Inimese üksindus on oma olemuselt samavõrd sotsiaalne nähtus kui tema himu teistega seostuda. Üksindus peegeldab kultuuri ja annab märku kaasaegsetest või ajatutest hirmudest. Üksindus võib muuta maailma – on ju individualismgi teatud üksiolu aktsepteeritavus. Eraldatus võimaldab suhtuda ükskõikselt teistesse, kes jäävad väljapoole meie autokesta või korterikarpi. Säärases eraldiolus pesitseb siiski küllaldaselt siduvat ainet, et riiki ülal pidada ja rahvuslikku meelsust kogeda. Ja vastupidi, nagu osutab sotsialistlikke ühiskondi uurinud antropoloog David Kideckel, võib süsteem, mis pidanuks looma ühishüvedele pühendunud inimolendeid, treida hoopis enesekeskseid, apaatseid ja usaldamatuid üksiklasi, kelle hulk lõpuks ka süsteemi kokkuvarisemisele kaasa aitas. Nii nagu üksindus võib tekitada uut tüüpi sotsiaalsust, võivad erinevad sotsiaalsed süsteemid tekitada erinevaid, ja vastavate sotsiaalsete mõjudega üksindusi.
Sotsiaalteadused käsitlevad üksindust peamiselt negatiivse nähtusena, defineerides seda sotsiaalsete suhete painava nappusena – olgu siis hulgas või sisus. Sellest tundest pääsuotsimises on inimloom nõnda osav olnud, et üksindust tänaseks päevaks suisa raske leida. Inimkonna tehniline areng muudab teda üha valdavamaks ja kohalolevamaks liigiks ning üksindus jääb vaid nende pärusmaaks, kes piisavalt ei otsi. Interneti abiga leiab iga veidrik terve kogukonna omasuguseid, iga mõtteviisi taha on võimalik värvata väike armee toetajaid ja üksindus pühitakse võidukalt põrmu. Imaginaarsena suudab ühiskond olla inimese elus kohal igal hetkel ja põhjendada koguni täiesti asotsiaalseid tegusid – tasub mõelda kas või Virginia Techi mõrtsuka erakluse äärmiselt sotsiaalsele lõppvaatusele. Kaaslastest ilma jäänud inimesele on pidev sotsiaalne taust raadio, teleka, interneti, telefoni näol üheaegselt nii lohutus kui piin, kuulutades pidevalt, et inimese normaalne olek on sotsiaalne ja suhtlusvahendid on vastastikuseks lävimiseks.
Paljud sotsiaalteooriad on püüdnud osutada Lääne inimese valikute ja otsuste suuremale individualismile, võrreldes väliselt justkui märksa kollektiivsemate ühiskondade sotsiaalsete valikutega. Tegelikkusega on sel vähe pistmist. Homo rationalis, inimene, kelle otsused põhinevad ratsionaalsetel individuaalsetel valikutel, kipub olema müüt. Pigem otsustame segasevõitu ja vastukäivate sotsiaalsete nõudmiste ja vajaduste virvarris hädavaevu orienteerudes.
Kuigi üksindusepuudumist võib ahistavana kogeda, on näiv sotsiaalsusekoorik me ümber siiski väga õhuke. Kaasaegsete sidevahenditeta oleks paljud meist väga suure osa ajast väga üksi. Meil on seda lihtsalt enda eest võimalik suhteliselt edukalt varjata. Kelle suhtlusvõrk kaasaegsele ühiskonnale üsna tavapäraselt hõre või nõrk, kuid kel domineeriva virtuaalühiskonna tingimustes vastavad suhtlusvahendid puuduvad, jääb vaatama tõtt üksinduse haigutava tühjusega.
Inimesele kuluks ehk silmitsiolek oma elu vaid teistele inimestele rajatud mõttekusega väga ära. Ent tema kõrval on trobikond olendeid, kelle üksindus palju ehedam, kuid kelle oleme määranud sellega pidevasse koosellu. Juba teist päeva nutab nädalavahetuseks külla sõitnud pere koer kõrvalmaja hoovis suure häälega ja lohutamatult nagu eksinud laps. Tema täielik teadmatus koduste, tuntud ja teada teiste olemasolust, kui neid ebatavalisel kombel kohal ei ole, saab olla vaid kõikehõlmava õuduse kogemus. See, et leidub veel mingeid kahejalgseid, ei puutu asjasse, nagu ei leevendaks meie üksindust raadiost kahina või piiksumise kuulamine. Või päris hääletu üksiklane – loom laudanurgas. Oma karjaselamise kogemuse valdavaksmuutmises nii edukas inimene pakub paljudele teistele karjaloomadele masendavat elu, mille pidev refrään on üksiolu.
Kui virtuaalsed sotsiaalsusekanalid inimkonda pidevalt ei rahustaks, et meile kordaminev ühiskond on olemas, muutuks ka meie üksilduse allhoovus ängistavalt nähtavaks. Kuniks veel puhkust, lülitage mobiilid ja internetiühendus välja ja minge koera, kassi, lehma või ehk koguni mõnd inimliigi esindajat patsutama ja kinnitama, et nad ei ole üksi.