Tallinna Linnateatri „Talveöö unenäo” eelmine festival kaks aastat tagasi oli keskendatud Ladina-Ameerika teatrile ning kaudselt on geograafia olnud varemgi valikupõhimõtte aluseks. Mida pidasid silmas, kui valisid lavastusi seekordsele festivalile alapealkirjaga „Tõsised mängud”?

Eestis tegutseb õige mitu teatrifestivali, mis toovad meieni välismaiseid lavastusi. „Kuldne mask” on spetsialiseerunud idasuunale, „Treff” nuku- ja visuaalsele teatrile, „Baltoscandal” performance’ile ja avangardile, Augusti tantsufestival nüüdistantsule. Mulle tundub, et „Talveöö unenägu” võiks täita selles reas ühe vajaliku niši, milleks on nüüdisaegne sõnateater: tuua maailma eri nurkadest koju kätte nüüdisaegse sõnateatri suundumusi, mis on eesti teatris vähe(m) esindatud.

Seekord langes eelistus uuele mängulisele dramaturgiale, mida esindavad stiilinäited Berliinist, Tamperest, New Yorgist ja Pariisist-Lyonist, ning mille kõik võtsime kokku alapealkirjaga „Tõsised mängud”. Lavastustes „Remote Tallinn” („Tallinn distanstilt”), „Cédric Andrieux”, „Kuningannamängud” ja „rogerandtom” („rogerjatom”) näeb huvitavaid viise, kuidas kasutatakse lavatekste väljaspool traditsioonilist tegelastevahelist dialoogi. Usun, et need lavastused pakuvad mõtteainet nii siinsetele lavastajatele kui ka näitekirjanikele – lisaks publikuelamusele, mida kogesime omal nahal ja mis oli muidugi valiku eeltingimus.

Vähetähtis ei olnud ka Jérôme Beli lavastuse esmakordne kutsumine Eestisse. Tegemist on Euroopa ühe hinnatuima lavastajaga, kelle provokatiivsematele töödele eelistasime seekord vahetut ja südamlikku „Cédric Andrieux’d”.