin ühes või teises kontekstis? Millised on need võimalused, mis mingis konkreetses situatsioonis avanevad ja äratavad tähelepanu?
Jah, mind huvitavad teatri puhul need olemuslikud kokkulepped, mis on ajalooliselt välja kujunenud ja millest me kiivalt nii saalis istudes kui ka laval toimetades kinni hoiame. Igas oma töös üritan uuesti ja uuesti üle küsida, kas need kokkulepped on ikka veel jõus ja kehtivad ning mis on see, milles me veel pole kokku leppinud, või siis ähmaselt oleme, aga enam hästi ei mäleta, milles täpselt.
See paranoiline usaldamatus mitte võtta asju enesestmõistetavalt ja harjumus alati üle küsida ei tee minust suuremat kontseptualisti.
Eesti teatriretseptsioonis on levinuim afektiivne vastuvõtumehhanism: hinnatakse ennekõike lavastuse ja näitlejate emotsionaalset mõju vaatajale (nt kas puudutas või ei puudutanud). Mida sina teatris vaatajana ennekõike hindad?
Hindan seda, kui näen, et minuga üritatakse midagi jagada. Mingit ideed, mis on tegijatele oluline ja tähtis välja öelda. Ja seda, et tegijatele ei ole ka see ükskõik, et mina seal olen. Kui väärtustatakse hetke, kus me kõik parasjagu viibime. Seegi protsess on paljuski emotsionaalne.
Inimesena vajame kunsti ikkagi eeskätt selleks, et tajuda, et me ei ole üksi: inimesena üksi, oma otsingutes ja arutlustes üksi. Kuulda, et kellelgi veel on küsimusi, samasuguseid küsimusi, aga ka küsimusi, mida ise pole taibanud esitada.
Selles mõttes mulle meeldib sõna „üritus“. Kui näen, et tõesti üritatakse, sest vajadus sunnib, siis olen ma palju avatum, aga kui üritust ei ole, siis ma ei saa ka sellest aru, miks mina pean seal olema. Lavastus võiks olla pigem üritus kui sündmus. Midagi sünnib kogu aeg, üritus on palju teadlikum ettevõtmine. Isegi kui üritus ei õnnestu, tunnustan seda rohkem, kui hästi organiseeritud sündmust, kus ainsaks ürituseks on saal välja müüa.
Sa töötad päris sageli draamanäitlejatega. Miks?
Nii on lihtsalt sattunud. Mulle on oluline, et inimene mind inspireeriks. On ta näitleja, tantsija või keegi teine, ei olegi nii oluline. Pigem see, kuidas ta mõtleb ja mida on minul temalt õppida. Väga egoistlik, ei salga. Muidugi, see, kust me pärit oleme, on ilmselgelt meid kujundanud ning erisugune taustsüsteem mõjub eksootiliselt, aga ma olen leidnud väga palju liitlasi väljastpoolt tantsuvälja. Ehk teisisõnu, ma tahan arvata, et minu tegevusväli on žanriülene. Selles mõttes propageerin valjul häälel igasugust žanride ristamist ja üritan end võimalikult palju kursis hoida kõige sellega, mida „teised“ teevad.
Mulle tundub, et me, ka mu kolleegid ja mina isegi, kipume väga sageli võtma neid üldistavaid „ei saa aru“-hoiakuid.
Nüüdiskunst – ei saa aru. Nüüdistants – ei saa aru. Ja seda ühe kogemuse pinnalt, ühe nähtud lavastuse pinnalt. Kunagi ammu miskit sai nähtud ja see kogemus defineerib kõik. Väga kerge on midagi enda tarvis välja lülitada, sest siis ei pea sellega enam tegelema. Jube lihtne on. Aga seejuures, mida sa siis ka tead? Või õigemini, mis annab siis su mõtetele sisu? Kui uudishimu kaob, siis ongi ju kaputt. Tehtud. Mission completed. Köis ümber ja põhja, igatahes. Kui huvi ei ole, mis siis alles jääb? Mis siis üllatab?
See kehtib ka väljaspool kunsti. Minu meelest on see väga päevakajaline. Vististi igavesest ajast igavesti.
