Kommunismi meile ei tulnudki, enne said riigid otsa.
Mindi poliitikasse ja viidi kivid neljakümneks aastaks kõrbesse.
Kivi ei tohi jääda kivi peale, sellise hooga teeme rahuaega.
„Ära sa, poiss, tuulest ja linnust ja puust küll kirjutama hakka,
see neile meeldiks,” loeb vanamees mulle sõnad peale.

Jalad olid harjunud võtma labürindikurve, sirgelt ei oskagi käia,
harjusime ridadega kiitma ja ridade vahel irvitama.
Nüüd näeb meie kirjutamine välja nagu tantsiksime,
või oleksime maani täis.
Ma ütlen talle, et „meil promotakse nüüd e-raamatut”.
Ta uurib vastu, et mis on „promo”, kus on „nüüd”, mis on „e-raamat”
ja kes on „meil”.
Ma näitan talle oma lugerit.
„Näh, päev on heledam.”

Jeesus tuleb õrnalt longates, kindad käes, ja istub meie kõrvale.
Oleme vait ja kuulame esimesi kevadisi sulistähti puulatvades.
„Näete,” viipab ta kõigele ja kõigetule: „Mu papsi tehtud.”
Neiu kõrvalpingil on juba seelikus,
mustade sukkade põlved lähevad kuumaks – kõht lööb hiilgama –
ainus, esimene, viimane, ja igavene elu.
Keegi kutsub meile kolmele politsei –
me olevat valesti näinud päikest ja valgust.
Jeesus viiakse minema, tal on kindad verised, kindlasti arvel juba,
olla vaksalist kord litside ja parmude juurest platele viidud.
Teised saavad trahvi,
vanamees annab mulle oma paadimehekopika
ja mina luban ülejäänu eest hoolitseda.
„Mis sul üle jääb,” itsitab ta habemesse.

Veebruariõhtus lööb redel särama,
inglid hüplevad nõelteravail pulkadel üles ja alla,
igal astmel oma tantsupõrand.
Vanamees paneb käed tasku ja läheb neist läbi nagu teadja,
et kuhu, ja milleks, viimasel pulgal lehvitab,
ning loobub siis sellestki.

„Ega minagi sest astronoomiast jah …”