Globaliseerumise mõistes on midagi, mis paistab olevat ameerikalik. USAs jagavad seda arvamust nii marksistidest õpetlased kui ka Wall Street Journali toimetajad. Nende kahte tüüpi autorite puhul erineb vaid see, et ühed tunnevad selle protsessi üle uhkust, teised häbi. Arusaam, et globaliseerumine on ühtlasi amerikaniseerumine, viitab oma mõõdukamas vormis USA kultuuri ja majanduse ülemaailmsele haardele, kuid ulatub ka konspiratsiooniteooriateni, mille keskmes on väide, et kogu maailmas on käimas kurjakuulutav kohalikke kultuure hävitav ühtlustumisprotsess. Võrdusmärki globaliseerumise ja amerikaniseerumise vahel võetakse kui üldteada tõde, eriti teevad seda ameeriklased ise. Tegu on kõige puhtakujulisema rahvusliku upsakusega. Kui globaliseerumine kusagil takerdub, siis vaatavad kriitikud USA poole ning ameeriklased võtavad häbelikult süü omaks.

Selles artiklis mõistetakse globaliseerumise all maailma rahvaste üha suuremat majanduslikku integratsiooni ja vastastikust sõltuvust, mida toetavad vaba kaubandus ja kapitalivood. Allpool vaadeldakse, milliseid globaliseerumise aspekte võib pidada kultuuriliselt ameerikalikuks. Minu huviorbiidis on ennekõike igapäevaelu ning see, mil määral see on amerikaniseerunud. Mõningad igapäevaelu aspektid nagu elu kiirenemine, paranenud sanitaartingimused, kommunikatsioonirevolutsioon, linnastumine on kaasaegse elu osad, kuid pole ilmtingimata ameerikalikud. On oluline lahutada ameerika kultuur laiemast modernsest kultuurist mõistmaks, et globaliseerumises on suur osa viimast, kuid mitte tingimata esimest.  

Kui ameerikalik on globaliseerumine?

Sellele küsimusele on kaks vastust. Esimene vastus: kultuuri tasandil pole globaliseerumine nii ameerikalik kui arvatakse. Selle levinud eksiarvamuse taga on tõsiasi, et igaüks, aga eriti ameeriklased, tunnevad välismaal reisides ära Ameerika logod ja inglise keele ning teevad sellest järelduse, et maailm ongi amerikaniseerunud. Tegu on kultuurilise lühinägelikkusega. Maailm ei kõnele rohkem inglise keelt ega söö iga päev ameerika kiirsöögikohtades. Kui üldse on toimunud suuri muudatusi, siis räägitakse rohkem pigem hindi keelt ja süüakse enam sushi’t.

Mulje, et globaliseerumine levitab spetsiifiliselt ameerikalikke jooni, tuleneb ingliskeelsete logode, brändide ja T-särkide levikust, kuid esmamulje võib olla petlik. Võtkem näiteks kas või McDonald’si. Kõik 800 Jaapanis asuvat McDonald’si restorani kuuluvad jaapani omanikele ning serveerivad hamburgereid wasab’i, teriyak’i, mizo ja riisiga, Indoneesias aga kuuluvad kõik restoranid kohalikule moslemist ärimehele ja igapäevases menüüs on vürtsikas kana. Neid restorane seob vaid ühine logo ja frantsiisilepingud. Logodes pole midagi eriliselt ameerikalikku ning ameerikalikke logosid võidakse tihti vääriti mõista, nagu  tuntud Ameerika investeerimisfirma Merrill Lynchi näide, kelle punase härjaga logo peeti Jaapanis korea restoranile viitavaks. Sushi oli kiirtoit juba kaks sajandit enne McDonald’sit. T-särgid ja muud riided on tehtud enamasti kas Aasias või Kesk-Ameerikas. Kui Itaalia firma valmistab teksaseid Mehhikos ja annab neile nimeks Diesel, siis on põhjust rääkida millestki ameerikalikust? Või kui Prantsuse firma Danone toodab Minsteri linnas Ohio osariigis aastas sada miljonit topsi jogurtit (türgi sõna), siis kas on tegu prantsuse tootega?

