Contra ülipikkadel jooksudistantsidel ja tema loomingul (ning rohkemgi ehk tujul) näen üpris selget seost. Mis on muidugi alati paljus individuaalne. Ise pean tunnistama, et mu enda jooksujärgses olekus, mida võiks kirjeldada empaatiatu ja loomjõhkra vitaalsusena, mil olen kirjutanud ka paljud arvustused, tunnen ma ära suure suguluse reformierakondliku üldmentaliteediga (kui palju on seal kestvussportlasi!).
Püüdlik seljakeeraja Ludwig Wittgenstein ei läinud vist piisavalt kaugele, öeldes, et „filosoofilised probleemid tekivad siis, kui keel peab pühi” („Filosoofilised uurimused”, tlk Andres Luure, Ilmamaa, 2005, lk 43).
Uku Masing läks palju kaugemale, öeldes, et „magu on iga meele ju arendanud selleks, et saada süüa ja kaitseda ennast. Aga kõik nad on üleannetud lapsed, valetavad emale, et tegutsevad tema kasuks, kuigi hullavad sageli omapääd” („Pessimismi põhjendus”, Ilmamaa, 1995, lk 167).
Kui ihu peab pühi
Õhtumaise vaimutraditsiooni suurpatriarh Platon soovitas ihu ja meeled üldse arvestustest kõrvale jätta (otsesõnu „Phaidon”, 66a), kuid sellest spetsiifilisest ihupraktikast tuletatud traditsiooni pärjatakse vist sagedamini René Descartes’i nimega kui kartesiaanlikku dualismi.
Kogemata antud kirjelduse võib leida „Arutlustes meetodist” teise peatüki „Meetodi peareeglid[!]” esimesest lõigust: „Kui ma keisri kroonimiselt tagasi jõudsin armeesse, peatas mind talve algus talvekorteris, kus ma ei leidnud mingit jutuvestmise võimalust, mis mind oleks lõbustanud, ja et mul seejuures ei olnud õnne kombel mingisuguseid segavaid muresid ega kirgi, siis jäin ma üksi sooja lukustatud tuppa, kus mul oli täielik vabadus juttu vesta oma mõtetega.” („Arutlusi meetodist”, tlk mag. phil. R. Kulpa, Noor-Eesti Kirjastus, 1936, lk 26).
Kuidas on võimalik selline kurioosum, et kõigi ülivõrretega pärjatud Immanuel Kanti järgi me ei tuleta kausaalsust kogemusest, vaid meie mõistus(!) sätestab selle sinna? Kausaalsus olevat kogemuse-eelne arukategooria! Ja teine kurioosum, et sellist kujutlust peeti lausa koperniklikuks revolutsiooniks vaimuvallas. Ometi saab juba sülelapski kaugelt enne kartesiaanliku mõlgutusvõime ja -võimaluste väljaarenemist mitte lihtsalt kogeda põhjustamist, vaid ka seda, et on head põhjustamised ja pahad põhjustamised.
Kas kehatu kõne või kõnelev keha?
Selline praalimine on muidugi pisut kohatu, sest ei arvesta, millises spetsiifilises füsioloogilises olemisrežiimis Platoni-Kanti traditsiooni viljeletakse. Sama kohatu oleks norskamist laulmiseks või langetõvehoogu breiktantsuks pidada – küll on teatavaid väliseid sarnasusi, kuid olemuslikkust määrav füsioloogiline olemisrežiim on täiesti teine.
Sõna „olemus” kohtamine teeb Platoni-Kanti traditsiooni praegused jätkajad muidugi ärevaks ja umbusklikuks, sest kultuurne inimene on tänapäeval veendunud nominalist.
Näiteks feministid, vähemusõiguslased, antirassistid jms on selle peale iseäranis mihklid. Aga nende nominalismi tendeeriv mõistus seisatab reeglina aukartlikult inimsuse ehk inimolemuse kui kivimüüri ees. Teadagi, mis juhtub, kui hakata liiga valjuhäälselt rääkima rasside, rahvuste, sugude, seksuaalvähemuste vms olemusest!