See, mina ja minu maailm, on tõepoolest väga oluline, aga tahaks siiski, et see „minu maailm“ oleks osmootne, mitte hermeetiline. Selline vastus siis küsimusele töötamisest näitlejatega.
Oled viimasel 10–15 aastal töötanud sageli välismaal, samuti käid palju festivalidel nüüdisteatrit vaatamas. Millised on sinu meelest selle aja olulisemad nihked nüüdisteatris?
Jah, palju käinud ja palju näinud, tean kõike ja saan kõigest aru. Tajun kerget sarkasmi sinu küsimuses. Aga kui ma üritan vastata, siis ilmselgelt on toimumas see, et žanripiirid hägustuvad. Arsenaliga, mis 15 aastat tagasi oli piisav tolleaegse teatri mõtestamiseks, ei tule enam toime. Seesamane multidistsiplinaarsus. Ka teatri funktsioon on muutumas. Ta tungib palju agressiivsemalt ja teadlikumalt teistesse eluvaldkondadesse, mida esmapilgul kunstiga ei seostata. Ta ihkab olla veelgi sotsiaalsem. Ammu ei ole teater enam pelgalt betoonikeskne meelelahutus – müüritud nelja seina vahele. Kuigi ka see jääb, siiski ma arvan, et liigume turuplatsile tagasi.
On positiivne (kui vaadata kas või tantsuteatrit), et kuigi on möödas luksuslikud ajad, kui oli raha ka igasuguste eksperimentide tarvis, ja etendusasutused on oma programme koostades palju valivamad, sest üritatakse minna kindla peale välja, siis resoneerib ikkagi üheksakümnendate aastate lõpu tantsukriitilise epohhi kaja tugevalt tänapäevastes etendustes edasi. Kuigi „tantstants“ on lavadel tagasi, on ta seal tagasi palju teadlikuma ja enesekriitilisemana.
Oled korduvalt rõhutanud, et teatril on sinu arvates ka selge sotsiaalne funktsioon. Kas sa täpsustaksid, mida sa selle all mõtled? Kuidas saab teater sinu meelest mõjutada nn päris elu?
Teater ongi oma olemuselt sotsiaalne. Ta on mulle üks suhtlemise viis. Järjest enam räägime teatris päevakajalistel teemadel. Võtame ette küsimused, mis on aktuaalsed just nüüd. Ükskõik siis, millisel skaalal: psühholoogilisel, poliitilisel, sotsiaalsel jne. Küll kunstiliste kujundite kaudu, aga siiski räägime. Need seisukohad, mis kõlavad lavalt või ka saalist, jätavad jälje. Mulle ongi teater osa päris elust. Ja kui elu on mäng, siis on ta päris mäng. Need on päris mõtted, mis seal kõlavad. Minu tõlgendus on päris minu päris tõlgendus. Konkreetne värk. Ma võin asjadest valesti aru saada, aga ma ei oska mängult mõtelda. Mängult olla. Loomulikult on minu tõlgendus subjektiivne, aga ta on päriselt subjektiivne. Selles mõttes ma hindangi seda üritamist väga. Üritan mõista. Tehes ja vaadates. Usun, et teistega on samamoodi. Me vananeme kõik seal saalis koos. Selle kahe tunni jooksul, mis etendus kestab, saame me kõik kaks tundi vanemaks. Nii laval kui ka saalis. Koos surmale lähemale. Ma võtan seda fakti väga tõsiselt. Ei tahaks aega raisata. No bullshit. Räägime asjast. See muidugi ei tähenda, et sealt peaks puuduma mängurõõm.
Üks mõiste, millest sageli juttu, on „abstraktne kujund“. Hindad seda minu teada kõrgelt. Mida see sulle tähendab? Mida see nõuab näitlejatelt?