Filmidega on sama lugu. 1900. aastate alguses oli Prantsusmaa maailma juhtiv filmitootja. Alles pärast Esimest ja Teist maailmasõda saavutasid ameerika filmid ülemaailmse leviku, kuigi neid tuli dubleerida või subtiitritega varustada. Okupatsioonide ja Marshalli plaani lõppedes kosusid aga taas rahvuslikud filmitööstused, kuigi ilma rahvusvahelise levitamisstrateegiata. Samal ajal kui George Lucas tegi oma “Tähesõdade” filme ja sõnastas arusaama filmist kui turustusplatvormist, toetas Prantsusmaa riiklikul tasandil (peamiseks investoriks sotsialistliku valitsuse kontrolli all pank Credit Lyonnais) “Emmanuelle’i” filme. Edu saatis mõlemat. 1970. aastatest peale on filmitegemine kapitaalselt odavnenud ning tänaseks tehakse peaaegu igas maailma riigis oma filme. New York Times Magazine’i andmetel tehti 2003. aastal Indias üle kahe korra rohkem filme kui USAs (1200 543 vastu). Teised suuremad filmieksportijad olid Jaapan (293), Prantsusmaa (200), Hispaania (137), Itaalia (130),  Saksamaa (116), Hiina (100) ja Filipiinid (97).  Seega ei saa rääkida vaid ameerika filmide vääramatust võidukäigust, vaid pigem filmimaailma mitmekesistumisest.

Selle taga, miks pinnapealne amerikaniseerumine jääbki ainult pinna peale, on terve rida olulisi kultuurilisi tegureid nagu keel, toit, harjumuspärased asustusvormid ja haridussüsteemid, suhtumine erinevatesse teemadesse rassiküsimusest kuni aususeni. Need on tegurid, mis seisavad vastu igasugustele muutustele, eriti Ameerikast tulevatele muutustele, kuna need sobivad väga harva kohalike kultuuridega. Proovige Osakas oma Oldsmobile’i parkida!  Kohalik kultuuritraditsioon, mille põhjal otsustatakse, millist osa globaliseerumisest vastuvõetavaks pidada, annab endast märku iga päev. Aasialased ei loobu oma riisi- ja kalapõhisest toidust, haridussüsteemist või keelest, aga ka ameeriklased ei ütle lahti kartulist ja maisist või mõõtühikutest nagu miilid, tollid, naelad ja gallonid. Teadlased on näidanud, et inimeste toidueelistused on välja kujunenud teiseks eluaastaks, keel kinnistunud enne kümneaastaseks saamist. Maakasutusmudelit on väga raske muuta: Osakat külastavaid välismaalasi üllatavad riisipõllud linnakeskkonnas, kuhu võiks ehitada hädavajalikku elamispinda. Kõrvaltvaatajale irratsionaalseina näida võivate  kohalike harjumuste kohta võib ridamisi näiteid tuua.

Globaliseerumise logistiline pool

Kuid teine vastus küsimusele, kui ameerikalik on globaliseerumine, on “rohkem kui võiks arvata”. Enamik meist ei adu globaliseerumise logistilist poolt, seda, mis toimub konteinervedude, frantsiisipõhimõtete, sularahaautomaatide, triipkoodide ja lennunduse leviku tõttu. Kõik loetletud asjad on sündinud ja välja arenenud USAs. Tegu on küll ainult vahenditega, kuid need kirjutavad ette teatud ameerikalikud kasutuspõhimõtted ning hakkavad sellega ümber kujundama meie igapäevast elu. Kuid ka siin on mõistlik jääda skeptiliseks. Marseilles’ kaubalastijad hoiavad küll käes triipkoodiskannereid, kuid tähistavad neid sõnaga “marteaux”, mis viitab haamritele, mida kasutasid nende vanaisad. Kummal on igapäevaelus suurem mõju, kas uuel kasutusviisil või keelelisel viitel ajaloole?

