Lavakunstikooli XXVII lennu „Idioot FM“, autor Fjodor Dostojevski, lavastaja Saša Pepeljajev, kunstnikud Mirjam Aimla, Bibi-Ann Kahk ja Eliise Selisaar, videokujundaja Rasmus Puksmann. Mängivad Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott-Henrik Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Risto Vaidla, Laura Kalle, Karl Koppelmaa ja Mehis Pihla. Esietendus 25. III lavakunstikooli maja saalides ja koridorides.
Astume esimest korda lavakunstikooli sisse. Tõesti: väravast sisse, uksest sisse, kooli sisse, „Idiooti“ ja XXVII lendu vaatama. Majja siseneja saab esmalt haarata kaasa illustreeritud kasutusjuhendi, mis valmistab ette etendusse sisenemise. Peale midagi ei sunnita, kuid soovitatakse ringi liikuda – ja seda lahus oma sõpradest. See ongi võti meelte avamiseks ees ootavale kogemusele.
Tõepoolest, lavastuses „Idioot FM“ mängib Saša Pepeljajev taas vaataja tähelepanuga. Tegevus käib samaaegselt neljas ruumis ning kõike haarata on võimatu. Selline sensoorne üleküllus on Pepeljajevi üsna tavapärane lavastusvõte, mis kasutusel ka siis, kui lavastus on ruumiliselt piiratud vaid lavaga. Nüüd, kui lavastus väljub inimese vastuvõtuvõime piirest, tuleb tahes-tahtmata teha valik ning loobuda soovist näha kogu etendust. Liikumisala on küll väiksem, kui oli 2013. aastal Rüütelkonna hoones etendunud „Gamaheh’ valemi“ puhul, ning teemad arenevad eri ruumides seekord ka sünkroonselt, kuid siiski on publikul vabadus valida, milles ta soovib osaline olla. Vaataja osaleb aktiivselt etenduses, loob sellest oma pildi. Ta on etenduse sees ja keskel, kuid siiski omaette. Iga vaataja tee on seega individuaalne ning kogemus sügavalt isiklik. Publiku liikmed säilitavad tänu aktiivsele valikuvabadusele üsna ainulaadsel viisil oma agentsuse, mille sarnasega harilikult teatris uhkeldada ei õnnestu. Järellainetusena saab sõpradega hiljem arutada, kes mida nägi, ja elada sellisel viisil etenduse veel kord läbi ka sõbra kirjeldatut elavalt ette kujutades.
„Idioot FM“ on tõesti eelkõige lainepikkus, mis viib meid F. M. Dostojevski romaani võngeteni. Romaani tegelaste lood tulevad esile hägusalt: mõni liin rohkem, mõni väga vähe või üldse mitte. Nii ei leia me eest vürst Mõškini siseelu sügavamat vaatlust ega mitmeid tegelasi, keda kipuks ootama. Seejuures on aga säilitatud polüfoonilise lähenemise kaudu autori ja tekstiga sisimas suurem lähedus, kui mõnes traditsioonilise sõnateatri tõlgenduses. Üheaegselt toimuvad sündmused, võimatus olla kõikjal, näha ja mõista kõike – see toob teatri elule palju lähemale. Vaatepunktide, versioonide rohkus peegeldab elu, mitte ei tee sellele ettekirjutusi. Pepeljajev ise selgitas telesaates „OP!“: „Siin on ette teada, et kõike näha pole võimalik. Näete vaid tükikesi elust nii, nagu see ju on. Me ei tea elus kõike. Seepärast on selge, et toimuva mõte, see, mida teie näete, oleneb suuresti vaatajast. Vaataja peab siin leidma oma etenduse.” Vastutus on sügavalt meie endi kanda.
