„Ainsus teises isikus” süžee käivitub müsteeriumiga, mis parodeerib paljusid viimase aja menukeid: leitakse nimetu käsikiri või kiri, ähmane lugu saab üha hoogu juurde, kuid lõpeb … olgem ausad, pahatihti kerge pettumusega, sest nii mõnigi kord jääb autor väärilise puändi leiutamisega kimpu. Kashua romaanis leiab peategelane, edukas Iisraeli araablasest advokaat, vanaraamatupoest ostetud „Kreutzeri sonaadi” vahelt oma naise käekirjaga sedeli, mis paneb ta kahtlema abikaasa truuduses. Kashua ei püüagi seda sedelileidmist eriti usutavaks kirjutada: mitte see ei ole talle – ega ka lugejale – oluline. Aga iroonilisel kombel lööb sõnum advokaadi täiesti reast välja: kiht kihi järel kukub võlts kaitsemüür kokku ning adressaadi otsimine seab kahtluse alla terve tema hoolsalt üles ehitatud „kaksikeksistentsi” Iisraeli araablasena, mille kõrval jääb sedelimüsteeriumi üksikasjade selgumine – kas siis pettis või ei? – üsna tagaplaanile.

Romaan ongi üles ehitatud kahe palestiinlase loole: otsija ja otsitav, nimetu Advokaat ja minajutustaja Amir Lahav. Esimene on end üles töötanud jurist, kelle kontor asub Lääne-Jeruusalemma südames kallil King George’i tänaval, teine aga vaene araablasest noormees, kes on elus hakkamasaamiseks õppinud sotsiaaltöötajaks, töötab Ida-Jeruusalemmas narkomaanide võõrutuskeskuses ning hooldab õhtuti koomasse langenud juudi noormeest Jonatani. Palestiinlased, kes on ka Iisraeli kodanikud, kuuluvad majanduslikult ja sotsiaalselt teise klassi kui „territooriumidel” (ehk siis Jordani läänekaldal) elavad palestiinlased, kellel on Palestiina omavalitsuse poolt välja antud dokumendid. Nende kahe kontingendi suhted on keeruline pingete, süüdistuste ja eneseõigustuste pundar: „territooriumidel” elavad palestiinlased peavad araablastest Iisraeli kodanikke „pooljuutideks” (nii Kashua väidab), kuigi vajavad sageli nende abi oma asjade ajamiseks, kohtuvaidlustes jms. Neid kahte poolust Amir ja Advokaat esindavadki.

Kashua visandab tegelaste elu napis, vaimukalt sarkastilises kõnepruugis. Advokaat sõidab oma kesklinnakontorisse Mercedesega, kuna Nissan võiks anda tunnistust, et büroos ei lähe asjad just kõige paremini; Amir jagab niruvõitu korterit kolme eakaaslasega ning kasutab tööle jõudmiseks Ford Transiti tüüpi pöidlaküüt-taksot. Advokaat ostab oma igakuisteks igavavõitu vaidlusõhtuteks igavavõitu sõpradega sushi’t üksnes Jeruusalemma kalleimast sushi-restoranist; Amiri seltsielu piirneb peamiselt igapäevase käiguga Ida-Jeruusalemma falafel’i-putkasse. Kuid neid seob see, et mõlemad on pärit „territooriumidelt” ning – vastupidiselt sellele, mida teleuudiste põhjal usuksime – tahaksid seda unustada. Või kas ikka tahaksid? „Otsus asutada juudi-araabia segakool ja saata oma lapsed õppima koos juudi lastega ei sündinud jagatud ideaalidest ega pühendumisest kooseksisteerimisele, nagu oli kirjas ajalehes ja nagu uskusid filantroobid; araablastest vanemad tahtsid lihtsalt seda, et lapsed imbuksid läbi lääne kultuurist ning õpiksid juutidelt seda, mida vanemad ise pakkuda ei suutnud,” kirjeldab Kashua Advokaadi ja tema ringkonna mõtteviisi. (tõlgitud raamatust „Second Person Singular”, tõlge inglise keelde Mitch Ginsburg, Grove Press, 2012, lk 39). Raske öelda, kumb neist on inimesena rohkem katki: kas Amir, kes varastab surnud juudi noormehe Jonatani identiteedi, või Advokaat, kelle hoolega rajatud kaardimajake – elu – üheainsa sedeli pärast täielikult koost laguneb.