Frantsiisipõhimõte on üks olulisemaid majandusuuendusi ajaloos, kuigi selle kese jääb suurelt jaolt nähtamatuks. Kohalikke frantsiisivõtjaid suunab terve rida keskastme juhte, kes tegelevad kõigega, alates asukohtade valikust kuni tualettruumide puhtuse kontrollimiseni.  Tegu on olemuselt logistilise protsessiga ja kui vaadata teisi globaliseerumise aspekte, mis samuti pärinevad USAst, siis märkame, et ka seal on tegu logistiliste lahendustega.

Põhja-Ameerika rajamaade asustamise ja välismaiste sõdade kogemused arendasid ameeriklaste organiseerimisoskusi ja õpetasid neid kaupu transportima. Esimesed Ameerika asunikud pidid välja mõtlema, kuidas vedada maisi, nisu, sea- ja veiseliha kaugetele turgudele. Ameeriklased olid sunnitud kiiresti ehitama maanteed, kanalid ja raudteed läbi metsiku maastiku. Oma tegevuse hõlbustamiseks süstematiseerisid ja standardiseerisid nad kõike, näiteks maatükkide ja naelte suuruse. USA oli mõlemas maailmasõjas edukas, kuna suutis kõige kiiremini toota kaupu ja transportida kõige rohkem vägesid ja varustust lahingutsoonidesse.  

See efektiivsus võib tunduda paradoksaalsena, kuna väga paljus on ameeriklased kurikuulsalt pillavad ja ebaefektiivsed (autode kasutamine, suured majad, liigsuured toiduportsjonid, meelelahutus, sõjaline tormakus). Siiski võib ö
elda, et ameeriklased otsivad meetodeid protsesside kiirendamiseks ja hõlbustamiseks ehk ameerikalik meelelaad on oma olemuselt logistiline.

Sularahaautomaadi leiutas ameeriklane, keda ärritas pangajärjekorras seismine. Masina ehitamise ajal kerkinud probleemide lahendamine toetas muid uuendusi, näiteks kiirete ja usaldusväärsete modemite kasutuselevõtt kannustas turvaliste telekommunikatsioonisüsteemide arengut. Veelgi olulisemaks osutus see, et klientide tuvastamiseks leiutati magnetribaga plastikkaart, mis on nüüdseks miljardite krediitkaartide, autojuhilubade ja ID-kaartide näol levinud üle kogu maailma. Triipkoodid on analoogne juhtum.

Kõik need leiutised on ameerikalikud, sest nendega käib kaasas ameerikalik kasutusviis. Sularahaautomaat võimaldab alati raha kulutada, isegi öösel, ning on edendanud turismitööstust Californiast kuni Egiptuseni. Tänu kaupade veole lennukitega on Eestis võimalik aasta läbi osta Hispaanias kasvatatud tomateid, tänu USAst alguse saanud konteinervedudele voolavad Tallinna sadamasse Aasia importtooted.

Logistilise ameerikaliku meelelaadi levikuga, muutub maailm efektiivsemaks, kuigi maailmas on palju asju, mille puhul me sooviksime ebaefektiivsuse säilimist. Hea uudis on see, et tänu kohalikule harjumusele, jäävad paljud eluvaldkonnad, nagu söögikultuur, kohalikuks ja mitmekesiseks. Globaliseerumine sõltub eelkõige vastuvõtvast poolest ning kultuurimõjude vastuvõtt kaldub alati mitmekesisuse eelistamise suunas. Kui globaliseerumine jõuab meieni meie endi kohalike muganduste vahendatuna, mitte pealesunnitud mudelite pimeda ülevõtmise tulemusel, siis kas see ongi üdini halb?