On olnud kosta, et Nukuteatri „Ajarefrääni“ on hinnatud märksa kaalukamaks, kui meie teisi stand-up-esinemisi. See väide ei pea päris paika, sest kui stand-up’ide puhul on tegemist maakeeli öelduna estraadiga, siis „Ajarefrään“ on teatrikunsti pretensiooniga loodud monolavastus, liigitugu see siis teatri äärealale või kuskile mujale. Kuigi Eestis on monolavastusi tehtud juba aastakümneid (vaata võrgust Sven Karja selleteemalist Tartu ülikoolis kaitstud magistritööd) ja nende tegemine käib mingisuguste lainetena, tundub ka praegu olevat üks üksi esinemise kõrgaegu. Kui võtame kõrvale ka vohava estraadi, siis oleme juba mõned aastad elanud lausa moeröögatuse sees. Kogenenumatele estraadikunstnikele on igasugune monondus aga suisa majandusharu.
Ei tahaks loobuda arusaamast, et kui näitleja tuleb üksi lavale, siis tuleb ta sinna sellepärast, et ta on selleks küps ja teistmoodi enam ei saa. Rõhutan veel, et monoteatri tõsiseltvõetavuse hoidmiseks ja kasvatamiseks tuleks hoida kõikvõimalike telestaaride estraadlikud enesepaljastused eespool mainitust lahus. Estraad on igati oma kohal, aga see on lihtsalt teine teema, teistel alustel ja eesmärkidel loodu.
Sven Karja on mainitud uurimuses sõnastanud kriteeriumid, mida mono­lavastuses mängimine näitlejalt eeldab: tervikutaju, enesedistsipliin, oskus jaotada oma jõuvarusid, väga tugev kontsentreerumisvõime, improvisatsioonianne, publikutunnetus, psühhofüüsise plastilisus, hääle moduleerimisavarus, rütmitaju jmt. Peale selle tuleb näitlejal (ka lavastajal) arvestada, et suhted lava ja saali vahel kujunevad võrreldes n-ö tavalavastusega märksa omalaadsemaks ning dramaturgiline tekst nõuab nii koostamisel kui ka ettekandmisel hoopis uusi printsiipe.
Ilma pikemalt mõtlemata olekski Helle Laas justkui selline näitleja, kes vastab neile kriteeriumidele. Ilmselt vastabki, kuigi Nukuteatri „Ajarefrääni“ esietenduse põhjal tuleb teha ka mööndusi. Eesti nukuteatri grand old lady Laas on selle lavastuse põhjus ja lahendus ehk näeme lavastaja Jaanika Juhansoni koostatud ja lavastatud biograafilist lavavirvendust Laasist ja Laasiga. „Virvendus“, ja üldsegi mitte halvas mõttes, kogu lavastus ongi: lehvivate kardinate vahel ja nukkudega olukordi illustreerides rändab Laas oma eluajas edasi ja tagasi ning publiku ees markeeritakse näitleja olulised eluhetked, mis pärinevad 1940. aastate sõjajärgsest tragöödiast, 1960. aastate komöödiast ja hilisema aja draamast.
Iseenesest on tegemist ju väga intrigeeriva ideega ning on võimalus semiootiliselt küllusliku teatrivormi tekkimiseks. Süsteem on huvitav: meil on n-ö eluaeg teatris nukkudega mänginud karismaatiline ja heas lavavormis näitleja, on tema elulugu, mida ta ise justkui meenutab, on võimalus sünteesida sõnateatrit nukuteatriga ehk panna nukulavastuse väliselt näitleja (mitte tegelane) suhtlema nukuga, või tuua hoopis (täiskasvanute) sõnalavastusse sisse nukk. On võimalus opereerida elutu ja elava olendiga ning nende kõrvutamisel mängu tõmmata kas või tunnetuslikud tegelased Elu ja Elu Otsas. Kuid eks need tegelased olidki seal olemas, sest meie kultuuriteadvuses, nagu kirjutab Juri Lotman essees „Nukud kultuuri süsteemis“, on nukul otsekui kaks nägu: üks juhatab meid tagasi lapsepõlve, teine assotsieerub pseudoeluga, surmaga, mis teeskleb elu.
