Von Krahli teatri „Kuidas võideti lääs“, lavastaja Akse Pettersson (Soome), kunstnik Jaakko Pietiläinen (Soome). Mängivad Mari Abel, Ott Kartau, Ragne Veensalu, Tõnis Niinemets, Kait Kall, Jim Ashilevi ja Joonas Heikkinen (Soome). Esietendus 30. I teatri ülemises saalis.
Nüüdisteatris räägitakse üksnes vabadusest (ma tean, see on liialdus). „Kuidas võideti lääs“ on paratamatult selline nüüdisteatrilavastus, mille puhul tekkib tahtmine seda kuidagi seletada, selgitada. Mõne emotsionaalselt ebateadlikuma vaataja ees(t) koguni kaitsta, kuigi võib välja tulla, et see on minu – praegusel juhul kriitiku – enda hirm, et näe, midagi on selle nüüdiskunstiga nihu, ma pean inimesele ju selgeks tegema, et tegelikult ei ole, et see kõik on ikka äge.
Tõesti, seda pole vaja, sest tänapäeva teater ei vaja enese õigustamiseks midagi muud kui vaatajat, ka toda hämmingus, rahutut, eksinud vaatajat, sest ka lavastaja, ka näitlejad on inimestena hämmingus, rahutud, eksinud või siis ka lõbusad, üleolevad, joviaalsed, kurvad, vaenulikud – ühesõnaga, nad on samade küsimuste ees, mis vaataja. Ainult et nendega mängimiseks, nende vastuseta küsimuste esitamiseks (sest vastusega küsimused on olemas ainult põhikooli matemaatikatundides, mitte pärismaailmas – või kui on, pole need sageli küsimist väärt) peavad laval olijad ära tegema mingi süvema töö, mingi otsingu.
Ositi on see nii, et „Kuidas võideti lääs“ oleks väga äge olnud ka täielike amatööridega, selliste näitlejatega, kes ei tea näitlemisest midagi. See poleks siis olnud muidugi sama lavastus, sest praegu (nagu intervjuudest selgub) lavastati soomlase Akse Petterssoni käe all üsna „demokraatlikult“. Muidugi, demokraatia – ka meil siin – ikka tähendabki tugevamate või rikkamate või nutikamate või õelamate või aktiivsemate või siis lollimate võimu, nii et … see ei tähenda veel iseenesest midagi. See on vaid kaudne, aimamisi meetodi kirjeldus.
Vaataja on tolle võidetud lääne loomisse igati kaasatud. Esiteks areneb laval vahepeal (õige tihti isegi) mitu tegevusliini korraga, kambati ja üksiti üritatakse oma asja ajada. Sõltuvalt istekohast ja huvist võib vaataja luua seeläbi oma lavastuse. See on üks oluline nüüdisteatri tunnus (isegi ilma selle vormilise „segaduselemendita“), vaataja ei saa end draamateatritoolile nõjatudes lasta lõpuni lihtsalt kultuurselt meelelahu(s)-tada – kogu raha eest! See teater ei anna selleks võimalust, ta paneb küsimärgi alla enese ja vaataja. „Kuidas võideti lääs“ on selle ehe näide. Sa ei tule kohale istuma ja molutama, sa teed iseendaga ka tööd. See on rohkem kunsti mõte, kui silmale ja kõrvale paitegemine.
Midagi sarnast toimub, muide, ukraina võluvas ja räpases filmis „Hõim“, mis just Tallinnaski linastus: seal mängivad kurttummad amatöörnäitlejad kaakidest-eluheidikutest kurttummi noori, väga mitmes stseenis on tegevuses mitu seltskonda või rühma/paari korraga, nii et isegi kinos ei saa vaadata kõrvalistujaga päris sama filmi (no niikuinii kunagi ei saa, aga see läheb veel kaugemale).
Muidugi, mingis mõttes ajas mind see lavastus mõnes kohas närvi, kui hakati liiga rääkima teatritegemisest, uurima seda teatri tegemise olemust ja võimalust, et näe, nüüd me oleme laval ja kompame, et kas see ka veel on teater, kas see ka veel, aga see … Ja seejuures me räägime ka sellest, et praegu teemegi nagu stseeni … See on pisut tüütu, noh, nagu need minu luuletused, kus ma kogu aeg luuletamisest räägin. Aga neid kohti oli näpuotsaga, see ei olnud dominant, aga siiski väike ohumärk: sellisel teatril on oht veidi teatritegemisse takerduda. Vahel, mõnikord. Muidugi, kunagi ei ole see nii valusalt ja igavalt teatritegemise paelus nagu vana hea dramaatilis-psühholoogiline tugitooliteater, mida ikka veel enim armastatakse, kuigi seal ei toimugi midagi muud kui teatritegemise lahkamine – aga lahatakse surnud olendeid, eks. (Mitte et seal imelisi hetki poleks, ikka on, see postdramaatiline ei asenda kunagi lõpuni „vana head“, nagu „vana hea“ ei asendanud seda algsemat-ürgsemat, mis end tema seest ja alt ikka veel välja pressib).
