Andres Laasik on pannud oma mullu ilmunud raamatu „Teatri vang“ alapealkirjaks „Leo Kalmeti kirjutamata elulugu“. Kuidas nii, kui ometi on olemas Leo Kalmeti enda kirjutatud autobiograafiline mälestusteraamat „Pool sajandit teatriteed“? Asjasse toob selgust juba raamatu esimene lehekülg, mis algab Kalmeti poliitilistel põhjustel arreteerimisega 1950. aastal. Ei sellest sündmusest ega sellele järgnenud ülekuulamistest, samuti vangistusest polaarjoone taga Norilskis ja hiljem lõuna pool Novo-Tšunkas saanud Kalmet oma 1970. aastatel juba kodumaal kirja pandud mälestusteraamatus kirjutada. (Õigemini, ta kirjutas vangilaagri aastatest küll, aga peatükk jäi 1982. aastal trükivalgust näinud raamatus tsensuuri tõttu ilmumata, käsikiri on aga alles).
Kuid mitte ainult sellest oma eluloo olulisest osast, vaid mitmetest teistestki seikadest, sealhulgas NKVD agendiks värbamisest 1941. aastal, paljudest ülekuulamistel ilmnenud pealekaebamistest, sellega seotud keerukatest inimsuhetest, aga ka oma osavõtust Vabadussõjast ja vapsimeelsusest ning mõnestki faktist Saksa okupatsiooni aegses teatritöös ei saanud Kalmet Brežnevi ajastu trükisõnasse jälge jätta. Nii ongi Kalmeti enda kirjutatud elulugu jäänud lünklikuks ning Laasikul on igati õigus nimetada oma teost kirjutamata elulooks.
Kuivõrd Laasikul on olnud Kalmeti eluloo ülekirjutamiseks käes rikkalikult andmeid, sealhulgas riikliku arhiivi eri aegu kajastavad materjalid, Kalmeti enda isiklik arhiiv, Rootsis ja mujal ilmunud teatrimälestused (Artur Adsoni, Woldemar Mettuse, Hjalmar Mäe raamatud), käsikirjalised materjalid, teatriinimeste mälestusteraamatud, ajalehtedes ja ajakirjades ilmunu, intervjuud, siis ongi „Teatri vangi“ autor keskendunud eeskätt just seni valgustamatule ning loonud toimunust ülevaatliku ja enamasti hästi dokumenteeritud pildi. Seikade puhul, mille avamiseks dokumente napib, on autor püüdnud tõe jälile jõuda kaudsel meetodil, võttes arvesse sündmuste toimumise aega ja kohta või inimliku käitumise tõenäolisust. Nii näiteks on ta erisuguseid fakte võrreldes ja kõrvutades jõudnud dokumentaalselt kinnitamata järeldusele, et Kalmet võttis osa ka Vabadussõja lahingutegevusest. Seda laadi järeldused on tihti teravmeelsed ja peaaegu alati veenvad (küll ei ole autor peale kõige üldisemate põhjuste osanud arvata, millega survestati Kalmetit julgeoleku agendiks hakkama).
Seejuures pole autor piirdunud ainult varasematel aegadel valgustkartnu avaldamisega, vaid on paralleelselt küllaltki põhjalikult vaadelnud ka Kalmeti teatritööd ja pedagoogitegevust. Kui võiks ehk arvata, et selles on ta tuginenud suures osas just Kalmeti enda raamatus avaldatule, siis nii see ei ole: Laasik on jäänud ka siin küllaltki sõltumatuks. Kalmeti tegevust vaadatakse enamasti hinnanguliselt ja mõneski osas uues valguses, kasutades selleks Panso „Päevaraamatut“, Järveti, Põldroosi ja teiste hinnanguid. Selgub üllatavatki: Panso ilmne distantseeritus Kalmeti ande osas, Järveti halvustav suhtumine Kalmeti töösse näitlejatega, Põldroosi jahmatav ütlus Järvetile: „Kalmet on ju andetu inimene!“.
Kuid põhilises on siiski lugupidavat suhtumist Kalmeti kõikumatusse teatrile pühendumisse, tema otsustavasse osasse Draamateatri asutamisel, tema paremate teatrirollide ja lavastuste hindamist (viimaste hulka kuulus ka „Kahekesi kiigel“ Eskola ja Otsusega 1963. aastal) ning eeskätt tema pikaajalisse teatripedagoogilisse töösse, mis jätkus teadupärast ka pärast Gulagist naasmist Panso lavakunstikateedris.