Olles aga järjepidevalt loodusteadlaslikud ja ajalooteadvusega, peaksime ka paratamatult küsima, millisele konkreetse inimese omadusele – sugu, vanus, kasvukeskkond, haridus jne – tohib osutada kui orgaanilisele osale tema väitest? Miski ei ilmu ju ex nihilo, ka seisukohad ja veendumused mitte. Kui võtta praktiliselt arvesse, et „sõna on alati kellegi sõna, mitte sõna üleüldse” (Lotman) ja iga teadmine alati kellegi teadmine, ning tõepoolest võtta arvesse selle kellegi kujunemislugu ja omadusi, kas siis ei rehabiliteeru isegi argumentum ad hominem? Ja mitte niisama, vaid kui suurim võimalik täpsus!
Seega on Sirp väga progressiivne ja ilmalik leht – autoriteks on pärisnimed ja punkt. Ei mingeid prokrusteslikke stereotüüpe autorite tiitlitena. Eesnimed kipuvad küll veel kandma soolistatuse arhailist taaka, aga küllap kaovad pea needki kui moodsas Rootsi lasteaias.
Lähtudes Vaimust, kristlikust hingest, mis meis kõigis võrdsurematu, võrdjumalik on, siis jõuame selle maise tähistaja viimse mälestuskivini – pärisnimeni, puhta tähistajani, millel puuduvad igasugused maised üldisused, olemused.
Lähtudes maisusest, ainelisusest (teadusest), saame aga omadused ilma hingeta, subjektita. Robert Musili kokkuvõetuna: on kas inimene ilma omadusteta või omadused ilma inimeseta.
Platoni-Kanti traditsioonist lähtub ka sügav veendumus, et kui kehad kõrvale jätta, siis selles kehatuses on teatav võrdsus ja võrdvõimalikkus, mistõttu tuleks autoripositsioonina esitada midagi kehatust vaimuvallast, mitte aga midagi kehalist nagu seljavalu või jooksujärgset endorfiinilaksu. See veendumus on muidugi vale, aga seda pole viisakas välja öelda. Pealegi on juba nii, et mõni usub surmajärgset elu, mõni ümbersündi, mõni astroloogiat, mõni, et ebaeetiline käitumine on järeldusviga. On sellised traditsioonid.
Kahtlemata on ka formaalloogiline järeldamine ja analüüs käitumine, käitumine, mis avaldub spetsiifilises füsioloogilises olemisrežiimis, eritreeninguga isenditel, teatud kultuurides, teatud traditsioonides.
Romaanikunsti haare
Kõige hõlmavamalt on inimkäitumist uuritud romaanikunstis. Ütleb Peeter Tulvistegi – mees, keda vaevalt teaduse põlgamises saab süüdistada – , et teaduspublikatsioonidest hingeelu küsimustele vastuste otsija tavaliselt pettub ja jõuab varem või hiljem „tuntud järeldusele, et Dostojevski romaanides või Tennessee Williamsi näidendites on rohkem psühholoogiat kui psühholoogiaalastes teaduslikes uurimustes” („Mõtlemise muutumisest ajaloos”, Valgus, 1984, lk 5).
Essees „Romaanikunstist” kirjutab Milan Kundera: „Mis on tegu? – romaani igavene, isegi põhiline küsimus. Kuidas sünnib otsus? Kuidas otsustest saab tegu ja kuidas seostuvad teod, et nendest moodustuks seiklus?” ja jätkab: „[Anna Karenina] viskub rongi alla, ilma et oleks sellist otsust vastu võtnud. Pigem oli otsus see, mis Anna üle võimust võttis. Ootamatult võimust võttis. Sarnaselt Levinile, kes rääkis seentest, tegutses Anna „ootamatult meenuva kujutluse tõttu”. Mis ei tähenda, et tema teol puuduks mõte. Ainult see mõte asub väljaspool mõistuspärast põhjuslikkust. Tolstoi on osanud (esimest korda romaani ajaloos) kasutada peaaegu joyce’likku sisemonoloogi, et taastada põgenevate impulsside, hetkemuljete ja katkendlike mõttekäikude imepeent niidistikku, et näidata meile Anna hinge teekonda enesetapuni” (LR 1998, nr 11-12,tlk Triinu tamm, lk 55).
Romaanikirjanik Jan Kaus
Nõnda ka Jan Kaus romaanikirjanikuna. Palju juba eelviimases teoses „Hetk” (Tuum, 2009), aga veelgi rohkem kõnealuses romaanis „Koju”.
