Tallinna Linnateatri „Krabat“, autor Otfried Preussler, tõlkija Linda Ariva, dramatiseerija ja lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Jaagup Roomet, helilooja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskujundaja Emil Kallas. Mängivad Andrus Vaarik, Märt Pius, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Priit Pius, Mart Toome, Andero Ermel, Veiko Tubin, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Maiken Schmidt jt. Esietendus 31. I Põrgulaval.
Soojad tunded Otfried Preussleri „Krabati“ vastu kihutasid mind Tallinna Linnateatri Põrgulava äärde ja ühtlasi hoidsid kõrgel kõrvalseisjale alati nii tüütut, fännilikult puristlikku skepsist. Mida te olete mu lapsepõlvelemmikuga teinud? Kas peenetundeliselt? Kas kõik, mis on olnud mulle oluline, on ausalt ja austades lavale toodud? Vastata kõrgetele nõudmistele, mida ratsionaalselt mõeldes püüan iseendas summutada, võib osutuda võimatuks missiooniks.
Lugesin „Krabatit“ juba ammu. Viimasest lugemisest oli lavastuse vaatamise ajaks juba mälutuhmistavalt mitmeid aastaid möödas, aga olin lugenud seda ikka ja jälle. Midagi päris otsesõnu maagilist on selles loos noorest inimesest, kes flirdib millegagi (must maagia), mis on temast üle, ja kelle lunastuseks on miski (armastus), mis on üle kõigest seni tuntust. Kuigi, kui ma seda raamatut varateismelisena üle ja üle lugesin, siis ei mänginud armastuse-lunastuse telg lugemisnaudingus eriti rolli (ja vihises kõrgelt üle pea). Oli maagia.
Õnneks on maagia ka lavastuses olemas. Just see maagia, mis kunagi raamatu puhul köitis. Võimatu missiooni esimese etapi on Tallinna Linnateater „Krabatiga“ edukalt läbinud: maagiline maailm on taasloodud väga mõjusa lavakujunduse, leidlike võlutrikkide ja efektse unenägude videokeelde tõlkimisega. Kokku pole hoitud ei fantaasia ega ilmselgelt ka rahalise külje pealt. Lava ülesehituses on kasutatud niivõrd leidlikke lahendusi, et tekib kiusatus neid ka kodukujunduses ära kasutada – nii funktsionaalne tundub see kõik. Pole ime, et Jaagup Roomet sai oma töö eest kolleegipreemia. Lava jaotatakse vastavalt vajadusele lükanduste/seintega ümber, paljastades vaatajale sellel hetkel olulisema. Maa alt hüppavad välja lauad, mis imelihtsalt ka kaovad, sagimine ja töö veskis on suurejooneline, seejuures ei ole miski aga üleliigne ega kohatu. Põrgulavale iseloomulik lavakuju joonistub välja ja on ära kasutatud.
Näitlejad olid oma trikke ilmselgelt ka kõvasti harjutanud, mistõttu kohati tundus, et trikitamine tuleb kogu lavastuse kõigi elementide seast kõige loomulikumalt välja – nii mõneski stseenis keskendutigi vaid mängu ilule. Aga seda ei saa kindlasti pahaks panna, vaid see on pigemini kogu ettevõtmise üks tugevusi. Mulle vähemalt tundus, et varateismelised, kes moodustasid publikumist harjumuspäratult suure osa (võrreldes tavapärase pildiga Tallinna Linnateatris), ei arvanud, et nähtu oleks olnud lame, nõme või piinlik. Varateismelistega ju trikitades arvestatigi. Vägagi tänuväärne töö.
