Dokumentaalfilm „Vaikuse kutse“ (Eesti 2015, 56 min), režissöör Madli Lääne, stsenarist Liina Triškina, idee autor Marje Jurtšenko, helilooja Seppo Vanhatalo. Linastub kinos Artis.

Dokfilmimaailmas ei ole miskit põnevamat, kui seda on võimalus kuvada lähedalt intiimsete inimrühmade tegemisi, saati veel nende sisemist tegevusloogikat. Ei ole uhkemat uurimist kaameraga, kui selle tegevuse kontekstis inimese tuksleva sisemaailma oma. Kõigega, mis sääl on. Madli Lääne film „Vaikuse kutse“ püüab oma vaatajale pakkuda just seda.

Igal pool maailmas toimetavad aktiivset sotsiaalset misjonit (nt ukselt uksele käimine, kõnelemine avaliku ruumi asutustes, seltsingutes, õppeasutustes jne) enamasti kristlikud vabakogudused. Traditsiooniline kirik lähtub pigem vaimuliku pärimuse ja kogemuste kandvusest põlvkonniti. Ja selle pärimuse austamisest. Sestap teamegi hulgast katoliiklikest või õigeusu misjonijaamadest ka eksootilistel maadel. Nois tegutsevad misjonärid peaasjalikult arstide, halastajaõdede, õpetajate või ettevõtete käimalükkajatena ning nad teevad seda kiriku varasema kogemuse varal. Vabakoguduste fookus on aga sõnumi levitamisel ehk tähtsaim on töö inimeste meelsuse muutmisega kristliku tõe suunas. Sellise sõnumi edasiandmine tänapäeva maailmas nõuab kindlat tehnoloogiat ja võtteid, mil viisil muuta sihtmaade inimeste usulist meelt. Mõningatel puhkudel nõuab selline tegevus ka suurt julgust ning ettevaatlikkust. Film „Vaikuse kutse“ hõlmab omajagu kõigist neist nähtustest ja probleemidest. Küll aga kangastuvad mulle vaatajana filmi lõppedes selgelt pigem kaadrid, mis selgitavad misjonitehnikat, kui misjonäride lugu.

Päätegelased on vaegkuuljad nelipühikoguduse liikmed, kellel ühel või teisel põhjusel on tekkinud motiiv minna misjonärina maadele, millest ei eeldata läänekristlikku pärandit, nagu postsovetlikud Kasahstan ja Venemaa, sotsialistlik Vietnam ja kommunistlik Hiina. Nad saavad selle võimaluse koos koolitusega selleks spetsiaalselt 2002. aastal asutatud Euraasia Kurtide Koguduserajamise Piiblikoolist. Kaamera käib tegelaste-misjonäridega kaasas kõigis neis riikides, välja arvatud eksootilisim Vietnam, kummatigi lisaks veel õigeusulises kristlikus Kreekas.

Režissööri tunnustuseks tuleb öelda, et vaegkuuljate puhul on ta leidnud kõige optimaalsema tee, kuidas filmi säsi välja joonistada. Üks kindlamaid faktoreid, miks hõlpsasti vaegkuuljatest misjonäridega liitutakse, on nonde katkematu soov ja usk Jumala tegevuse toel (taas) kuuljaks saada. Kuna vaegkuuljad on ühiskondliku hõlmatuse mõttes äärmusolukorras, siis toidab see seisund pidevat alateadlikku või teadlikku igatsust jõuda kõiki inimtegevuse võimalusi nautiva seltskonna hulka. Ja tihtipääle ei pruugi tegu olla üldse usulise huviga, üksnes võimaluste kompimise ja jälgimisega. Mõnikord pole siiski tegu lootusega veel selle elu jooksul kuuljatega liituda, vaid peale jääb teadmine: kuuljaks saadakse pärast lahkumist, teisel pool.

See, et filmi loojad said võimaluse jäädvustada kaameraga misjonäride välitegevuse üksikasju, on juba isegi väga suur asi. Nii saab ka laiem vaatajaskond teada, kuidas toimib vaegkuuljate välismisjon, sellega, millised takistused võivad ette tulla. Näiteks kaasub ühe võttena vabakoguduste aktiivse misjoniga tihtilugu usutõdede teatraliseeritud selgitus. Vaegkuuljate puhul on see üpris arusaadav, sest kuulmismeel puudub või ei toimi piisavalt ja seetõttu on värvika visuaali kasutamine igati mõistlik. Küll leidub aga ka kuuljate koguduste puhul lavastusi, miniatuure ja tantse, et jutustada Kristuse lugu või selgitada, mil viisil Püha Vaim inimeste kaudu töötab. Muidugi on selline misjonivõte kasutusel eeskätt laste ja teismeliste misjoni puhul.