Tema eraelust ei ole ei Kalmeti enda ega ka Laasiku raamatus kuigivõrd juttu. Saame teada Kalmeti abiellumisest tantsu- ja liikumisjuhi Adelega, poegade Hanno ja Toomase sünnist, raamatu „Teatri vangis“ fotode abil ka mõnest välisreisist. Laasik peatub põgusalt poegade lühikeseks jäänud ning mitte eriti hiilgaval teatrikarjääril, mis katkes pärast isa surma. Lühikeseks jäi ka vendade elutee: Hanno suri 1982. aastal 51aastasena, Toomas 1983. aastal 47aastasena. Ema Adele suri 1983. aastal kuu aega enne noorema poja lahkumist. Laasik rõhutab abikaasa igakülgset toetust Kalmetile tema vangiaastatel.
Kalmeti isikliku arhiivi andsid 2008. aastal teatri- ja muusikamuuseumile üle Kalmeti minia Milvi ning lapselapsed Jussi ja Anneli.
Adele ja Leo Kalmeti abielu kestis Leo surmani 1975. aastal, kuid ei pruukinud olla pilvitu. 1930. aastatel ja osalt 1940. aastate alguses oli mitmes Kalmeti lavastuses peaosaliseks Aino Talvi, nende tihe koostöö viis isiklikuma suhteni. Inna Taarna on märkinud, et kogu Draamateater pidas neid paariks. 1944. aastal lahkus Talvi Estoniasse, mis tõi kaasa ka suhte lõpetamise.
Teose kompositsiooni on Laasik üles ehitanud loetavust silmas pidades: arreteerimiste, ülekuulamiste, pealekaebuste episoodid vahelduvad Kalmeti varasema teatri- ja pedagoogitöö kirjeldustega, tagades nii loo pingestatuse. Montaažilised üleminekud ühest teiseks on sujuvad ja tihti lausa märkamatudki. Ülekuulamistega seoses ilmneb jahmatavaid seiku: pealekaebajateks osutuvad senised headki kolleegid (aga ka mõned senised antipaatiad), õiendatakse vanu arveid. Ka Kalmet ise mustab oma Siberist saadetud ametlikus kirjas mõnda kolleegi, eeskätt Kaarel Irdi. Seejuures osutavad mõned kolleegid Kalmetile tema naasmisel 1955. aastal toetust: eeskätt Tammur ja Panso töö võimaldamisega. Nii joonistub Laasiku raamatus mitmekülgselt välja tollaste aastakümnete keeruline õhustik.
Arreteerimise ja ülekuulamiste kurvad, raamatusse hajutatud episoodid kulmineeruvad teose lõpuosas peatükis „Teatri vang“ põhjalikuks ülevaateks Kalmeti vangiaastaist, kus lahtiseks jäävad vaid mõned küsimused, näiteks, kas Kalmet võttis osa Norilski laagri ülestõusust. Laasik oletab: „Arvatavasti mitte. Kalmeti vanuse ja tervise ning väikeste privileegide järgi, mis ta oli saavutanud, võib oletada, et ta jäi sellest nõukogude võimule korraldatud vastuhakust kõrvale. Küllap võis ka alalhoidlik loomus kallutada vaoshoitud käitumisele.“ Nagu ikka sellistel puhkudel, on Laasiku oletused loogilised ja veenvad.
Ilmne on, et teose pealkirja on autor mõelnud otseses tähenduses, mitte ülekantuna, nagu see on Virve Aruoja Pansost tehtud dokumentaalfilmis „Teatri vang“. Leo Kalmet oli vangis teatritegemise eest, Panso oli teatri vang hingelt ja missioonilt. Muidugi, tegelikult oli seda ka Kalmet, aga konkreetselt viitab autor siin siiski teatritegemisele kui Kalmeti reaalsele vangistamise põhjusele. See ei keela küll näha raamatu pealkirja ka mitmetähenduslikuna.
Laasik on teinud rikkalike materjalidega, teose huvitava kompositsiooni loomisega, uudsete seisukohtade söaka väljatoomisega, Kalmeti loo asetamisega võrdlusse muu maailma analoogiliste juhtumitega (näiteks Gustav Gründgensi omaga) ära lugupidamist väärt töö. Raamat on hästi toimetatud, varustatud nimeregistri ja allikate loeteluga, Kalmeti õpilaste ja tema teatrikoolide, rollide, lavastuste ja teoste-artiklite nimekirjaga. Muidugi võinuks ülevaatlikkuse mõttes olla lisatud veel eraeluliste ja tööalaste sündmuste (töökohtade) kronoloogia.
Kui sisuliselt midagi ehk veel soovida, siis vahest süvenenumat, isiklikumat pilti Leo Kalmetist kui inimesest, tema loomusest. Raamatu nappides intervjuudes (Aarne Üksküla, Lea Tormis, Lembit Ulfsak, Inna Taarna) avaneb Kalmet siiski eeskätt oma teatritegevuses.
Kahtlemata on Andres Laasik „Teatri vangiga“ tõestanud end põhjaliku ja usaldusväärse teatriloolasena – küllap enamgi kui teatriarvustajana Eesti Päevalehe kitsidel veergudel. Elulooraamatute buumis on „Teatri vang“ üks asjalikumaid ja tõsiseltvõetavamaid.