Ehkki Trubetsky kaldus ilma Vaigu ja Allan Vainolatagi agressiivsuse asemel pehmuse ja romantika poole, varjutasid just viimased Vennaskonna radikaalsuse suhkruküllaste unistuste taha, nõnda et võitluslikkusele jäi vaid leebe ja peidetud kõrvaltoon. Enam kui lauludes ja luules ilmnes rühmituse sotsiaalne vastasseis pärast Vaigu ja Vainola ajastut (1990. aastate esimene pool) pigem Trubetsky äraspidises ühiskondlikus tegevuses. See on seisnenud Jaanus Raidali Tuleviku Eesti Erakonna ja Savisaare-laadsete aferistikestest veidrike toetamises, mis paljudele Vennaskonna armastajatele meeldiv pole olnud.

Mait Vaigu puhul tundub eemalolek maistest võitlustest aga kompromissitult programmiline. Trubetskyst poole koolipõlve jagu nooremana alustab ta näiliselt viimase tuules ja teemadega. Äraigatsusliku vastasseisu vaimsuse kujundamise kõrval on Trubetsky ületamatuks ja surematuks muutumise taga ent meeldejäävad fraasid nagu seesama „Musta lipu valguses”, „Ela rock’n’roll hästi”, „Täna jälle me joome bensiini”, „Musta mantliga mees”, „Mina – see on riik”, „Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik” jmt. Vaik ei ole aga löökluuletaja. Ta ei soovi kroonida oma tekste lakooniliste lööklauseks muutumise potentsiaaliga pealkirjade ja kujunditega. See asjaolu on Vaigu ehk veidi Trubetsky varju jätnud. Sisuliselt on aga just religioosse kaldega Vaik arendanud vennaskondlikkusena tuntud igatsused sellise metafüüsilise kandvuse ja sügavuseni, mida romantiline löökanarhist Trubetsky pole kunagi suutnud ega soovinud hoomata.

Sisuliselt viljastavad Trubetsky ja Vaigu mõtet eri ajastud ja maailmad. Asi pole pelgalt selles, et esimene on kosmopoliitne linnalaulik (kui mõned uusärkamisaegsest rahvusromantilisusest kantud regionaalhümnid välja arvata), teist aga ei jäta maha kujutlused maavaikelu lummast ja kurbus maaelu hääbumise pärast. Trubetsky näib ka individualistlikum, maiseid hierarhiaid austavam. Maailm ja bänd peavad keerlema tema keeruka persooni ümber. Vaik näib tahtvat pigem varjul olla, kaduda ja sulada, ka sõpradesse ja kogukonda, olles selles mõttes ortodoksseim vennaskondlane. Vaigu sulest pärinevad muu hulgas ju ka lood „Jumal kaitse Vennaskonda” ja „Sõbrad, ma mahun teile taskusse”, mis Vaigu üldisele löökloosungite pelule veidi vastu räägivad (esimene, tõsi, on kogus tagasihoidlikult pealkirjastamata). Mis aga peamine: Trubetskyt paelub uusaegne revolutsioonilisus, Vaik pärineb pigem konservatiivsest keskajast ja sellest ei anna tunnistust mitte ainult tema luule loosungeid pelgav vorm. Vaigu keeldumine asisest siinpoolsusest on kategooriline. Maiste kuraditega ei pea Vaik vajalikuks ega võimalikuks vallatleda ega võidelda. Teda huvitab hingehäälestus ja ainult – ning oma loomult on see kujutluslik, transtsendentaalne tegevus.

Vaigu tekstidest ei kiirga mitte vaibumatut äraigatsust, igatsust kusagile mujale, vaid igatsemist igatsuse enese pärast. Trubetskyl terendab lihtsalt igatsemise kõrval nii mõnigi kord mõttes veel mingi muinasjutulis-müstiline rikkumatu ürgkodu või ideaalriik. Teeviidad näitavad tagasi prügimäele, sind tõotatakse oodata pimedusemaal ning kuulutatakse lausa „Julgesti, vennad, nüüd tööle”. Vaik tahab vaid, et igatsus ja öö kestaks, olgu selle märgiks siis tähed, pilgeni klaasid või lihtsalt viimased trammid ja hommikusse tiksuv taksomeeter. Vaik naudib lihtsalt igatsust kui sümptomit, ei anna ihale järele, on vaimus eeskujulikem kurtuaasne armastaja. Iseäranis sümptomaatiline on selles mõttes Sõpruse Puiestee kolmanda plaadi nimilaul „Oota mind ära” (lk 14), kus siinpoolsuselt ei oodata midagi peale lubaduse, et keegi, kes sind on vilksamisi hetke lummanud, ootaks sind sealpoolsuses ära. On raske kujutleda keskaegset laadi vaimuhäälestustöö markantsemat reinkarnatsiooni.

Muidugi on seesuguseid väga võimsalt väljendunud meeleolusid ka Trubetskyl, kuid temal kaasneb igatsusega sageli ikka mõni maine pildi- või muu rüüste: ei minda kooli, lõhutakse plankusid jne. Ning äraigatsus suubub Trubetskyl liigagi tihti mingisse väikesesse maisesse vallatusse või avantüüri, poeedi meeles mõlguvad stjuardessid, tissid, kleidike jms. Vaik aga püüdleb igavikulist hingehäälestust, lunastust, püsivat vaimset pidet ja sidet. Vaigu armastus peab täitma kandvalt ja kestvalt kogu maailma, hetkiti vilksatavad sukad ja tissid ei maksa siin midagi. Vastupidiselt uusajal levinud arusaamistele on materiaalne ja asine maailm mis tahes kujul Vaigu jaoks ühtviisi elutu. Vaik näib taotlevat ajaliku ja igavikulise püsivat sidet, midagi sellist, mida Aquino Thomase kohaselt kulgevas teoloogiatraditsioonis on nimetanud caritas’eks.

