Mulle meeldib teatris suurejooneline vaatemäng. Tõsi, elamusi võivad pakkuda ka peenelt läbi mõeldud ja arule apelleerivad tubased tükid, ent kipun eelistama siiski kõikidele meeltele suunatud Gesamtkunstwerk’e, kus korraga on mängus palju inimesi, helisid, dekoratsioone, liikumist, tehnikat jne. Eesti teatris on mastaapsete spektaaklite vallas vähe konkurente Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi tandemile. „Seitse samuraid“, „Kuningas Ubu“, „Perikles“, „Ruja“, „Ühtse Eesti suurkogu“, „The Rise and Fall of Estonia“ – see on nimekiri, milleta minu tundekasvatus oleks märgatavalt vaesem. „Savisaar” on selle nimekirja väärikas täiendus.
Õigupoolest olid mul selle lavastusega omad hirmud: risk materjalile alla jääda näis suur, kõikumine tragöödia ja muusikali vahel pani pisut muretsema, oht saada poliitilises kemplemises alla neelatud tundus päris reaalne. Ometi on võetud risk ennast ära tasunud. „Savisaar“ ei ole küll täiuslik kunstiteos, ent siiski mõjus ja õnnestunud vaatemäng, mis lõi korraks jälle tunde, et teater on tõepoolest tähtis žanr, mis suudab kõnetada suuri rahvahulki ja mõjutada avalikku arutelu.
Ma ei teadnud etenduse alguseni, kas lavastajad olid otsustanud tragöödia või muusikali kasuks, mõneti üllatuslikult avastasin, et valitud oli vahevariant, omalaadne hübriid, mida võiks ehk nimetada muusikaliseks tragöödiaks (muide, sama žanrinimetust kandis kunagi Taavi Eelmaa ja Chalice’i Von Krahli teatris tehtud „Faust“). Mõtlesin etenduse jooksul, kas žanripuhtam antiiktragöödia või muusikal olnuks parem lahendus, ent jõudsin järeldusele, et ilmselt mitte: tragöödia võinuks minna liiga monotoonseks ja muusikal liiga kerglaseks, segavariandis olid need kaks poolt üsna kenasti tasakaalus. Tõsi, hind, mida tuli selle eest maksta, oli see, et lavastuse struktuur lagunes veidi laiali, mõned liinid jäid õhku ja kulminatsioon ei olnud samuti päris ootuste kõrgusel. Kuid see, mis läks tervikus kaotsi, võideti osades tagasi. Lavastus pakkus terve rea õnnestunud episoode, kus mängiti eri nurkade alt lahti spektaakli põhiteema ehk see, mida teeb võim inimesega.
Kuid lavastus polnud hübriid üksnes žanrilt, huvitavad ristamised iseloomustasid kogu ettevõtmist: kokku oli segatud ülevat ja madalat, isiklikku ja universaalset, juhuslikku ja fataalset, ajutist ja igavikulist, rääkimata sugude äravahetamistest (naiskuningas ja meesfuuria). Nagu NO99 lavastuste puhul ennegi, oli huvitav teatri ja poliitika piiride hägustamine, etenduse-eelsed sööstud avalikku ruumi (reklaamaktsioonid jms), poliitiliste enesestmõistetavuste kahtluse alla seadmine, vaimuka poliitblogi pidamine (Eero Epner).
Lavastuse kandev liin oli minu arvates Savisaart kehastanud Marika Vaariku suurepärane koosmäng kooriga (Vox Populi). Koor oli üldse lavastuse üks põnevamaid osiseid, mis aitas harali kippuvat vaatemängu paremini koos hoida. Efektne ja veenev oli veel Rasmus Kaljujärve Fuuria, ülejäänud rollid jäid veidi visandlikuks, mõni ei tõusnudki karikatuurist kõrgemale, isegi kui video oli heaks abimeheks.
Muusikaline lahendus terviklikkuse muljele kaasa ei aidanud, ent üksiti olid laulunumbrid head ja huvitavad, kuigi nendegi seast meeldisid enim koori etteasted, nii üksi („Itk“) kui koos peategelasega („Mania grandiosa“, „Aja loos“). Lavaline kujundus oli suurepärane, nagu ka kogu lavastuse tehniline teostus.