Kui aga suvepuhkust nautivalt raamaturahva VIPilt küsida, millega ta suvepuhkust sisustab, kuulub raamatulugemine kohustuslike vastusevariantide hulka. Selle väite tõesuses tasub tõsiselt kahelda. Miks? Sest juhul, kui inimesed pühendaksid suvepuhkuse ajal lugemisele tavalisest rohkem aega, peaks see peegelduma puhkuse-eelses tungis raamatupoodidesse – mida aga pole märgata. Teise kaudse kinnituse selle kohta, et suvelugemise väites on tubli annus valelikkust, saame üha uhkemini õitsele puhkeva aiandus- ja kodundusäri seisukorda hinnates. Ka sealt ostetakse kohe tarvitamiseks. Või vähemasti pole maanteede veertes näha suuri koguseid istutamata jäänud taimelaipu. Ostetud raamat võib kohe lugemata jääda, istik maha pistmata mitte.
Niisiis on aina suurem hulk inimesi oma puhkuse ajal hõivatud kodukaunistamise ja maakodu korrastamise-arendamisega. Ja miks see peakski teisiti olema? Päikest saab võtta ikka sel ajal, kui päike paistab, ning tööeestluse traditsioonide hulka kuulub kindlana kui kalju päikese käes mitte niisama molutamine, vaid füüsiline aktiivsus päikesepaistel. Varavalgest hilisõhtuni. Lisaks veel need suveüritused, massiline voogamine maa servast serva, et olla osaline kõiges toimuvas. Ja roolis on raamatut lugeda sama paha kui lagipähe paistva keskpäevase päikese all.
Nii jäävad kunstilised tekstid kõigi kaunite kunstide hulgas suvel vägagi varju. Ja tekstikultuuri asjaosalised ei saa oma muusika-, teatri- või kujutava kunsti ala saatusekaaslastega sarnaselt suvise tarbimispeo viljadest osa ega talveks rasva koguda. Sest tähelepanu pole, müüki pole. See kivi ei lähe nüüd kirjastuste ega raamatumüüjate kapsaaeda. Asi pole ka selles, et kirjanikud ise midagi tegemata jätaksid.
Kui mõelda nii, et näite- ja kujutaval kunstil ning muusikaelul on oma avalikult ülalpeetav infrastruktuur teatri-,näituse- ja kontserdimajade kujul, siis kirjanduse vastav baas on raamatukogud. Kontserte ei korralda ju heliloojad, miks peaksid kirjanikud ise oma tekstide levitajad olema? Aga sellest, et raamatukogutöötajad tegutseksid suvekuudel sama laiahaardeliselt maastikul nagu näitlejad ja muusikud, pole midagi kuulda. Raamatukogud elavad pigem usus, et kõik usklikud peavad ise palverännaku templisse ette võtma, mitte ei saada välja misjonäre sõna kuulutama. Ja mis seejuures põhiline, raamatukogu misjonitöö ei pea seisnema kirjaniku ja/või raamatu näitamises, vaid tekstide ettelugemises. Just nimelt ettelugemine on kirjanduse põhiline kasutamata turundusnõks. Tõsi, audioraamatud üksikjuhtudena on ka eesti kultuuriruumis juba olemas. Pimedate raamatukogu nimekirjas on 73 nimetust CD-audioraamatuid, Raamatukoi pakkus kolmapäeval 57 nimetust, Rahva Raamat 97 nimetust. E-riigi ja e-rahva kohta pole seda just ülearu palju.
Turg, nagu teada, ei suuda audioraamatut hästi ära toita. Nagu kõik muugi kultuuris, vajab ka tekst riiklikku tugisüsteemi. Näiteks raamatukogude korraldatavate avalike ettelugemiste abil saaks õige madala piletihinna juures kokku ettelugejale tarviliku soliidse honorari. Miks ei võiks audioraamat sündida avalikul ettelugemisel? Miks ei võiks lühemaid vorme ette kanda ka raadiole-televisioonile sobivas vormis? Reet Linna saab kaasalaulmiseks alati sadu inimesi kokku. Tõsi, ettelugemisel ei saa publikut kaasalugejana hästi kasutada, aga meeldiva ja kasuliku saab kergesti ühendada. Üksikud kontserdikorraldajad on kasutanud luuletajaid mõne mürameistrist popikooni kontserdi soojendusbändina. Aga seda on vähe. Kõhnuke turg, nagu öeldud. Kuid riigi õlg on täiesti kasutamata ja ehk polegi siin alles lapsekingades sajandi kulgu ette vaadates esialgu enamat vajagi kui ühendada raamatukogunduse ja kultuurikorralduse eriala kõrgkoolides. Tagajärjeks mõne aasta pärast plahvatuslik tegutsemishimu. Muu, vabaõhutegevuse sissekirjutamine raamatukogunduse arengukavasse ning eelarvelise katte tekitamine nõuab ministeeriumilt ainult kaht suletõmmet.