Romaanis on tähtis tegelane pühak Kummernis. Tema vist andiski algimpulsi selle romaani loomiseks?

Jah, Kłodzko orgu kolides märkasin ühes teeäärses kabelis kummalist kuju. Ristile oli löödud naine, liibuva kleidiga, nii et rinnad paistsid kohe silma, samas katsid tema nägu justkui armid. Tegemist on ühe märtriga, kes on katoliku kirikule tülikas, kellest eelistatakse pigem vaikida. Legend räägib, et Kummernis tahtis end pühendada Jumalale, isa tahtis teda aga mehele panna. Meheleminekust pääsemiseks palus kaunis neiu Jumalat, et see võtaks temalt välise ilu. Jumal andis siis talle Kristuse näo. Raevunud isa lõi seepeale oma tütre risti, öeldes, et kui tahad elada nagu Jeesus, siis ka sure nagu tema. Kuivõrd ebamugav ja ebatraditsiooniline on Kummernis katoliku kirikule, näitab kas või asjaolu, et Kummernist peetakse katoliku kirikus abielulahutuse patrooniks. Need kaapearmid Kummernise näol johtusid sellest, et katoliku kirik ärgitas oma jüngreid puhastama märtri nägu Kristuse habemest.

Oma romaanides kasutad palju rahvapärimusi ja kristlikke legende, tihti juhtub seal asju, mida oleme harjunud pidama üleloomulikuks. Kriitikud on nimetanud sind mütoloogiliseks realistiks. Kas oled selle nimetusega leppinud?

Jah, mul ei ole midagi selle vastu, sest ma arvan, et müüdid on inimestele ja rahvastele äärmiselt tähtsad. Küll aga ei meeldi mulle, kui mind nimetatakse maagiliseks realistiks. Ma arvan, et minu loodud kirjandus on kindlasti realistlik, aga küsimus on muidugi, mis see realism siis on. Ma olen nõus postmodernistliku kirjandusteoreetiku Stanley Fishi ütlusega, et tõde on see, millel on reaalsed tagajärjed. Kui keegi näeb unenägu, mis muudab kuidagi tema elu, siis on see unenägu tõde ja tõeline. Kui keegi näeb vaime ja see muudab tema elu, siis on need vaimud tõelised. Ning sealjuures ei ole üldse oluline ja mind isegi ei huvita, kas vaimud on olemas või mitte.

Sinu romaanid on vormiliselt üsna erilised, paljude tegelaste ja asjade või nähtuste eraldi lood, omamoodi novelletid, mis põimuvad omavahel kas lõdvemalt või tihedamalt. Ma näen selles omamoodi igatsust mahukama vormi järele – nagu Miłosz on seda väljendanud oma luuletuses „Ars poetica?”:

„Olen alati igatsenud mahukamat vormi, mis ei oleks üleliia luule ega üleliia proosa/ ning lubaks autoril ja lugejal üksteist mõista/ ega paneks kedagi piinades vaevlema/. Miłosz tõigi 1984. aasta kogusse „Hõlmamatu maa” sisse tema jaoks tähtsaid teiste kirjanike luuletusi, 1994. aasta luulekogus „Jõe kaldal” avaldas näiteks tervenisti Leszek Kołakowski essee „Kannatustest”.”

Miłoszi avaldusele kirjutan kahe käega alla. Minu kirjutuslaad pole kindlasti XIX sajandi romaanikirjaniku lineaarne narratiiv, sest maailm, kus me elame ja mida ma kirjeldada tahan, pole selline lineaarne moodustis. Minu romaanide peatükid on pigem nagu Windowsi aknad, millele klikkides avaneb uusi maailmu, ning neid maailmu võib olla meie ees lahti ka rohkem kui üks.

Siin võib kindlasti rääkida Kesk-Euroopa kirjanikele omasest heitlusest vormiga, millest on kirjutanud ka Gombrowicz.