Aga, kuna olen oma varateismelisuse hiilgeajast juba üsna arvestataval kaugusel, jäid mõned „agad“ siiski kripeldama. Esiteks muidugi need tüütud tekstitruuduse „agad“. Loomulikult on loomingu puhul loomingulisus lubatud. Aga miks mängida elementidega, mis on loo teljel olulised – isegi kui tegu on detailidega? Nii mõnegi ümberkirjutusega ei teki tekstiarmastajal lahkarvamusi, sest muudatus on loodud maailmas loogiline ja lubatud (Tondale on pandud laval sõnad suhu nii, et tema roll ja maailm selle ümber ei moondu, vaid tiheneb lavastusele vajalikult). Aga kuidas siis korraga elab lavastuse-veskis vaid 12 meest, kui raamatu-veskis on neid ülisümbolistlikult 13? Kui see näib tähenärimisena, siis millistel alustel on lavastuses tehtud Lyschko tegelaskuju isiksusemuudatus? Siin on põhjustanud dramatiseerija-lavastaja Diana Leesalu algtekstiga sellise vastuolu, mis minu hinnangul tervikut ei rikasta. Need „agad“ ilmnevad siiski vaid juhul, kui vaataja on alustekstiga väga soojades suhetes. Enamjaolt koosneb publik aga usutavasti inimestest, kellel kokkupuutepunkt tekstiga kas puudub või on ajaga hägustunud. Üldjoontes on Leesalu siiski hella käega teksti uueks loonud.
Peale selle jäin pikemalt mõtlema, miks tundusid tegelaskujud lavastuses veidi skemaatilised. Ühest küljest on see tingitud juba algtekstist, kus enamik veskipoisse jääbki suhteliselt anonüümselt hoidma oma sümboolset „üks kuraditosinast“ positsiooni. Neile polegi rolle ette nähtud – mida siis siin mängida? Teisest küljest võtab trikitamine lavastuses nii suuresti oma rolli sisse, et mängule palju ruumi ei jäägi. See ei seleta aga nimitegelase veidi lahjat lavalist kujunemislugu: Krabatilt endalt oleks kontrastina oodanud midagi enamat kui trikitavatelt veskipoistelt. Lavastuse Krabat jääb oma loo suhtes üsna passiivseks: lugu lihtsalt juhtub temaga algusest lõpuni. Ta ei astu ise vastu oma saatusele, vaid püüab lõpuks pigem ohust hoiduda ja oma armastatut kaitsta, mistõttu ta pääsemine ei ole täiel määral tema enda oma, vaid Asjaolude kokkulangevuse või miks mitte Saatuse tulem. Samamoodi ei tundu lavastuse Meister hirmsa ja võimsa maagina, vaid on veidi nukker, peaaegu hirmus ja üsna võimas härra. Ka selline lugu on omamoodi usutav, aga siiski teistsugune.
Preussleri „Krabat“ on nii tugevate religioossete toonidega, et tema välja joonistatud vabanemine ei saa eksikombel olla lunastushõnguline, ja sellisena peaks ka Krabat olema aktiivselt tegev oma vabanemises. Niipalju kui on raamatu lõpplahenduses „usule tulemise“ või usku pöördumise võrdpilti, peaks ka peategelane käituma sellele diskursusele vastavalt.
Aga lubage mulle mu viimane „aga“: ka Tallinna Linnateatri „Krabat“ lendab oma teistmoodi konstrueeritud tiibadel. Lugu ei ole õõnestatud nii, et ta oma jalul ei seisaks. Ta ei kuku kokku. Muudatused tingivad tegelaskujude teistsugused suhted ja olukorrad, aga lugu on ka sellises esituses legitiimne. Lihtsalt Preussleri-põhjendatus asendub kohati Leesalu-põhjendatusega: õõvastavalt julm ja hirmjahe Meister asendub võimust väsinud ja veidi kurvalt lõikava Meistriga, armastuse kaudu vabanemise valinud Krabat asendub armastuse kaudu vabastatud Krabatiga ja nõnda edasi. Seega, raamatut ei tasu lugeda vahetult enne või pärast lavastuse vaatamist. Ilma tekstitaagata on seekord kergem.
♥