Iraani lavastajate töötoad eesti näitlejatega 28. IX – 5. X Tallinnas Vaba Lava teatrikeskuses.

„Iraani nädala” raames korraldasid viis iraani lavastajat eesti näitlejatele mitu töötuba, valmistades ette viis lühilavastust, mis esitati publikule 5. oktoobril. Suuresti improvisatsioonina sündinud sketšid tõukusid peaasjalikult klassikast, näha sai Reza Gourani lühilavastust „Medeia”, Mahin Sadri „Hamletit” ja Attila Pessyani „Macbethi nõidu”. Arvand Dashtaray lavastuse „Mees, kes istus taburetil” lähtealuseks oli „Kuningas Richard Teine”. Üksnes eesti publikule juba tuttava Homayun Ghanizadehi (kes lavastas siin neli aastat tagasi „Antigone”) sketš „Teatri õpikoda” lähtus puhtalt näitlejate enda lugudel põhinenud improvisatsioonist. Etendustele järgnenud arutelu päädis vestlusõhtuga Iraani ühiskonna, poliitika ja kultuuri teemal, seda juhtis Tartu ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur Vladimir Sazonov.

Kuigi „Iraani nädala” teema oli „Opositsioon ja teater”, ei saa öelda, et lavastuseskiisides olnuks poliitiline paatos esmane. Ennekõike rikastas see kultuurikontakt meie näitlejaid ja publikut harjumuspäratu vormikäsitluse ja kuuldavasti ka töömeetodiga. Kuigi, eks arvamus, et teatri poliitilisus peab väljenduma esmajoones deklareeritavas sõnumis, olegi paljus õhtumaine stereotüüp. Nagu on meenutatud, omandas ka Homayun Ghanizadehi eesti näitlejatega lavastatud „Antigone” Iraani laval sootuks teistsuguse kõlajõu ja tähenduse kui siinse publiku ees. Oma vormi põimitud poliitiliste alltekstide üle lasi Ghanizadeh eesti näitlejail nalja visata ka oma seekordses lühilavastuses.

Otsesõnu ja ka Eesti kontekstiga haakuvalt poliitilisim lavastus oli Arvand Dashtaray „Mees, kes istus taburetil”, mille tekstiliseks tõukepinnaks Richard Teise lugu, näitlejatele (Rednar Annus ja Allan Kress, sõnatu ja kehakeelse triksterina eri tähendusvälju liitmas ja lahutamas veel ka Attila Pessyani) improvisatsiooni ülesandeks antud võimu teema kahe hobuse pilgu läbi. Hobuste dialoogi vahele olid põimitud mõned meie päevapoliitika tagatoatehnoloogiat peegeldavad telefonikõned. Vaatamata teravmeelsetele seostele võlus ka selle eskiisi puhul ennekõike vorm, millega sisu esile toodi ning mida võib pidada kõigi viie loo ühistunnuseks.

See tajutud vormidominant ei tähenda muidugi sisu suhtes mingit lõhestavat dualismi, mis on vist samuti omane pigem läänelikule mentaliteedile. Ennemini muljet, et lavastuse „kontseptsioon” ei alga mitte niivõrd proovisaalis demokraatlikult valmis vaieldud või siis lavastajakabinetis ainuisikuliselt välja mõeldud „mõttest”, millele seejärel toestav füüsiline kujund ümber vormida, vaid pigem on vormiline lähtepunkt see, mis annab näitlejale võtme ruumi ülesehitamiseks, luues eeldused selle ruumi tähendustega täitmiseks.

Loomulikult pole see mingi praktikule pädev ja iraani lavastaja töömeetodit olemuslikult kokku võttev üldistus, vaid emotsionaalne vaatajamulje, mis tegelikult ei rõhutagi üldse erisusi. Pigem toimiski kõigi viie lavastuse vormimäng just universaalsena, n-ö teatrikeele kui sellisena. Kui nähtu mõjub meie teatritraditsiooni, eeskätt selle peavoolu suhtes „eksperimentaalsena”, siis tuleneb see tõepoolest teistsugustest dominantidest lavaruumi loomisel, kuid kindlasti mitte läänelikult avangardses mõttes katsetuslikkusest eraldamaks tervikust detaile, et need siis tagurpidi taas kokku kleepida. Seda selleks, et oleks „huvitavam”, või selleks, et hakkaksime märkama eeskätt erisusi (mis on loomulikult sama oluline). Iraani lavastajad tegelesid ennemini just nende n-ö suurte teemade või teatrikeele põhikomponentidega.

Lääne intellektuaali hirm ja valehäbi „klišeede” ees kipub kohati suunama tupikteedele, mis võib kujundiotsinguil anda küll huvitavaid tulemusi, kuid pikemas perspektiivis lahutab loodusseadustest, toimeprintsiipidest. Lõppude lõpuks on ka aastaaegade järgnevus paras klišee, aga see ei tähenda, et saaksime seda eirata, pigem saab kauneim looduslüürika sündida ikkagi selle põhjalikust tundmaõppimisest. Ka need „loodusseadused”, millele allub inimkõne struktuur või emotsionaalsed käivituspunktid, manduvad klišeedeks või stereotüüpideks ikkagi peamiselt siis, kui nende kasutaja rahuldub oma eelkäija avastustega ja võtab need tuimalt töösse, mitte aga siis, kui ise nende seaduspärasusi tundma püüab õppida. Klišeede vältimise hirmus loodusseaduste ja jõuallikate eiramine on üks jõuetumaid, kuid levinumaid klišeid. Iraanlaste lavasketšid trotsisid seda hoiakut ning keskmes olid peaasjalikult küsimused, millest koosneb dialoog, mis käivitab tähenduse, kuidas toimib kohalolu, kuidas jutustada sidusat lugu jne.

Dramaturgiaklassika laval elustamiseks või ajakohastamiseks ei pea seda üksnes dekonstrueerima või „tõlkima”, tegema seda opositsioonis mõne eelmise tõlgenduse või ideoloogiaga. Iraani õpikoda näis lähtuvat sellest, et kõik need mõistuslikud ja ratsionaalsed kultuurilised kihistused võivad ise olla lõksud, millega polemiseerimisele ju võib, aga ei pea aega ega energiat kulutama, kui on võimalik keskenduda ülesehitavale osale. Selleski saab peituda nii opositsioon kui poliitika.