Austatud filmisõbrad, teisipäeval 12.03. kell 18.00 vaatame Kinomajas koos kaht eri ajastul valminud filmi eesti maalikunsti kuldlegendist Johannes Võerahansust.
FILMIÕHTU ON TASUTA
„JOHANNES VÕERAHANSU“ (dokumentaalfilm), Režissöör, stsenarist, operaator Andres Sööt1978
„HANSUKE ILMUB VAHEST LINNUNA“. Filmi teostajad Rein Raamat ja Helvi Raamat, Ferenc Liszti, Franz Schuberti ja Frederyk Chopini teoste fragmente esitab Erna Saar. Video Betacam SP, 26 min, värviline. © „Raamat-Film“, 2002
Mõlemad filmid on loodud portreefilmidena eesti maaliklassika suurmeistrist Johannes Võerahansust (1902-1980). Andres Sööt jäädvustas Võerahansut tema hilisaastatel Tallinnas, kus kunstnik elas 1957. aastast kuni oma surmani. Andres Söödi film liiguks nagu korraga kahel tasapinnal. Tekib tihe ja huvi äratav kontakt Võerahansu maalidega. Film rändab teostes tabades maalija ainulaadse hõbedase koloriidi, portreede ilmed ja maastikumaalide hunnituse. Samas liigub film ka kunstniku elu argitasandil, tabades vana resigneerunud kunstniku triibulises hommikumantlis tema argielu rutiinis. Pea selgub, et rutiin on kunstnikule vajalik ja pakub kaitset välismaailma eest, mis pärast maailmasõda on drastiliselt muutunud. Ilmselt ei olegi olnud päriselt võimalik toibuda Pallase kooli hävingust ja paratamatusest näha oma õpetajate ning kaasteeliste võõraks muutumist ja langust. Filmis mõjub olulise liinina koolkondlik järjepidevus, õpetajate ja õpilaste suhe ajas. Võerahansu on õppinud Ado Vabbe juures ja filmis osalenud Ants Viidalepp omakorda pidas Võerahansut oma Meistriks.
Rein Raamatu filmi on valminud Johannes Võerahansu 100. sünniaastapäevaks. See on talle omaselt mitmeplaaniline ja meisterlik kultuurilooline tagasivaadelähiminevikku. Suur osa selle filmi faabulast on seotud kunstniku viimase koduga Mustamäel, kus vanameister tegelikult veetis vaid oma viimase eluaasta. Kord igal aastal seab kunstniku viimane abikaasa, kunagine kontsertpianist ja klaveripedagoog Erna Saar oma tiibklaveriga elutoas ümber seintele paigutatudVõerahansu maalid. Museaalses ruumis on mitu autoportreed ja mitmeid vähem tuntud hilisloomingusse kuuluvaid maale, commedia del’ arte laadis rohekas koloriidis kompositsioone ja joonistusi. Erna Saar riietub sel päeval eriti pidulikult, ta näeb välja kaunis, kui mängib oma tiibklaveril Liszti, Schubertit ja Chopini, esinedes pühendunult, nagu üks kunstnik esineb teisele kunstnikule. Filmis seda stseeni ei ole, sellest teavad vaid temale lähedased inimesed ja muidugi ka Rein Raamat, kes on suutnud oma filmi pooltunnis säilitada selle tänapäeval peaaegu mõistetamatu karge meeleolu, milles vana naine kirjeldab oma ammuse tutvumise lugu ja vaimset lähedustunnet endast üle kolmekümne aasta vanema muusikalembese maalikunstnikuga.