Eesti Tantsuhariduse Liit annab alates 2011. aastast välja Gerd Neggo nimelist stipendiumi, millega tunnustatakse oma tööle pühendunud Eestis töötavat tantsuõpetajat. Tänavu pälvis selle TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõud Anu Ruusmaa.
Sinu kui tantsuõpetaja vaatevinklist: mis on õpetajaametis kõige olulisem, mida tingimata on tarvis õpilastele edasi anda?
Õpetajaamet meeldib mulle väga. Õpetajana oled kogu aeg oma valdkonnas sees, suhtled pidevalt noortega ning see annab palju energiat ja uusi ideid, kuidas üldse tantsust mõelda. Aga see ka kohustab kogu aeg juurde õppima ja edasi arenema. Inimesed muutuvad, nende kehad niisamuti. Õpetajal on peale tantsutehnika tundmise tarvis ka psühholoogiateadmisi, oskust õpilastele läheneda, nendega hakkama saada. Vastasel juhul võib õpetaja neile haiget teha või ei saagi kontakti. Tantsuhariduses oleme harjunud otsese õpetamisviisiga, kus õpetaja näitab ette ja õpilased teevad järele, aga pedagoogil peab olema laiem pagas: rohkelt võtteid, aga ka julgust loobuda ettevalmistatud plaanist, kui on näha, et õpilastel on seda vaja. Seejuures peab õpetajal olema kindlat meelt, et olla järjekindel ja üht asja sadu kordi üle korrata, sest iga õpilane on oma arengus ise punktis, igaühel on oma kehaga mingi oma asi ajada.
Eks see sõltub muidugi konkreetsest tantsutehnikast ka, aga peaasi on, et tehnika ei tapaks loovust ja loovus ei tapaks tehnikat. Õpilasele tuleb jätta võimalus luua nii iseennast kui ka teist inimest. Tänapäeva ühiskond vajab seda, et tantsija poleks lihtsalt hästi juhitav marionett, tal peab ka kahe kõrva vahel midagi leiduma. Isegi suures trupis, kus on oluline distsipliin, tahame näha mõtestatud tantsijat. Loovusega käsikäes tuleb aga individuaalsus. Paindlik õpetaja arendab õpilase isikupära. See on oluline selleks, et õpilane oskaks hiljem teha tarku valikuid.
Oled olnud pärast Eesti iseseisvuse taastamist uuema tantsukunsti juures päris selle algusest peale ning saad seetõttu selle arengule vaadata avara ja selge pilguga. Kuidas tundub, millest on meie tantsupildis kõige tuntavamalt puudus?
Tõepoolest, lõpetasin balletikooli, töötasin aastaid Estonia teatris, seejärel liikusin nüüdistantsu poole. Ballett ei kao mu kehast kusagile, olen sellega seotud kümnendast eluaastast peale. Nüüdistants huvitas mind aga temaatika pärast, see tundus ääretult inimlik ja tänapäevane. Seetõttu ongi kujunenud, et istun otsekui kahe tooli vahel. Ühtedele olen mõttetu modernist, teistele õnnetu baleriin. Tantsuvaldkonnas valitseb meil pidev mõisteline segadus ning puudu on omavahelisest austusest ja tolerantsist. See on mulle väga oluline. Jätkem igaühele tema soovid ja esteetilised valikud. Las tantsukunst olla mitmekesine, ei ole tarvis tingimata poolt valida.
Iseseisvas Eestis on uuem tants küllaltki noor ja tantsumaastik alles kujunemisjärgus. Meil on näiteks palju tantsu esindusorganisatsioone, järelikult on neil veel omavahel selgeks rääkimata midagi, mis ei lase koos tegutseda. Mõni aasta tagasi loodud Eesti Tantsunõukogu loodetavasti parandab seda olukorda.