Tjahh … Eelmise vastuse valguses võib tunduda, et räägin nüüd endale vastu, aga ma hindan, kui kujutlusvõimele jäetakse ruumi. Ma ei pea silmas, nagu ma ei oleks valiv selles, kuidas ja mida ma ütlen. Näen tõlgendamise protsessi kui pidevat teelolekut, pidevat liikumist kohale jõudmata. Nagu see päriselt ju ongi. Päriselt päriselt. Luua mingi assotsiatsioonide võrgustik, mis veab vaatajat kaasas, ilma et räägitaks täisnimedega. Sest täisnimed on eksitavad ja sageli ei päde. Mulle endale meeldib ka vaatajana olla pigem esitajatest sammu võrra taga kui ees, et mind vaatajana hoitaks mingis pidevas näljaseisundis, mis ei luba ühele mõttele istuma jääda. Et ei antaks võimalust otsustada, et „see on nüüd see“.
Mulle on omane rääkida mitmest asjast korraga ja pidevalt kahelda selles, kas ma nüüd väljendasin end õigesti või ei. Kuigi see ajab mind sageli marru, on selles mingi võlu. Mingi rahutus, mis ei luba maanduda ja sunnib edasi küsima. Hoiab kuidagi ärkvel.
Arvan, et abstraheerimise võlu ongi selles, et see annab teatris meile võimaluse olla palju konkreetsem ja kohal, kui seda on katses olla konkreetne, rääkides otse, mida miski tähendab. Sest õun ei ole laval kunagi pelgalt õun. Ja kuigi mulle üritatakse kõigest väest selgeks teha, et see on lihtsalt õun, siis ma ikkagi ei usu seda, sest näen selles alati kujundit.
Mida see näitlejale tähendab? Arvan, et hallata seda, millist sõnumit keegi laval olles kannab, ongi väga raske. Olla ambivalentne ning huvitav ja mitte muutuda suvaliseks ongi raske. Ma arvan, et see on raskemgi veel, kui rolli luues töötada mingi tegelaskuju psühholoogiaga. Aga ma arvan, et see eeldab sedasama, mida ükskõik milline rollisooritus – kohalolu. Võimet olla ühtaegu aktiivne ja reaktiivne. Võimet hoomata end konkreetses kontekstis. See on selline pidev multitasking’u protsess – paralleelselt sooritada ja tajuda.
Eelistad kasutada mõiste „näitleja“ asemel mõistet „performer“. Miks?
Mulle tundub, et performer’i määratlusse on autorsuse mõiste rohkem inkorporeeritud, kui seda on „näitleja“ puhul. Teiste inimestega töötades näen neid pigem kui kaasautoreid. Nad ka on seda. Isegi kui initsiatiiv on minult, mõjutavad nad protsessi samaväärselt. Ma ka teadlikult soovin, et see nii oleks. See ongi koostöö mõte – vastastikku mõjutada. Muidugi on see suuremal või vähemal määral nii igasuguses protsessis. Aga sõna „performer“ rõhutab minu arvates seda rohkem. Võimalik, et eksin. Tegelikult on veel paremgi sõna – etenduskunstnik. Sellega on sama lugu, nagu sinu esimese küsimusega.
Kas me elame sinu arvates parimas võimalikus ühiskonnas?
Ma tahan uskuda, et me areneme sinnapoole. Sellega on sama, mis selle pideva teel- ja ärkvelolemisega. Loodan, et äratundmist, et nüüd on kõik hästi, ei tule. See ei tähenda, et peaks leppima sellega, et on, nagu on.
Kui palju on sind loomingus mõjutanud lapsepõlv?
Kui ausalt vastan, siis ei oska öelda. Aga kindlasti palju, sest mu vanemad ja vanavanemad olid väga kultuurilembesed. Vedasid mind nii väikesest peale, kui ma mäletan, võimaluste piires igale poole: teatrisse, kinno, kontsertidele ja kunstinäitustele, ostsid raamatuid ja tellisid ka tõsisemat lektüüri. Eks mind kindlasti huvitas, miks see neid huvitab. Nagu ka nende suhtumine loodusesse ja keskkonda meie ümber – kasvasin üles maal, ka seda kannan ma kindlasti kaasas. Kui sellele tagasi mõtlen, mis mind lapsepõlves köitis, siis mind ei üllata, et tegelen sellega, millega praegu tegelen.
Mida teater suudab ja mida teater ei suuda?
Arvan, et teater suudab kõike. Vot nii. Põmaki. Aga vist nii ongi, lihtsalt sõltub sellest, kui kaugele mõelda.