Viljandi Ugala „Äärelinna bluus“, autor Jez Butterworth, tõlkija Erkki Sivonen, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, video- ja valguskunstnik Kristjan Suits. Mängivad Meelis Rämmeld, Kadri Lepp ja Janek Vadi. Esietendus 14. III Ugala väikeses saalis.

Isad-emad majakestes,

kõik nad käisid ülikoolides,

kus nad pandi kastidesse,

et neil oleks nägu üks.

Kas teate seda laulu, „Väiksed kastid“ („Little Boxes“)? Eesti keeles laulis seda Peeter Tooma, originaal on kirjutatud 1962. aastal. Või Richard Yatesi romaani „Mässajate tänav“ („Revolutionary Road“), mis on avaldatud 1961. aastal. Jez Butterworth kirjutas näidendi „Äärelinna bluus“ 2008. aastal (samal aastal, muide, valmis ka „Mässajate tänava“ filmiversioon Kate Winsleti ja Leonardo DiCaprioga peaosas). Peaaegu pool sajandit vahet, tegevuskohad eri kontinentidel, aga muutust mitte eriti. Äärelinn. Eristamatud majad, eristamatud elud. Isiklik traagika sumbub üleüldisesse ühenäolisusse.

Äärelinna bluusi taktis elavad õhkimis­ekspert Ned (Meelis Rämmeld), tema abikaasa Joy (Kadri Lepp) ja nende autopesulaäriga hõivatud naaber Dale (Janek Vadi). Raske öelda, mida teeb päevast päeva Joy. Vahest on koduperenaine. Tema üksteist aastat abielu koos Nediga on oma aja ära elanud. Stsenaarium on tuttav: armastus ja armumine on kuhugi igapäevaelu vahele ära kadunud. Tekib küsimus, kas leppida vaikse hääbumisega ja lihtsalt rahulikult edasi elada või siis otsida veel teisi võimalusi, mingi­sugustki kirge, mingisugustki mõtet.

Kolmel tegelasel on selles aja­hetkes toimetulekuks erisugune strateegia. Nedi püüdlustes naisega taas ühist keelt leida, isegi katses end naabri abiga paremasse füüsilisse vormi saada on omamoodi tragikoomilist spliini. Tunnetust, et elu hakkab käest libisema, aga ka arusaamatust, miks ja kuidas. Joy otsib muutusi pigem väljastpoolt. Objektiks, kelle abil muutusi teostada, osutub naaber Dale, kelle elul ei näi olevat suurt midagi viga. Ta on enesest teadlik, tal on omad frustratsiooniallikad, aga selles kõiges puudub sügavam traagika. Dale’il on naine, aga ka võimalus end naabri­naisega lõbustada. Talle meeldib ehk flirtida mõttega millestki ekstravagantsest, aga ta hoidub radikaalsetest sammudest – keskpärasus ilma ambitsioonideta.

Butterworthi tekst lubab õigupoolest mitut lähenemist. Üks võimalus: lavastada puhtatõuline komöödia. Taago Tubin ei ole seda teed läinud. Mitte et koomika oleks täiesti kadunud, ent tegelastest pole saanud karikatuure, vaid nad on päris inimesed ühes oma vägagi päris koormaga, mida kanda.

Suurepärase rolli teeb Meelis Rämmeld, kes on ära tabanud vähemadki varjundid, mida võimaldab Nedi kuju: selged toonid, pooltoonid, veerandtoonid. (Muidugi, oskus peenelt nüansseerida teeb Rämmeldist ühtlasi oivalise filminäitleja-materjali.) Segasemaks jääb Joy tegelaskuju Kadri Lepa esituses. Tegelasse on justkui sisse kirjutatud palju võimalikke lähenemisviise. Frustratsioon äärelinnaelust, soov leida midagi uut ükskõik mis hinnaga … Naine võiks olla suisa lavastuse keskpunkt, aga praegusel kujul on ta mängitud võrdlemisi ühemõtteliselt negatiivseks. Jääb selgusetuks, miks ta enam oma abikaasat ei taha, miks ta teist meest tahab, mida ta üldse elult tahab, mis teda morjendab, mis või kas rõõmustab. Tekst lubaks mängida Joy palju mitmetasandilisemaks, paigutada temasse nii palju rohkem, kusjuures mitte isegi niivõrd vastuseid, pigem küsimusi.

Äärelinna majade traagika, ühesuguste äärelinnakastide traagika võib olla tõeliselt ängistav. Aga see ei ole traagiline, kuniks see ei ole traagiline elanikele. Elu äärelinnas on eelkõige meeleseisund. Seos asukoha või palgaga on selles mõttes teisejärguline. Kui lasta aga endale ligi tunnetus oma elu keskpärasusest … Muide, mulle on alati tundnud, et näiteks Dostojevski „Idioodi“ üks traagilisemaid kangelasi ei pruugi tingimata olla vürst Mõškin ega Nas­tasja Filippovna, vaid Ganja, keskpärane mees. Teda ei tee traagiliseks aga mitte keskpärasus, vaid see, et ta on sellest teadlik, ja meeleheitlik soov olla midagi rohkemat.

Tõsi, tekstis on veel üks kiht, annus maagilist realismi, seletamatuid sündmusi. Vähemasti esietendusel ei kandunud see tunnetus aga publikusse kuigi hästi. Reaalsuse nihe jäi poolele teele, unenäolisus ei loonud reaalset tunnetust, vaid jäigi mängitud nihkeks. Mulle kui suurele maagilise teatri stseenide armastajale (milletaolisi võib raamatutes kohata Hesse „Stepihundist“ Ristikivi „Hingede ööni“, filmides Lynchi „Mulholland Drive’ist“ Õunpuu „Püha Tõnu kiusamiseni“) tähendab see muidugi kasutamata jäänud võimalust.

Lavakujundus tekitab aga vastakaid tundeid. Liisa Soolepp on loonud iseenesest äärelinnamajas toimuva tegevuse tarvis üks ühele sobiliku ruumi. Mis veel, kui mitte selline taotluslikult nukker-maitsetu keskkond ühes plastikust muruga võiks sellele lavastusele sobida? Ilma kontekstita olekski see lihtsalt üks järjekordne keskmiselt maitsetu lavakujundus. Paratamatult ei seisa lavakujundus eraldi ka teatrimajast. Nii kujutan seda miskipärast palju paremini toimimas näiteks … no ma ei tea, NO99 laval või Vabal Laval, kus see paigutuks mujale kui moraalselt vananenud teatrimaja moraalselt vananenud saali. Ehk tuleksid seal paremini esile võimalikud iroonilised või viitelised lisatähendused.

Aga viimaks: on keeruline kujutleda „Äärelinna bluusist“ sobivamat näidendit, mida tuua välja peagi renoveeritavas Ugalas. Teatrimaja küll õhku laskma ei hakata, ent vaja on ikkagi vähemasti mikroplahvatust, et elu seal saaks minna uuele ringile.