Tolstoi inimesed on märksa meelelisemad, muljetele altimad kui teisel suurel psühholoogil Dostojevskil, kelle kesksete kujude hästi arenenud intellekt ja sellest sündinud idee suunab käitumist sedavõrd, et pahatihti ilmnevad alles tagantjärele need aspektid, mida „rumal, eukleidese mõistus” ei näinud. Seega on mõlema karakterid endale küll üllatuslikud, aga üpriski erineval moel. Olemisrežiimide (ootamatut) muutumist on väga hästi markeerinud ka Tammsaare (näiteks Indrek ärkab tihti keset mingit tegevust „just kui unest” ja on oma käitumise üle imestunud). Nad on kõik suured psühholoogilised realistid, aga kujutanud erinevaid inimtüüpe ja-või käitumuslikke aspekte.
Jan Kausi kesksete karakterite käitumine on väga palju mõjutatud ootamatutest minevikuvarjudest ja mälupiltidest, mis tihti vallanduvad üpris ennustamatult mõne välise stiimuli peale. Mõningate reservatsioonidega sobib ka Jan Kausi viimasele kahele romaanile komm
entaar, mille George Saiko on andnud oma romaanile „Triivimisi”, kus ta oma sõnutsi kujutas „inimesi, kellel nende endi eksistentsi määravad konfliktid on seljataga: nende tee suund on juba saatuslikult kuni lõpuni kindlaks määratud. Vähemalt täiskasvanud ei unusta selles raamatus sekundikski, et möödunut ei saa kunagi võrdsustada mitte-olnuga. Isegi seal, kus langeb otsus „seesmiselt muutuda”, kus nad alustavad „uut elu”, ilmneb, et nad jätkavad oma iseloomule säilitavaid tunnuseid üksnes teisel tasandil, nad vahetavad teed, aga mitte suunda” (EKS 2010, lk 630-631).
Kui märksõnadena välja tuua „Koju” tegelaste motivatsioonidünaamilised dominandid, siis oleks need mälu, kujutlus ja taju. Seega küllalt sarnane Tolstoiga (religioosne igatsus mõistagi välja arvata), dostojevskilik idee dominantide hulka aga ei kuulu.
Mäletaja üksildus
Mälu on aga privaatne, see on eraminevik, mida kantakse enda sees ja mis takistab ühesse hetkesse (ja sealt edasi ühisesse ellu) sulamist koos teise inimesega seda enam, mida suurem on mäluline komponent. Muidugi võib olla ka hulgaliselt ühiseid mälestusi, inimesi, kes on varasest noorusest ninapidi koos olnud ja seetõttu ka mälestusi pidi küllalt sünkroniseeritud, aga – ja just seda näitab riivamisi ka Kaus – mälu ei ole kõigil ei sama võimsusega ega sama sündmuste valikuga. Näiteks kui Susmar läheb – küllaltki spontaanselt – oma mineviku-sümpaatia Reeda juurde, et jutustada oma lugu ehk vahepealne mälu ja nõnda taas lähedus leida, või vähemasti seda korraks puudutada, siis peab ta paari Reeda märkuse peale tõdema, et ta ise Reeda (elu)loost enam suurt ei mäleta.
„Koju” tegelaste üksildus tulebki nende suhteliselt heast mälust ja kujutlusvõimest, need on intellektuaalse inimese kesksed karakteristikud (iseasi muidugi, kuivõrd rakenduvad need konkreetse isiku puhul eraelule).
Werther ja don Juan
Inimesel, kelle teadvussisu täidavad suuresti vahetud meeleandmed, on selliseid probleeme märksa vähem. Mis silmist, see meelest kehtib inimestele erinevalt, miska õielt õiele saab lennata ainult meelelisusest joovastuv don Juan, mitte aga unustamisvõimetu Werther.
Tallinna pommitamise ajal pimedaks jäänud mehel pole kõige otsesemas mõttes midagi silme ees, aga sellegi poolest pole tal miski meelest.
Nende inimeste olemisvalu tulebki paljus sellest, et nende teadvussisu muutumine (mälu) ja muutused (tajutavad) maailmas on liiga erineva tempoga ja seetõttu liiga tugevalt sünkroonist väljas. Eluvoog liiga kiire, mälestuste ankrukett liiga lühike.
