Järeldus: kui mõni ühiskonna kultuurilisele või majanduslikule edukusele oluline, kuid heaolule ajutisi tagasilööke põhjustav küsimus ette tuleb, üritab otsustajaskond oma populaarsuse nimel sellest avalikult mitte rääkida nii kaua kui võimalik. Energiamajandus on tüüpiline, ehk kõige olulisem valdkond, kus laia avalikku arutelu ei soovita, välja arvatud üksikud detailid. Sõnumitoojaks valitakse sellistel puhkudel keegi, kelle võib ka kahida, aga kellel pole avalikus debatis osalemise kohustust. Näiteks Eesti Energia juhid jäetakse elektri hinnatõusu taotlust täiesti üksi nõutama ja selgitama, kuigi selle taotluse põhjustavad poliitilised otsused. Lähiajaloos on lausa juhtunud (nii 2002. aastal kui tänavu), et ministrid, elektrikompanii omaniku esindajad valitsuses, hakkavad iseenda ja riigikogu otsustega tekitatud hinnatõusu eest oma kaudseid alluvaid ettevõtte juhtkonnas veel avalikult häbistama ja süüdistama.
Populistlik vaikimine tähendab kokkuvõttes meeletut raiskamist, stressis ühiskonda ja status quo säilitamist elutähtsaid muutusi vajavates valdkondades. Näiteid? Masside läbivool ülikoolidest on sealt uhunud olulise osa kvaliteedist. Kuigi selle on põhjustanud poliitilise otsusega kehtestatud rahastamise kord, ei taha võim rahastamiskorra muutustest midagi rääkida, vaid viitab ülikoolide vabale tahtele ja autonoomiale. See vaikus ainult halvendab olukorda lähitulevikus, sest on hästi teada, kui väike inimhulk järgmise 18 aasta jooksul ülikoolidesse üldse võiks pürgida.
Kultuurivallas põlistatud okupatsiooniaegne institutsionaalne struktuur (koos vastava rahastamisega) on loomeinimeste püsiva stressi allikas. Aga ümberkorraldustes kokkuleppimiseks vajaliku avaliku arutelu partnereid kultuurirahval pole, seetõttu käib igal aastal ühiskonnast üle üks virinalaine, millele võimulolijad lihtsalt ei reageeri (tänases Sirbis näitena ära toodud kultuuriministeeriumi nõuniku vastused olukorra kohta Vene teatris ei ole ju sisuline reaktsioon, vaid selgitusest kõrvalehiilimine). Tõsi, kultuurielus ei valitse täisvaikus. Selmet tunnistada ausalt venekeelse kõrgkultuuri eluvõimetust Eestis, püüab valitsus seda lisasummasid (näiteks venekeelne telekanal) pakkudes institutsionaalselt koguni laiendada.
Keskkonnaministeeriumis on valminud põlevkivi kasutamise riiklik arengukava aastateks 2007–2015, selle kokkuvõtte punkt 15 sisaldab järgmist imperatiivi: „Tuleb otsustada, kas panustada tuumaenergeetikasse või reaalseid tehnilisi ja majanduslikke võimalusi arvestavasse hajutatud energiatootmisse. Otsuse langetamisele tuleb kaasata nii erapooletuid väliseksperte kui ka avalikkust laiapõhjalise arutelu ja vajaduse korral rahvahääletuse kaudu.”
Kui selline lause (muuseas, avaliku arutelu läbiviimine on sätestatud pea igas strateegiadokumendis) juba kord kirja on pandud, siis peaks olema ka teada, kuidas see arutelu läbi viiakse, kes seda juhib ja suunab, kes hoiab korda, millises tempos milliste tulemusteni soovitakse jõuda. Midagi sellist pole, kuigi oskusteavet leidub riigiasutustes rohkem kui küll. Valitsuse ja ministeeriumide kommunikatsiooniosakondades (ameteid ja inspektsioone kõrvale jättes) on palgal 70 otse ja 13 kaudsemalt avaliku suhtluse korraldamisega seotud isikut. Lisagem erakondade, riigikogu ja teiste suhtekorraldajad. Milline ressurss! Paraku kasutamata. Sest dokumentide võrkupanek ning pressiteadete laialisaatmine on mitterahuldav tulemus, mida kõlbab avalikuks debatiks pidada sama palju kui keskmiselt kehva netiportaali kommentaariumi. Avalike arutelude asemel valitseb vaikus (aga juba Anna Haava tunnistas vaikimise valeks), mida 2007. aasta moenarruse järgi lõhestavad vaid poliitikute blogidesse oskuslikult konstrueeritud lendlaused, millest pea igaüks lendab hetkega meediafookusesse, olgu autoriks Ligi või Laar, Mihkelson või Rumm.