Suur osa maailmast, sealhulgas ka Iisraeli juutidest toetab kas enam või vähem innukalt Palestiina riigi loomist. Kashuat huvitab aga see, kas ja kuidas on võimalik luua seda riiki ühendav ja sisuga täitev identiteet, kui ühist vaenlast – Iisraeli – enam ei ole. Uurimusi ja mälestusromaane Palestiina ohustatud identiteedist on kirjutanud mitmed autorid nagu Sari Nusseibeh, Basem L. Ra’ad, Ilan Pappe, Ghada Karmi ja teisedki. Need on põnev, värvikas ja liigutav lugemine, kuid suures osas suunatud just mineviku ülekohut kirjeldama, sageli ka kaastunnet äratama. Sayed Kashua rõhutatult olustikuline ja tänapäevane, irooniaga pikitud jutustamisviis mõjub sel taustal värskelt ja omapäraselt.

Küllap on romaanis üksjagu ka autobiograafilist alget. Kolumnistina on Kashua pealegi juba niikuinii omas sarkastilises toonis jahmatava aususega kirjutanud mitmetest pingetest, millega tema rahvuskaaslased kokku puutuvad, kuid millest eriti ei räägita. Äraütlemata lõbus on lugeda Haaretzist, kuidas Kashua pere kolis esimese araablaste perekonnana Jeruusalemma heal järjel juudi elukvartalisse ning milliseid umbusaldavaid ja ahastavaid pilke ta seal pälvis; aga sugugi vähem naljakas pole tema kirjeldus, kuidas kodukanti Tirasse sõites tuleb tal niisama umbusklikule kuulajaskonnale selgitada, mida täpselt tehakse nende kodus juudi pühade ajal. Samasugune ennast ja teisi mõnuga nöökav, kuid ometi soe ja inimlik on tema stiil ka romaanikirjanikuna.

Konflikt räsib mõlemat poolt ja kirjanik õigust ei mõista

Romaani kolmas oluline tegelane on enesetapukatse järel koomasse langenud juudi noormees Jonatan, kelle hooldajana Amir tööle asub ning kelle identiteedi ta pärast noormehe surma omastab. Jonatan elab – õigemini küll vegeteerib – koos ema Ruchaleh’ga Jeruusalemma jõukas juudi linnaosas Rehavias. Soojalt kirjeldab Kashua Amiri ja Ruchaleh’, suhtlemist: ettevaatlik kompamine algab täielikust umbusaldamisest, jõuab õrnade inimlikkuse signaalideni mõlemalt poolt ja lõpeb valusa lähedusega. Nad on nagu kaks inimtühjas kõrbes kokku saanud rändurit, kes teineteist ettevaatlikult uurivad – selle vahega, et inimtühja kõrbe asemel on nende ümber just nimelt liiga palju ajalugu, liiga palju kirjutatud, räägitud ja karjutud sõnu, liiga palju elavaid, surnud ja tapetud inimesi, liiga palju selgitusi, õigustusi, eelarvamusi … Aga nad on nii visalt ja heitumatult inimlikud, et see liigutab tõsiselt. Ja toob romaani veel ühe teema, mis üha rohkem on kohal ka tänapäeva juudi kirjanduses: mis oli Jonatani viinud enesetapukatseni? Juudi kodu rajamine Iisraeli tundub mulle vapper ja ülev ajalugu, mis pühitseb paljutki ja võiks pakkuda hingepidet sajanditeks. Ja ometi: kas Jonatani enesetapukatse viitab sellele, et alla surutud palestiina identiteedi pidev projitseerimine Iisraeli raison d’être’iks olevale juudi identiteedile räsib, vaevab ja vaesestab ka viimast? Kashua jätab teema välja arendamata, kuid õhus see romaani lugedes on. Valusa aususega on sellest kirjutanud juudi autor David Grossman: „Oma dokumentaalraamatuid kirjutades tundsin ma, kuidas võidan üksteise järel tagasi iseenda osi, millest kestva konflikti tõttu oli saanud „suletud militaartsoon”. Enamgi veel: ma adusin, kui kõrget hinda me tegelikult maksame, andes vabatahtlikult ära osa oma hingest – ja see ei ole vähem valus kui anda ära oma maa. Ma teadsin, et me ei tapa ainult palestiinlasi, ja ma küsisin endalt: miks me ometi sellega nõustume, nii mõrvaga kui ka enesetapuga?” (David Grossman, „Pimedas kirjutamine”“, tõlge inglise keelde „Writing in the Dark” Jessica Cohen, Bloomsbury, 2008, lk 25).