Mulle tundub, et nii Laas kui ka Juhanson on olnud nendest asjadest teadlikud ja üritanud enam-vähem selliseid süsteeme ka luua. Ent ilmselt pole see olnud peaeesmärk ning seega on ka arusaadav, miks väikese ovaalsaali laval jäid nuku ja inimese vahel semiootilised suhted mõnevõrra lõdvaks. Tõesti, kuigi Laasi loometee olulised nukud paistavad olevat lavastuseski üsna tähtsal kohal, on seal peakohal ikkagi inimene – näitleja Helle Laas. Teksti autor Jaanika Juhanson on rõhutanud, et lavastus pole Laasi eluloo faktitäpne rekonstruktsioon, vaid kaleidoskooplik mäng ühe elu valusate ja ilusate hetkedega.
Ühest küljest oleks imelik öelda, et ega need faktid või nende täpsus vaatajat huvitagi. Kui meid inimene huvitab, eks huvitavad ka faktid. Teisalt, vähemalt keskmisele vaatajale on ilmselt olulisem see, kuidas nukuteatris põlvkondi lapsi lõbustanud ja harinud grand old saab hakkama üsna uues, õigemini ammu unustatud olukorras: olla laval (peaaegu, kohati) iseendana ning avada oma elu ja olekut mõnevõrra kogenumale publikule kui lapsed. Kui mõne etenduse järel pole olukord Laasile enam liialt ja häirivalt uudne, siis küllap võib märgata tema huvitavaid, ürgseid, etendamiskunstnikule omaseid nüansse, võimeid, jõuvarusid. Siiani olin neid kogenud läbi teatud filtrite.
Sildistagu Nukuteater oma lavastust mõistega „visuaalteater“ või mitte (Võib küsida, milline see mittevisuaalteater on? Raadioteater?), monolavastuses on näitleja ja tekst suures plaanis, õilmitsegu laval kas või ilutulestik. Näitleja puhul on siis olulisim kohalolek, sest ka monoloog on tegelase ja publiku vaheline suhtlemine. Oli hetki, kui Laas ja Juhanson olid suutnud luua lihtsate vahenditega suuri ja mõjusaid olukordi. Märkamatuks ei jää ka lavastaja tahe pakkuda üksi laval näitlejale igakülgset abi: kas siis dialoogide kaudu nukkudega, tegevuse edasiviimisega kuuldemängužanris (kuulasime neid koos näitlejaga) või „nähtamatute“ abijõududega, kes kardinatega manööverdamisel abiks. Kuigi need kardinad tundusid vahel olevat näitlejal lausa jalus, oli ikkagi nii lavastus-, heli- kui ka valguskunstniku panus märgatav. Kuid just lavastuse dramaturgiline pool on see, mis hoiab muidu väga sümpaatsel lavastusel mõnevõrra kätt kõril. Väike saal, minimaalselt tegevust, dramaatilised stseenid, grand old laval, kuid kohati konarlik ja tarbetu tekstimassiiv ei lase tekkida sellel, mis on peaaegu tekkimas. Kas lavastaja Juhansoni kõrvale oleks vaja olnud just eraldi näitejuhti ja dramaturgi, ent mingi kõrvalpilk ja võõras kõrv oleksid tulnud kasuks.
Raadioteater on üldse tänuväärt teater ning niisugusel teemal kodus lavastajat tuleb selle teatri spetsiifika miksimise eest oma lavastusse igati kiita. Nagu oleme kogenud, on hea raadioteatri üks eeldusi, et seal mängiksid näitlejad, kes suudavad oma häälega eristuda. Paar erandit, kuid Nukuteatri trupi kuuldemänguseltskond selles vallas just ei hiilanud. Kui teater rõhub visuaalile, mis on ju igati tervitamist väärt, et tohiks suures sahmimises jätta tähelepanuta ka etenduste audiopoolt. See puudutab nii seda, millest juba juttu tegin, kui ka seda, et väikeses saalis peaks helimees väga tundlikult volume-nupuga ringi käima. Kohati oleks saanud ka Helle Laasi, kelle 50. lava-aastat selle lavastusega tähistati, selle volume-nupuga korrigeerida. Juhansoni ja Laasi esmakordsele koostööle ootan kindlasti järge, sest tundub, et mõlemal on tahet, vunki ja arusaamist ning väga lühinägelik oleks jätta nukuteater tolknema kuskile teatrikunsti äärealale.