T-teatri „Mul on sulle üks jutt …“, lavastuse loojad Georg Logins, Elgar Lepp, Mauro-Mark Musting, Hanna Allsaar, Marta Hang, Inna Hallik, Jan-Erik Aruvald, Martin Mikk, Auri Jürna, Raiko Rajandu ja Riho Uibo. Esietendus 5. II Tallinna X-baaris.
Läksin ühel teisipäevaõhtul X-baari. Ei, mitte selleks, et alustada juba nädala esimest poolt mõne dringiga. Läksin hoopis teatrisse, vaatama T-teatri lavastust „Mul on sulle üks jutt …“. Teadsin, et seesama lavastus oli ka Viljandi tudengite teatripäevade kavas, ja jäin mõtlema, et tudengiteatritest kirjutatakse vähe. Võiks rohkem. Miks? Tudengid võiksid ju olla piisavalt motiveeritud ja inspireeritud, et suuta mõttega käsitleda iseend või ühiskonda puudutavaid teemasid ning katsetada peale teemade ka vormiga. Nad ei ole sunnitud mängima, nad tahavad seda teha. Nooruslik entusiasm võiks tasakaalustada mõnevõrra seda, mis jääb puudu professionaalsusest.
Aga – häirekell arvustajale – tegemist ei ole professionaalsete näitlejatega. Millistelt alustelt nende tööd jälgida? Millega võrrelda? Kui palju üldse tohib kritiseerida ja kui palju peaks lihtsalt pead silitama, et oi kui tublid, et teete? Võrdluseks: Sirbi veergudel on Tartu Üliõpilasteater (TÜT) peaaegu ainus tudengiteater, mis on väljaspool tudengite teatripäevi rohkem kajastust saanud. Mõneti on see arusaadav, sest TÜT teeb professionaalset tööd ja seda mitte üksnes harrastusteatri kontekstis.
Tallinna tehnikaülikooli tudengiteatri lavastus „Mul on sulle üks jutt …“ jäigi esimese hooga silma teemavalikuga. X-baar kui etenduskoht võib ilmselt paljudele anda ka vihje lavastuse temaatika kohta. Trupp eesotsas lavastaja Auri Jürnaga on pisut pahur kooseluseaduse ümber käinud tralli üle ning usub, et igaühel peaks olema õigus ise otsustada oma elu üle. Lavastuse eeltöö on olnud põhjalik. Trupp on intervjueerinud tuttavaid geisid ja lesbisid ning suuresti nende intervjuude põhjal on sündinud lavastuse alustekst.
Selge see, et tegemist on harrastusnäitlejatega, ent kohati harrastatakse ikka väga võluvalt (lesbipaari osatäitjad, näiteks), julgen arvata. Näitlejatöid ma siiski põhjalikumalt analüüsima ei kipu, ütlen ehk niipalju, et eelkõige tütarlaste monoloogid olid vägagi kirgliselt välja mängitud.
Lavastuse üks nõrkusi, aga ka selle suurim tugevus ja põhjus, miks minu meelest üldse on oluline see jäädvustada, seisneb selle alustekstis. Selles, et ei ole võetud mingisugust järjekordset valmisnäidendit, vaid (lavastaja algatusel?) on valitud teema, mis kõnetab.
Peamine murekoht oli minu arvates dialoog, eriti pooleteisttunnise etenduse esimeses pooles. Kui kõik monoloogid on kirega esitatud (ka see, mis võiks esindada näiteks Varro Vooglaiu seisukohti), siis realistlikkust taotlevad dialoogid, mis viivad tegevust edasi, on jäänud kohati hirmus lapsikuks ja lihtsalt ebausutavaks. Üks veidramaid stseene on umbes selline: noormeest ootav neiu kohtub kunagise kursavenna/kallimaga, kukub ilma mingisugust vastust saamata hirmsasti tundlema, kätt põlvele panema ja noorsandi suudlema. Sellele järgnevad avastused oma endise ja (et asja vürtsikamaks teha) ka praeguse boyfriend’i seksuaalsete eelistuste kohta meenutavad juba mõnda seebiseriaali. Stseeni sisu jõuab mõistagi kohale, aga mida on just sellise ülesehitusega taotletud, jääb segaseks. Realistlikkust vaevalt, ent (kuigi seesamane seebiseriaali mõõtu sündmuste areng võiks ju lubada) karikatuursena ei mõju see samuti. Pigem siis vist pisut piinlikult?
Aga lavastuse suurim tugevus? Nagu öeldud: see läheb korda. See, et trupile korda läheb, paistab publikusse ära. Ning küllap läheb ka neile korda. Lavale on toodud igati esinduslik galerii kooseluseadusest puudutatud inimesi. Nii-öelda kapis biseksuaal, kapis gei ja gei, kes on kapist nii väljas, kui väljas olla annab. Heteroseksuaalidest tegelasteks on ühe geinoormehe vend, kellele see kapist väljatulemine tuleb korraliku külma vee sahmakana, aga kes püüab mõista, mitte hukka mõista. Aga ka tütarlaps, kes esindab äärmiselt konservatiivset heterot ning kes just vastupidi, mõistab ainult hukka ega taha sugugi mõista. Viimane on küll nii suure kirega demoniseeritud, et ühtki inimlikku joont ei ole talle jagunud. Kui teistele on empaatiat küllaga antud, võiks võib-olla natukenegi ka sellele tegelasele jätta?
Ahjaa, sõna „kapp“ korrutasin enne hirmsa hooga seetõttu, et see ilmselge sümbol on ka lavakujundusse toodud: kaht kappi tõstetakse ümber nii vooditeks, seinteks, milleks vaid. Ehk siis, kui juba sümbol on ette võetud, siis lajatatakse sellega armutult. Miks ka mitte, las tudengiteatrid lajatavad pealegi kõigega, mis ette jääb. Peaasi et kirge jaguks.