Sõpruse Puiestee teise plaadi „XX sajandi lapsed” ümbrisel on tsiteeritud Vello Salumit, kes kutsub püüdlema midagi maisest täiuslikumat ja ütleb, et „meie aeg on valinud tee, mis ei vii mitte kuhugi, aga viib sinna kiiremini kui kõik teised teed”. Kuid oma tekstides ei raatsi Vaik meie aja ja maisega jagelemisele raasugi ruumi anda. Kui teinekord tulebki ette mõni lakooniline diagnoos meie tormaka ja sõjaka mõttetult mäsleva kapitalistliku argipäeva kohta, siis kindlasti ei paku ta selle vastu välja mingit konstruktiivset ravi. Pigem ehitab ta kaubanduskeskustest ja pangakaartidest rääkides sellisegi maailma kohale mingi ambivalentse igatsus- ja kujutluslumma (lk 118-119). Oluline on igatsus ja vaim. Ilma selleta ei ela mingi mateeria ja nende abil võib imesid teha ka esmapilgul eemaletõukava ainesega. Kui igatsust ei ole, valitseb Vaigu üle hegellik maailmaöö, tumm kiretu reaalsus. „Siis kõik on must” (lk 6), „Lebad lihtsalt voodist tõusmata, sigaret suus, päevi ja päevi” (lk 30).

Vennaskond on olnud paljude, sh minu üks elu suuri armastusi. Sellest teismeliseeas alanud punkimisest on saanud kaugelt enam kui lihtsalt selts või muusika. Kuulates ikka hea meelega ka Lainet ja Singer Vingerit ning visates näppu metallavade ees, pean tunnistama Vennaskonna eristaatust oma vabaajaharrastuste hulgas. Aastate jooksul olen käinud mitte kümnetel, vaid sadadel selle bändi ja tema derivaatide (Ükskõik, Metro Luminal, Sõpruse Puiestee, Unenäopüüdjad, Kelder, The Flowers of Romance) kontsertidel. Fännanud olen ka kontserte mitte andvat Alumiiniumi, vähem on mind paelunud vaid Kosmikud. Olen külastanud neid kontserte küllap enamgi kui enamik pidevalt vaheldunud bändi liikmeid, kui ehk Trubetsky ise ja veel mõni pikaaegne nagu Pathique või Vainola välja arvata. Vennaskonnast on saanud omamoodi religioon. Bändi kontsertidel ei käida ammu enam muusikalisest uudishimust või helilist elamust saamas, vaid omamoodi meelt ülendamas, nii nagu mõned teised tundlikud hinged kogunevad kogudustesse ja kirikutesse.

Eks ses religioonis on mind puudutanud ka proletaarsed ja antikapitalistlikud aspektid. Nagu kümne aasta eest juba kord väljendatud, paelub Vennaskond seetõttu, et: „kuigi meile on sisendatud, et aafrikalik voosterlus ei too õnne riikide ega üksikisikute ellu, ja me teame, et distsiplineeritud ja eesmärgipärane igapäevane pastamüümine mõjub suurepärase rahulduse ja unustusetoojana, leidub ikka veel tüüpe, kelle jaoks tundub imelik pidevalt rohkem ja paremaid asju osta ning käia kapitalisti teenimas. Nii on Allan Vainola deklareerinud, et erilist kutset tänane rahvamajandus temas ei tekita ja ta restaureerib parem kodus 60. aastate külmikut ja mängib kitarri, kui Elektroluxide rivi nimel oma vabadust müüb. Säärased on vennaskondlased olnud enamasti. Oli kadunud Lomp, näikse olevat Tips, Vaik, Trubetsky, Pathique jpt. Need on tüübid, kelles elavad jätkuvalt pigem unistused kui kapitalistliku tegelikkuse igapäevane surve” (PM 27. I 2004).

Kuid kui kapitalismi juurest tee ka kuhugi eemale viib, siis kindlasti mitte maailmarevolutsiooni radadele, vaid ikka hingestatud ja vaimsesse maailma. Seetõttu on Mait Vaigu kanda vennaskondlikus kirikus üks olulisemaid sisulisi rolle. „Kõigil on alati õigus” on liiga võimas ja mahukas kogu selleks, et ühe lugemisega kõiki selles peituvaid mõtteliine võrdse jõuga haarata. Ehkki raamatut liigendavad teatavad mõtet koondada aitavad teemajaotused, ei tohiks esimene raamat isegi autori puhul, kelle enamik tekste on tuttavad, olla koondkogu. Ehk oleks midagi võinud välja jätta, mõned varem tundmata tekstid ei haara esimesel ega teiselgi lugemisel kaasa, kogus on mõni värsistus, mis ehk liiga naiivselt Arvi Siia kõigis võimalikes suundades läbi trööbatud mustreid järele aimata püüab. Kuid väga palju on neid luuletusi ja laule, mille näiliselt lihtsat kaunidust ei ole võimalik lakata imetlemast. „Jumal Kaitse Vennaskonda”, „Öine valgus”, „Surm Pariisis” jpt on tekstid, mille sisse olen viimase kahekümne aasta jooksul sadu kordi mõttes pugenud, need on laulud, milleta Vennaskond ei oleks Vennaskond. Ning nimetatute kõrval on võimas kiht uuemaid luuletusi, mis esindavad väga kirgastaval moel seda osa vennaskondlikust ortodokssusest, mis on Mait Vaigu rajatud ja suureks kirjutatud ja siis väljaspool Vennaskonda edasi arendatud. Nii tore, et sageli üsna kulunuks lapatud helikandjaümbriste kõrval on nüüd olemas ka Mait Vaigu ilus valge raamat.