Tunnetuslikult ja ülesehituslikult oleme Dostojevski maailmas, isegi kui sõna meid selles hästi veenda ei suuda. Kui Bahtini järgi saab vaadata „Idiooti“ polüfoonilise romaanina, siis samamoodi toimib ka etendus. Siin ei räägi niivõrd tegelased, kuivõrd näitlejad igaüks oma lugu. Oma nägemust, oma raamatulugemiskogemust demonstreerivad noored ka vaataja nina all. Lavastaja laseb etüüdide kaudu tudengitel luua oma tõlgendusi ja rääkida oma lugusid, nii nagu neile õige tundub. Kätte on antud omamoodi juhised ja materjal, kuid selle tohutu materjali filtreerimine on üliõpilaste endi teha. See on suurepärane viis harjutada ning õppida enda ja oma maailmaga tegelema. Siiski jääb lavastuses maailma sõnaline edasiandmine kehalisele alla.
Eelkõige jäävad võnked Nastasja Filippovna lainele pidama. Selle „Idioodi“ puhul tuleb tugevalt esile see, millest võib kogu teost edasi andes osaliselt üle hüpata, kuid mis siin lahti koorub ja siis jälle kinni mässub. Seekord saab Nastasja lugu väljendatuks just tema enda pilgu läbi, seda muidugi mitmeti ja varieerudes. Eksplitseeritud vulgaarsus ei lase sellest lihtsalt mööda vaadata. Kuid see vulgaarsus on seejuures mitmekihiline ning seob endaga ka muidu lavastuses vähe esile kerkiva kristluse teema. Ka audiovisuaalne materjal toimib siin sujuvalt etendatavale kaasa ning tõukab läbi väikese ebamugavuse vaataja sügavamalt lukku, kuhu ta võib-olla ei tahaks kohe vaadata.
Pepeljajevile iseloomulikult võib ka sellest lavastusest leida katsetamist Freudi ja psühhoanalüüsiga. Nii saab romaani psühhoanalüütilisele tõlgendamisele lisada juurde ka lavastuse mängud tungide ja traumade teemal. Nastasja korduvat lugu võib vaadelda korduva traumana, mis teda kummitab ja mida ta aina uuesti läbi elab. See on osalt teadvustamata haav, mis ei parane ning mis juhib ta elu. Nii ta kannabki oma taaka ja kannatabki aina uuesti oma piina all ning karistab ennast. On hea valik näidata trauma põhjusi ja enese alavääristamist, allakäigutreppi, katset pääseda ja allumist justkui ettemääratud hukule ootamatute liikumislahenduste ja tormava keha kaudu, mitte sõnadega, mis ei suudaks väljendada kogu ängi ja teadvustamatut. Tähelepanuväärne on, et „Idioot FMis“ ilmnev värskendav feministlik lähenemine tekstile ja temaatikale ei ole lavastajale tegelikult ei võõras ega uus. Mänge seksuaalsuse ja sooga on nähtud Pepeljajevi töödes peale „Sigmundi ja Freudi“ (2007) ka näiteks lavaka XXIV ja XXV lennuga koos loodud „Margaritas ja Meistris“ (2009) ning „Gizelle’is“ (2011). Tihti väljendubki Pepeljajevi vabastav maailmapaljusus just selles, et ühte ja sama tegelaskuju mängivad korraga mitmed näitlejad soost sõltumata või siis on fookusesse võetud just algtekstis pigem kõrvalosas naistegelane.
Pepeljajev on üsna harukordset tüüpi lavastaja-pedagoog, kes kultiveerib nii näitlejates kui ka vaatajates aktiivsust ja julgustab igaüht oma visiooni lähemalt uurima, aga suudab seejuures hoida stiilipuhast käekirja ilmselt tänu inspireerivatele lähteülesannetele ja hoolikale selektsioonile, mille tulemus rikastab kõiki, kes eelarvamusteta lainele lülituvad. Loodetavasti andis kokkupuude sellise lavalise olemise vormi ja lavastamissuunaga noortele näitlejatele julgust ja inspiratsiooni juurde. Spektri laienemine ja laialipaisatust uue nähtavakssaamine loob sellele viljaka aluse.