Sõna päritolu on küllaltki segane. Hiljuti on mitmeid versioone analüüsinud Tiit-Rein Viitso, jõudes viimaks järeldusele, et kõige tõenäolisemalt on pagan sakslaste kaudu tulnud ladina laensõna, samuti nagu selle vasted soome ja liivi keeles. Teine võimalus olnuks see, et tegu on muinasvene laenuga, kuid selle vastu räägib tõsiasi, et “eesti keeles pagan ei tähenda roojast ja on mittekristlast tähistavana valdavalt neutraalne mõiste ning et muinasvene vastavate omadussõnade puhul ei võida tõestada tähendusi ‘mittekristlane’ või ‘mitteortodoks’ ning et muudes slaavi keeltes vastavatüvelisi selletähenduslikke nimisõnu ei ole teada” (Pagan, põrgu ja papp: kolm kristlikku terminit. – Keel ja Kirjandus 2006, nr 11, lk 897). Tõepoolest, meie pagana neutraalne tähendusväli kattub suuresti enamiku euroopa keeltega, kuid halvustava väljendina oleks ta väga nõrk. Omadussõna paganlik võib mõnikord olla küll lähedane sellistele mõistetele nagu “ürgne” või “metsik”, aga sellega ei saa märkida “räpast” ega “roojast”.

Kuna ladina paganus tähendab talupoega, arvatakse tavaliselt, et kristlaste ja paganate vastandamine põhineb linna ja maa vastasseisul, mis algab juba antiigist. Prantsuse ajaloolane Pierre Chuvin on aga selgitanud, et religioosse mõistena tuleb see hoopis mujalt. Rooma sõdurite keelepruugis tähendas paganus tsiviilisikut, mittesõjaväelast, kellesse elukutselised võitlejad suhtusid halvustava üleolekuga. Just sellest keelekihist võtsid sõna üle varakristlased, kes kujutlesid ennast “Kristuse sõduritena” ja suhtusid põlgusega kõigisse, kes nende võitluses ei osalenud. Tõsi küll, juba IV sajandil olevat see žargoon hääbunud. Teoloogilisse keelepruuki jäi aga mõiste alles ning hakkas hiljem tähistama kõiki muistseid tsivilisatsioone. Renessansiajal hakati innukalt tegelema antiikse filosoofia ja kirjandusega ning klassikaline ja paganlik muutusid pikkamööda sünonüümseteks mõisteteks.

Raamatus “Paganliku Euroopa ajalugu” kirjutavad Prudence Jones ja Nigel Pennick: “Tänapäeval tuntakse Euroopas enamasti paremini kaugete rahvaste pärimusi. Laialt tuntud on põlisameeriklaste traditsioonid, Aafrika hõimude usundid, hindude rafineeritud uskumused ja kombed, samuti hiljuti taaselustunud shinto usund Jaapanis. Kõiki neid peetakse oma kodupiiri autentseks animistlikuks traditsiooniks. Seevastu Euroopa enese pärimus, alates Kreeka ja Rooma massiivsest tsivilisatsioonist kuni piktide, soomlaste ja teiste põhjamaa rahvaste hõredalt dokumenteeritud hõimusüsteemideni, arvatakse olevat täiesti kadunud.” (A History of Pagan Europe. London and New York, 1995, lk 1.) Selline hinnang näib suuresti olevat õigustatud. Tõsi küll, Jones ja Pennick alahindavad vähemasti läänemeresoome pärimuse jäädvustamist: seda ei saa ju kindlasti mitte nimetada “hõredaks”, kuigi me teame, et ka Eesti või Soome uskumuste tundmises on ulatuslikke lünki. Selge on aga see, et Euroopa sees ei tunta tänapäeval kuigi hästi paganlikku Euroopat.

Usk, nagu oleks Euroopa pärimus tänapäeval täiesti kadunud, seob Eestit ülejäänud Euroopaga. Kuid samuti seob meid teistega see, et eelarvamustest hoolimata püsib vana paganlik pärand ka tänapäeval, ilma et seda sageli osataks õieti märgatagi. Ehk on see liiga enesestmõistetav, liiga sügavalt juurdunud ka modernsete rahvaste mentaliteeti? Nii võib olla. Kuid ainuüksi sellest teadmisest on vähe. Liiga sageli arvatakse Eestis, nagu seoks meid muu Euroopaga ainuüksi ristiusk, Saksa Ordu toodud tähtis importkaup. See ei ole sugugi tõsi. Muidugi, keegi võib arvata, et Läti Henriku kroonika on suurepärane kirjandusteos, ja siis on tema meelest isegi genotsiid ilus ja isegi hukatus hea. Niisugused arvamused on olemas. Nendega võib mingil määral leppida ja muidugi võib neid  ka vaidlustada. Ometi on selge, et iga väärtustele keskendunud vaidlus saab venida lõputult, sest viimast argumenti siin ei ole. Seepärast olgu meil kõigepealt meie mõnu ja kirg. See ei nõua kellegi halvustamist, nagu nõudis Rooma sõdurite või varakristlaste identiteet. Ainus, mida see nõuab, on enesejaatus. See ongi paganauhkus.