Eestlased on vist harjunud, kui vaja, kas või üksipäi, suurel härjal sarvist haarama. Milline oli sinu meelest festivali kõrghetk või kes kõige olulisem(ad) esineja(d)?
Kõrghetkeks oli üks vestlus kirjanik Jan Kausiga, sellal kui teised klaase kõlistasid. See juhtus täiesti spontaanselt, aga teemad olid olulised. Draamateatri maalisaalis oli omapärane stseen, pärast „Laevahuku” etendust. Tom Stoppard ja Paavo Piik olid laval ja saalis istusid kahe maja tipplavastajad ja näitlejad. Sellist teatripublikut ei tule just tihti ette. Samuti oli huvitav iiri kirjanikku Jennifer Johnstonit kuulata. Kunagi hakkas silma tema „Fools’ Sanctuary” ehk „Narride pühamu”, peamiselt seetõttu, et mererand Penguini väljaande kaanekujundusel oli täpselt nagu Vääna-Jõesuus. Mõtlesin, et siis ei saa väga halb teos olla. Ei olnudki, lause oli selgepiiriline ja konkreetne, puhas kuidagi. Festivalil ütles Johnston, et ta ema oli näitlejanna ja harjutas kodus valjuhäälselt oma rolle. Lapsele jäi sellest mulje, et säärane monoloog ongi normaalne kõnelemine. Samas on meil endil Johnstoni tasemel autorid täiesti olemas, oma hääle leidmiseks ei pea iirlaste juurde valgustust saama minema.
Seda muidugi. Mina kahetsen, et ei jõudnud kuulama Vincent Woodi, kes jäi seekord eelreklaamis mõneti oma kaasmaalaste varju. Kas sinu meelest jättis miski soovida, millest võiks tulevikus õppust võtta?
Ei oska küll mingeid puudusi või vajakajäämisi välja tuua. Võimalik, et kusagil kulisside taga leidis aset mõni õudne fiasko, mulle igal juhul silma ei jäänud.
Mis tähendus on kirjandusfestivalidel – ja milline on sinu meelest nende kõige viljakam vorm?
Eks kõige suurem tähendus on neil ikka lugejatele, kui üks või teine autor korda läheb. Või kui tänu mõnele sellisele kohtumisele avastatakse autor, keda tasub lugeda. Tegelikult on iga kirjandusüritus oluline. Lugemise, kirjutamise, suulise eneseväljendusoskuse ja rumaluse vahel on omad peened seosed. Ma olen näinud nii mõndagi ühiskonda, kus omakeelne kirjandus on tagaplaanile vajunud või hoopis kadumas ja midagi on seal kõvasti vajaka. Inimestega, kes ei loe, on kergem manipuleerida, neile saab kergemini sisendada, et „igaüks on oma õnne sepp” ning et „mujal maailmas on asjad veelgi hullemad”. Ja kui riik, mis hoolib oma kodanikest, toetab kirjandust, siis toetab ta tegelikult iseennast. Mis see riik muu ongi kui mõtlemisvõimeliste kodanike ühendus. Mulle tundub, eriti pärast kulka aastaauhinna maratonlugemist, et omakeelsel kirjandusel läheb Eestis päris hästi. Autoritel mõnevõrra vähem. Siin on samuti omad seosed, mille peale mõelda.
Tundus, et sama mulje jäi ka Tom Stoppardile, enne kui ta Moskva rongile istus. Aitäh vestlemast!