Haaravaks teeb raamatu see, et Kashua kirjaniku, isiksuse ja kodanikuna jääbki kõrgepingeliinile balansseerima ega kuku kummalegi poole, tahtmata midagi tõestada, kellestki parem olla või ajaloolist õigust mõista. Nii läheb ta intrigeerivasse nihkesse tavakirjeldusega Lähis-Ida konfliktist kui antagonistlikust vastuolust, kus mõlemad pooled tahaksid teist maamunalt ära kaotada. Mõte, et keegi võiks tahta/suuta end sellest hirmkõrgest müürist tehnilise identiteedivarguse teel üle veeretada, tundub võõrastav,
ent raputab ärkvele. Kaunis on öelda kirjaniku kohta, et ta on „kanaarilind kaevanduses”, kes peaks andma märku ähvardavast katastroofist, mida tuimem mass veel ei taju. Kashua-suguse kirjaniku missioon ühiskonnas, mis alateadlikult kogu aeg valmistub katastroofis ellu jääma, on omal moel vastupidine: ta dokumenteerib elu, mis on põhimõtteliselt talutav ja omal kombel mugavgi, ehkki käib vahel närvidele nagu elu ikka. Ainult et kuristik on ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas avatud – ja kõik teavad seda.

Omadele võõras, võõrastele … samuti võõras

Omaette teema on kindlasti see, kuidas Kashua loomingut vastu võetakse: teda päriselt omaks pidada on raske nii juutidel kui ka palestiinlastel. Kashua ise tunnistab, et tema raamatud vihastavad mõlemat – mis on muidugi vägev kompliment talle kui loojale, kes pole lasknud konfliktil end n-ö kaaperdada. Jättes otseselt poliitilised hinnangud kõrvale, on huvitav tsiteerida näiteks Iisraeli Bernsteini kirjandusauhinna žüriid („Ainsus teises isikus” sai auhinna 2011. aastal): „Romaanis on vaadeldud Iisraeli ühiskonda multikultuurilise ühiskonnana. Irooniline on see, et Kashua kirjeldatud keskklassi araablaste püüdlused Iisraeli ühiskonnaga assimileeruda meenutavad mõneti 1770. – 1880. aastate juutide püüet sulanduda Euroopa ühiskonda, kus nad elasid.” Seda perioodi on nimetatud ka juudi valgustuseks ehk heebreakeelse sõnaga haskalah: see tähendas Euroopas elavate juudi kogukondade pöördumist ilmaliku elukorralduse poole ning euroopaliku rõivastuse, keele ja kommete matkimist. Just sellest ajastust on võtnud suuresti oma ideed üle nii sionistlik liikumine kui ka hilisemad nn reformijuudid. Iisraeli mainekast kirjandusauhinna žüriist on igatahes julge ja põnev sellise võrdlusega välja tulla.

Kashua romaanid on Lähis-Ida huvilisele värske lugemisvara. Puudust sel teemal kirjutatust ju pole, kuna paljud Lähis-Idas töötanud/elanud välismaalased peavad oma aukohuseks üllitada rohkem või vähem edev dokumentaalraamat ambitsioonika eesmärgiga: näidata, kuidas asjad seal siis tegelikult on. Macho’likum natuur kirjeldab põnevusvärinaga relvade hulka tänavapildis, humanitaarid uitavad juudi ortodoksi kvartalites ning eritlevad kultuuriajaloo vaatepunktist mustade kaabude vormi. Loomulikult on olemas väga häid eksperte ja põhjalikke käsitlusi, kuid kuna tegu on teemaga, mis juba ise mängib ja huvi äratab, siis on see isuäratav paljudele autoritele. Mu viimane selleteemaline lugemine jäi näiteks pooleli kohas, kus autor tõsimeeli väitis, et pärast Templimäe ja seal asuva Kaljumošee külastamist hakkas ta perioodiliselt unes nägema Muhamedi hobust Buraqi – islami pärimuse kohaselt olevat Muhamed koos hobusega just sealt taevasse tõusnud ja Kaljumošees olevat prohveti jalajälgki veel näha …

Vahelduseks võikski lugeda Sayed Kashuat, kellel romaanikirjanikuna pole ambitsiooni näidata, kuidas asjad „tegelikult” on, kuna ta ise elab selles tegelikkuses iga päev. Ja sinna kõrvale David Grossmanit, kellel on ilmunud valusalt haarav esseekogu „Magades traadil” („Sleeping on a wire”) – kõlab omamoodi kokku Sayed Kashua vabatahtlikult sisse võetud ebamugava uksehingeasendiga, mistõttu praeguse loo pealkirjaidee saigi Grossmanilt laenatud. Muide, mõlema raamatuid saab osta nii Lääne- kui Ida-Jeruusalemmast …