Mainisin, et filmis ei olnud üht tegelast, kelle silmade kaudu kaamera tegevust jälgib. Eesti vaegkuuljate-nelipühilaste misjoni loos on peategelaseks silmale nähtamatu ja üksnes tajutav tegelane – tahteline kutsumus. Jutustajaiks on aga mitu lähetatud eriilmelist misjonäri. Mulle sümpatiseeris hirmsasti operaator, kes filmis üles tegelaste suuri plaane, mis kuvasid huuli, liikuvaid käsi. Mulle meeldis ka vaikus, mis saatis misjonäride viipekeelseid selgitusi nende blackbox-intervjuudes. Oli üksnes paleus ja käed koostoimes. Mingil kirjul või liikuval taustal olnuksid need kaadrid ilmselt ka üsna triviaalsed ning vähendanuksid dokfilmile nii vajalikku kunstilist mõõdet. Tegu on väga erinevate riikide ja ühiskonnaga. Hiina misjonäri loos oli vaja ilmtingimata kuvada kristliku ja Hiina religiooniruumi kontrastide ning vastuolude kõrval, vaid pigem seda, millised on kristliku elu ja misjonäritegevuse võimalused kommunistliku režiimi tingimustes. Almatõs näitas režissöör taustaks ka islami olmet, viidates, et just see maailmareligioon määrab lähitulevikus sääl inimeste ilmavaadet. Kasahstanis oli lihtsalt vaja näidata islami kohalolu, et lihvida veelgi teravamaks filmi emotsionaalseid kontraste.

Filmi vaadates tundus mulle, et misjonäridel ei olnud nendel maadel tegelikult üldse väga palju muresid. Või siis polnud võimalusi neid üles võtta. Või siis ei soovinud misjonärid ise nende jäädvustamist, et jääks kõlama üksnes entusiastlik-optimistlik noot. Viimatise PÖFFi rahvusvahelises võistlusprogrammis olnud Lõuna-Korea filmis „Apostel“ („Sin-i bo-naen sa-lam“, Jin-Moo Kim, 2014) on juttu vabakoguduslikust misjonitööst Hiinas ja mulle ei jäänud sugugi muljet, et kristlikel misjonäridel oleks puna-Hiinas olnud väga lihtne elu, et memmed tulevad ja kokkavad parimat Kantoni köögist ja rahvas saab koos palvetada. Tolles filmis näidati hoopis säälsete tegelaste püsivat irratsionaalset hirmu, stressifooni ja pidevat võimaluste otsimist hoidumaks kollaboratsionismist pääletükkivate Hiina võimudega. Midagi sellist ma Eesti naistriumviraadi dokfilmis „Vaikuse kutse“ aga ei leidnud ega ka tajunud.

Vastuseks võib olla, et vaegkuuljatel on aktiivse vabakogudusliku misjoni teostamine autoritaarsetes või totalitaarsetes riikides ilmselt palju ohutum kui kuuljatel-kõnelevatel. Vaegkuuljatele on ka kinnistes ühiskondades liikumise hõlbustuseks mitmed soodustused transpordi, teenuste ja muude kuluartiklite osas. Samuti on vaegkuuljad ja nende misjonisihtrühm riikide valitsuste arvates küllap väikesearvuline, ega kujuta seega ohtu valitsevale ja soositud ilmavaatele. Olgu see religioosne või agnostilis-poliitiline.

„Vaikuse kutse“ kulminatsioon leidis aset filmi 42. minutil, kui vaegkuuljast pastor-misjonär ütleb tsementeerivad sõnad: „Kindlasti on parem see, kui räägib teine kurt, kas või mõnest teisest riigist. Kui kuulja räägib, siis saab kurt aru võib-olla poolest. Kui räägib teine kurt, kes kannab sama kultuuri ja väärtusi – mis sest, et on teisest riigist – on mõistmine täielik.“ Põhimõtteliselt oleks selle mõtteavaldusega võinud film vabalt ka lõppeda. Aga, et moodustuks filmitervik, millel ka väike sümbolistlik noot, siis toob režissöör kõik tegelased Tallinna Lennart Mere nimelisse lennujaama kokku. Film jõuab ringiga tagasi algusesse, kui vaegkuuljast misjonärid alustasid oma teekonda kõik koos nelipühilaste koguduse kokkusaamisel.