Seejuures, just Oscari pälvinud „Lindmehes“ räägitakse ka väga palju näitleja olemisest ja teatri/filmi tegemisest, selle piiripealsusest, nii et mingis mõttes on „Kuidas võideti lääs“ siin dialoogis tollega. Põnevalt dialoogis, ei jää oma hulluses-lõbususes-riskimises alla.
Kuidas „Lääs“ üles ehitub? Mingis mõttes seriaaltehnikas: paljud pildid seisnevad sama asja läbimängimises eri näitlejatega, eri kujul. Nagu eri tahkude vivisektsioon. Seeriad põimuvad: nt eri piltides on keegi näitlejaist (tegelaste nimedeks on näitlejate endi nimed) see keskne, see, keda justnagu kiusatakse, keda alistatakse, keda jahitakse, keda nutma aetakse, taltsutatakse, põlatakse, alandatakse … kardetakse, austatakse, (surnuks) meelitatakse. See on mingis mõttes jazz-tehnika: palju mänguruumi, palju improvisatsiooni, aga struktuur ja meetrum hoiavad kuskil taga asja koos ja tuttava meloodia/teemani jõutakse ka üks hetk ühiselt tagasi. See, et osa jazz’ist on muutunud selliseks akadeemiliseks-struktuurseks muusikaks, ei tühista seda, et algselt on mõte vabaduses, meisterlikus vabaduses. Oskus teha kõike annab selleks ka loa. Inimestena me ju peaksimegi olema meistrid selles, kuidas olla inimene, seega totaalselt vabad, aga millegipärast see nii pole.
See on teine asi, see on juba see, kui küsida, millest lavastuses räägitakse. Ma ei tea tõesti, kas nii peab küsima, aga eks mul ole endalgi see harjumus, et küsin ikka sõbralt uue raamatu kohta, et „millest see on“, kuigi õigem oleks küsida nt „kuidas see on (kirjutatud/olemas/millegagi võrreldes/sinus)“ vms. „Läänes“ räägitakse minu arust tollest „lääne inimese“ võitmisest või alistamisest. Suures plaanis – nii teatrina kui ka vaatlusena – on keskmes vabadus, aga selline vabadus, mis on juba veidi tühi, mis ei maksa suurt midagi, noh, millel pole maitset. Kui sa oled vaba, tehes kõike (nt trukkides suurt puust kirstu, nagu näidendis ette tuleb), siis pole see ju vabadus, see on mittemidagi, nada. See on lihtsalt (vaba) langemine (mis võib ju olla kellegi vabadusedefinitsioon kuni esimese tahke pinna või objektini). Kogu nali on veidi nukker, mis on hea, ka publik ei tea, kas selle tühjusetunde ja -hirmu peale naerda või pigem mitte.
Noh, lavastuse lõpus tolle tahke pinnani jõutaksegi. Põhjuseks ehk lõputu egoism, et inimesed, et kunstnikudki ei kuula üksteist üldse, ei peatu ega paindu hetkekski teise järele. Aga teine on ju olemise allikas, dialoogipartner. Jumalalgi hakkab mingil hetkel õõnes tunne, ja kui me olemegi kõik jumalad, siis on selleks eksistentsiks vaja ikkagi teist. Ainult et kas me vajame teist vaid selleks, et ta meid imetleks, et ta jälgiks seda, mida meie teeme, või ikka selleks, et näha, mis tema teeb? Sest põnev on. Mõlemat pidi on põnev.
Seetõttu ronib selline teater vaatajale ka veidi sülle. Ma olen alati sülleronimisteatrit peljanud. Ma ei lase end vaatajana suudelda, kui keegi ronib mulle kunsti nimel otsa ja tahab lihtsalt suudelda (einoh, üht inimest ikka tean, kellel laseksin). Ma ei lase end hirmutada või ropsiga loopida, ma võin vastu lüüa … Aga „Läänes“ selliseid asju muidugi ei tehta, interaktsioon on vaoshoitud, aga selles mõttes terav, et sa pead ärkvel olema, muidu tabab näitleja sind mõttetuna ja tühja pilguga, zombina, kellesarnaseid on ümbritsev ilm praegu täis.
Ma ei rääkinud näitlejatööst, sest rühm töötas ühtsena, igaühel oli nõrgemaid ja tugevamaid hetki, oli mitu kandvat tegelast, aga sellises ebakindlas maailmas hakkabki lavaline ebakindlus silma. Kuigi jälle, mingis mõttes on profid asetatud siin amatöörnäitleja rolli, neil on väga vähe lisarelvi – siiski, neid on. Ent ebakindlus ise on siin üks töövahend. Klaasil/jääl/rabal/naeltel/sütel kõndimise kunst.
„Kuidas võideti lääs“ on teater, mida inimesed peaksid praegu nägema, elama. See ei ole mingi „Onu Vanja“ või „Kolm õde“, kuigi ka neid saab nii teha, et need poleks nii. Või on see generatsioonidega seotud, nagu veidi arvasid kuskil noored näitlejad ise, et too y … Ma ei oska sellest x-i ja y-i asjast midagi arvata, mulle on nood pigem kromosoomid, aga lääne inimene on üks veider loom ja tema olulisimaid omadusi on eneserefleksioon. Sealt on muidugi habras samm nartsissismi.