Tants kõige üldisemas mõttes on aga kõige donžuanlikum olemisrežiim. Nii ütleb ka „Hetke” Joosep, et „ma tantsin sellepärast, et tantsida end olevikku” (lk 8).
Tantsu puhul tuleb sünkroniseeritus muidugi võimsale meelelisele muljele allumisest, mälust ajutiselt loobumisest, mitte mingist utoopilisest maailmatempo ka mälutempo vähegi võrdväärsest kompromissist.
Ühe populaarsema eneseabi-guru Eckhart Tolle õpetuse tuum ongi mälestuspainete ja tulevikuhirmude eest hetke, aistingutesse pagemine. Eesti keeldegi on tõlgitud paar tema bestsellerit, näiteks „Siin ja praegu: kohaloleku jõud” ja „Siin ja praegu: kohaloleku harjutused”.
Kardan, et enamik Tolle lugejaid vajavad pigem „kartesianeerimist”, mitte ravimist liigsest intellektuaalsusest, nii nagu hajameelselt auto alla jalutavatesse professoritesse tuleks indutseerida Merleau-Pontyd.
Eetilisuse tajumatus
Hetkes ehk aistingutes viibimise kõrvalnähuks on ka eetilisuse transformeerumine, tajude järgi tuleb liha ju poeletilt ja voolav verigi on aistinguliselt meeldiv, soojendab käsi ja on ilus punane.
Nõnda on Kausi tegelased (oma tematiseeritud sfääri piires) heainimlikult eetilised. See eetilisus on kunderalik, tähendab, täis-ilmalik, ontoloogilise patuta ning väljendub eelkõige õeluse ja agressiivsuse puudumises. Ja ka Kausi tegelaste üksildus ja melanhoolia on mõneti kunderalik. Inimesed tulevad ja kaovad üksteise elust, äkki ja põhjenduseta. Sest, Kundera sõnadega, „nende suhe oli algusest peale rajatud absoluutsele agressiivsuse välistamisele”. Ainus karakter, kes reageerib agressiivselt (põgusa) suhte lõpule, on Aive, kes Asko korteri segi keerab pärast seda, kui viimane on öelnud, et aitab küll.
Ja see, et on alati vabadus minna, et puudub kohustus, miski kõrgem, millele oma tahe tuleb allutada, teebki need suhted nii hapraks ja ebakindlaks.
Kõik võib juhtuda
Jan Kaus on öelnud, et see romaan on inimese kaitsetusest ja haprusest elu ees. Siin täpsustaksin, et haprus ja ebakindlus on siin eelkõige inimsuhetes (on ka üks ex machina töökaotus), kellegi elu ei katke kuidagi ebaloomulikult, aga ikka juhtub, et mingil hetkel väga tähtsaks saanud inimene lihtsalt kaob täiesti ootamatult.
Samuti seletamatult kaob korraga elekter kogu Tallinnast, kujundina: ka tehnoloogia võib täiesti seletamatult alt vedada. Üha keerustuv tehnoloogia ja ühiskond hakkab üha rohkem produtseerima muu hulgas üha ennustamatumaid riske, nii nagu seda on kirjeldanud Ulrich Beck „Riskiühiskonnas” – enam ei ole enam kohta, kuhu oleks turvatunne lokaliseeritud, ei saa enam minna koju. Susmar – vahest teose keskseim kartja – lisab siia veel astronoomilise mõõtme ja kosmoses varitsevate ohtude määramatuse.
Kui reaalsuses üks häda tihti välistab teise –
ei saa maailm lõppeda iga võimaliku stsenaariumiga, ega inimene surra igasse surmatõppe – ,
siis kujutlusse mahuvad nad kõik kenasti korraga. Ja kujutluse käes saab kannatada täiesti reaalset kannatust.
Kihistusi on romaanis veel palju (Tallinna-temaatika jääb mulle kui tartlasele haardeulatusest välja) ja kolm lugu, mis tegevuseti ja tegelaseti üsna vähe haakuvad, on kujundi tasandil küllalt läbi põimitud ja resoneeruvad. See napp raamat väärib igati oma riiulipinda. Lugeda mitmes olemisrežiimis.