Kolmapäeval, 20.03.2013 kell 17.00 avab MAROŠ KRIVÝ (1981) Hobusepea galeriis isiknäituse New coat of paint / Uus värvikiht. Näituse raames toimub 22.03. kell 17.00 Andres Kure loeng „Erksad värvid eesti arhitektuuris: 1970ndatest tänapäevani“ ja 25.03. kell 18.00 vestlusring noorte arhitektidega, kes kujundavad paneelmajadele uusi fassaade (vestlusringi viib läbi Maros Krivy, osalevad Kadri Reinumägi, Karel Kask jt).
Käesolev näitus tutvustab Maros Krivy projekti New Coat of Paint (Uus värvikiht), mis hõlmab nii kunstniku varasemaid töid kui ka valikut hetkel töösolevatest projektidest ja spetsiaalselt Hobusepea galerii näituseks valmistatud töid. Projekti Uus värvikiht uurimisobjektiks on värvi kasutamine postsotsialistikus linnaruumis ja arhitektuuris ning projekti põhirõhk on suunatud Kesk- ja Ida-Euroopa elamurajoonide paneelmajade välisilme renoveerimisprotsessile, millele lähenetakse tavaliselt pragmaatiliselt. Peamiselt arvestatakse energiasäästlikkusega, mida püütakse saavutada isolatsioonimaterjalide kaudu – betoonpaneelid kaetakse polüstüreeni, polüuretaani ja mineraalvilla kihiga. Käesolev kunstiprojekt keskendub aga pigem isolatsioonikihti katva värvilise fassaadiga seonduvale. Viimasel kümnendil on paljud Kesk- ja Ida-Euroopa korrusmajad saanud uue kuue, nähes välja nagu kollase-, oranzhi-, roosa-, lilla- ja rohelisekirjud erksavärvilised lapitekid. Ent kuidas taolist värvibuumi ohjeldada ja reguleerida ning mida see kõneleb käesolevate postsotsialistlike sotsiaalsete ja urbanistlike üleminekute kohta? Erilist tähelepanu on siinjuures pööratud halli ja värvilise vahelisele kontrastile. Nõukogudejärgse ajastu argikeeles nimetati kõiki paneelehitisi „hallideks“. Hall toon kannab endas negatiivseid kõrvaltähendusi – anonüümsust, igavust ja hüljatust. Selles kontekstis on värvilised fassaadid lubaduseks õnnest, mida leiab arhitektuurilise mitmekesisuse ja ainulaadsuse ideaalides. Kuid kas tänapäeva utoopia polegi siis midagi muud, kui modernistliku ja sõjajärgse utoopia tühistamine? Kas värvid tühistavad halluse ja ainulaadsuse ideaalid kollektiivsuse?
Kokkuvõttes viib värvide mängu tutvustamine paneelmajade pindadel peamise küsimuseni: milline on arhitektuurilise objekti staatus postsotsialistlikes oludes? Värvilised fassaadid väljendavad erinevust ja mitmekesise arhitektuuri ideaale; veelgi enam, need väljendavad ka keeldumist senistest ühtsuse, ühetaolisuse ja universaalsuse ideaalist. Jean Baudrillardi sõnul vihjab paneelmajade fassaadide kaunistamine kirevate värvidega ideele arhitektuurist kui üksikobjektist. Antud juhul on ideaaliks saavutada piiratud vahenditega unikaalne paneelmaja, mis eristuks teiste samasuguste paneelmajade loodud urbanistlikust kontekstist.
Käesoleva näituse eesmärk on vältida uute värvitud fassaadide „otsest“ näitamist, kuna see viib tavaliselt vaid koheste esteetiliste hinnanguteni nagu „oi kui ilus!“, „oi kui naeruväärne!“. Seetõttu esitatakse uusi fassaade „kaudselt“: neid näidatakse monokroomsetena ja värvused on nimetustena toodud kõrval, värvinäited on joonistatud millimeetripaberile või on esitatud värviliste elamukvartali kaartidena. Näituse jooksul toimub kaks üritust: loeng „Erksad värvid eesti arhitektuuris: 1970ndatest tänapäevani“, mida viib läbi Andres Kurg; sellele järgneb arutelu noorte arhitektidega, kelle tööks on disainida paneelmajade uusi fassaade. Nende üritustega püüab näitus astuda sammu lähemale antud nähtuste kontekstuaalsemale urbanistlikule, arhitektuursele ja sotsioloogilisele mõtestamisele.
Maroš Krivý
Näitus jääb avatuks 1. aprillini 2013.
Maroš Krivý lõpetas 2003. aastal Charles´i Ülikooli Prahas sotsioloogia erialal ja kaitses samas 2005. aastal magistrikraadi. 2010. aastal kaitses bakalaureuse kraadi fotograafia erialal ja 2012. aastal doktoriraadi Helsingi Ülikoolis urbanismi erialal. Alates 2012. aastast töötab Krivý Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas urbanistika professorina.