Jah, Kesk-Euroopa kirjanikud justkui proovivad osadeks lahti võtta seda, mille Lääne-Euroopa kirjanikud on püsivaks ja kestvaks loonud. Ning seda siis uuesti omamoodi kokku panna. Aga see on ka mõistetav, sest meie Kesk-Euroopa – Poola, Tšehhi, Ungari, Eesti, Läti, Leedu – on kogenud läbi aegade sellist absurdi ja ajaloo tõmbetuuli, et me lihtsalt ei usu püsivusse ja turvalisusse. Ei ole kindlasti juhus, et postmodernistlik filosoof Zygmunt Bauman, kes räägib voolavast tegelikkusest (liquid modernity), on pärit Poolast. Seepärast näib mulle ka lineaarne narratiiv kivinenud igandina. Olime paar nädalat tagasi Serbias ning arutasime sealsete sõpradega maailma ja Euroopa asju. Serblase või poolaka mõtlemine on erineb kardinaalselt näiteks prantslase mõtlemisest. Ma arvan, et föderaliseeruvasse Euroopa Liitu kuuludes hakkavad inimesed ja rahvad lõpuks järjest rohkem hindama seda, mis on neis eriomast.

Ehk ei ole ma küll pädev hindama poola kirjandust tervikuna – olen lugenud ju peamiselt tähtteoseid ja kõiksugu auhinnatud asju –, aga mulle tundub, et poola kirjanik orienteerub üsna hästi filosoofias, see ilmneb nii Szymborskat, Miłoszit ja Zagajewskit lugedes, kas või sinu romaanides. „Päeva maja, öö maja” jaoks oled sa välja mõelnud isegi ühe antiikkreeka filosoofi koos tema nn kahesuse filosoofiaga.

Jah, mulle tundus, et selline filosoofia, nagu esindab selle romaani Archemanes (igal asjal on kahekordne natuur), oli just puudu. Ma tean, et mõnedki kirjandustudengid on pidanud Archemanest päriselt elanud filosoofiks ning püüdnud teda meeleheitlikult guugeldada.

Oskad sa nimetada mõnd filosoofi, kes on sind mõjutanud, andnud sulle loomeimpulsse?

Noore neiuna psühholoogiat õppides oli selleks kindlasti Carl Gustav Jung, just tema filosoofia, mitte Jung kui psühholoog ja terapeut. Minu teine romaan „E.E.” ongi tugevasti mõjutatud Jungist. Seal on peategelaseks teismeline tüdruk, kes näeb vaime. Romaanis on esitatud nelja tegelase seisukoht selle nähtuse suhtes ning kõik nad seletavad igaüks just oma vaatepunktist. See näitab, kui raske on selliseid asju ratsionaalselt mõista, need lihtsalt ei allu teaduslikule käsitlusele. Jungi kunagised „teaduslikud” katsetused telepaatiaga tunduvad tänasest vaatepunktist üsnagi lapsikud ja tobedad.

Lähimate aastate jooksul on mul plaanis ära tõlkida ka romaan „Rändajad”, mida pead oma peateoseks ja mille eest said 2008. aastal Poola mainekaima kirjanduspreemia Nike. Räägi palun veidi lähemalt sellest romaanist?

Mingil ajal pärast maamajja kolimist ja n-ö paikseks jäämist hakkas minusse tekkima rahutus ja rännukihk. Hakkasingi siis aktiivselt mööda maailma ringi reisima ning ühtlasi otsima vastust küsimusele, mis sunnib inimesi rändama.

Ja kas leidsid?

Minu romaanid on muidugi eelkõige otsimised. Mingi maailmakorra otsimised. Muidugi võin loota, et kunagi kirjutan romaani, kus olen selle leidnud, aga tean, et see on võimatu. Meil Poolas on kõnekäänd, et tähtis pole jänes kinni püüda, vaid teda taga ajada.

Sinu romaane on tõlgitud üle maailma, nüüd ka eestikeelsed „Algus ja teised ajad” ja „Päeva maja, öö maja” on tõlgitud üle kahekümnesse keelde, ka „Rändajad” on neile tõlgete hulgalt kannule astumas. Me siin enne arutasimegi, et viimati käis nii tuntud poola kirjanik Eestis 20 aastat tagasi ning sedagi siis mitte kirjaniku, vaid paavstina.

Ma loodan, et kui sa meie kirjanikke sama hoogsalt edasi tõlgid, siis ei pea kindlasti enam teist 20 aastat ootama. Rõõm on tõdeda, et maailma eri paigus leiavad inimesed neist romaanidest midagi endale omast. Paar kuud tagasi käisin Jaapanis esitlemas just sedasama „Päeva maja, öö maja”, ning seal oli valminud teadustöö, kus väideti, et see romaan põhineb budistlikel suutratel. Siin Eestis ütlesid mulle mitmed lugejad, et „Algus ja teised ajad” oli neid väga sügavalt puudutanud. Mul on selle üle hea meel, mul on hea meel, et tulin Eestisse.