Toomas Kuusing Kunstihoone Galeriis

2 minutit

07.03 – 31.03.2013

Kunstihoone Galeriis

Mina võin teile öelda, et Toomas Kuusingu graafika puhul on tegu enamasti apokalüptilise ettekuulutusega. Täiesti reaalsete tegelastega tegelikust maailmast. Mitte miski pole väljamõeldis ja liialdustega pole samuti tegemist.

Näituse pealkiri on laenatud kunstniku ja sõbra Remo Randveri poolt kirjutatust, ja peab ütlema, et see on üsna täpne iseloomustus mu tööle, milles on äärmisel juhul veerandi jagu kujutlust ja väljamõeldist, kolmveerandi jagu elust ja olukordadest üles korjatud juhtumisi.

Näiteks „Dr Helbergoth teeb teid ilusaks“ sündis buumiaja pressis ja meedias iluoperatsioonide ja –ravi reklaami rohkusest. Helbergothi nime mõtlesin välja, tundus sobivat mehele, kes pani õigel ajal oma iluoperatsioonide äri püsti. „Kevad Toulouse´is“ pildiga oli sama asi: juuni alul jõudsime Toulouse´i ja sääl oli ilusa prantsuse suve asemel tõeline külm ja vihmane eesti suvi. Kahe päeva pärast tuli küll päike välja, aga tohutud loigud jäid alles. Pildil on reaalsed inimesed ja reaalne koht.

„ J(oel)F(riedrich)S(teinfeldt) pandi vangi“ … vanaprouad kuulevad uudist ja loevad ka lehest ega ole rõõmsad. Väike poiss, kõrv vastu raadiot, ei mõista asjast midagi.

„Ei tea, mida halba söönud olen“ on tüüpiline vene ortodoksia situatsioon, religioosne ringkäik, kus peatutakse majade juures, inimesed pakuvad süüa ja juua. „Bon appetit senjor“ – on minu teine värviline linoollõige, kus Senjoor Kärbes istub laua taga ja laual on taldrik suure punase õunaga. Selle pildi kavandi tegin ajal, kus Kreekale anti rohkelt abi. „Imeflööt“ on nagu see muinasjutt, kus poiss viis rotid merre. Ja kui kuningas ei tasunud talle selle eest, juhtis ta karistuseks lapsed enda järel linnast välja. Mina, kes ma olen üksjagu homofoob, tegin pildi, kus poiss kõnnib merre ja viib geiparaadi endaga kaasa. „Läbirääkimised“ – kujutab väärikat härrat tugitoolis ja nelja kaamelit jalg üle põlve istumas – käivad läbirääkimised. Varsti pärast selle pildi tegemist tuli raudteetööliste või bussijuhtide streik, ei mäleta täpselt.

Oma töödele lisan palju sümboleid, sest pilt ei tohi minu jaoks igav olla. Nii, et kui ma vaatan  pilti ka teisel ja kolmandal päeval, peab see olema ikka huvitav. Lõpuks ei olegi tööl lõikamata pinda, sest olen ta jutukihte täis kujutanud.

Toomas Kuusing

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp