Süükompleksi õhutava leeri ühe esindaja, ekspeaminister Tiit Vähi sõnul ei saa me Venemaad ära keelata. See tähendavat aga, et peame otsima võimalusi temaga normaalselt läbi saada. Retsept, mida ta pakub, on vana ja oma läbikukkumiste poolest ära proovitud – järeleandmised. Nii olevat Eesti pool teinud vea, kui lisas piirilepingule oma Tartu rahulepingul põhinevat riiklikku järjepidevust kinnitava preambula. Ning hoopis rumal olevat olnud praegu Tõnismäe kuju kallale minek.
Paraku ei räägi Vähi ja tema mõttekaaslased sellest, et piirilepingule preambula lisamise surus meile peale Venemaa jäik positsioon piiriläbirääkimistel, ja seda nii keeldumise näol lepingu sissejuhatavas osas rahvusvahelise tava kohaselt varasemad vastavasisulised dokumendid üles lugeda kui ka kategoorilistes nõudmistes muuta piirijoone kulgemist maastikul ka seal, kus see rahumeeli Tartu rahu järgne olla võinuks (Peipsi- ja Lämmijärv). Viimase nõudmise mõte oli kommentaaridetagi selge: Tartu rahu järgset piiri ei tohtinud kusagil alles jääda, et saaks piirilepingu allkirjastamise järel Tartu rahulepingu ja kõik sellest tuleneva ka formaaljuriidiliselt üle parda heita. Pole siis midagi imestada, et kui Eesti riigikogu endale kindlaks jäi ja preambula lisamisega keeldus Moskva salakavala plaaniga kaasa minemast, võttis Venemaa oma allkirja piirilepingult tagasi.
Selle asemel, et riigikogus vastu võetud preambula pärast kaevata ja omasid süüdistada, tuleks hoopis rõõmu tunda, et Venemaa plaan meid uue, N Liidu lagunemise järel sündinud riigina käsitleda läbi ei läinud. Sest just see takistab suuresti Moskva absoluutselt vaba ja massiivset survet Eestile ka kodakondsuse ja keele küsimuses, okupatsiooniga seotust rääkimata.
Mis puutub Tõnismäesse, siis siin on asi lausa veider. Pärast märatsemisi Tallinnas on liberaalidel ühtäkki meelest läinud, millest kõik siis ikkagi algas. Algas aga sellest, et aasta-aastalt eskaleerus Tõnismäel Eesti riigi (ja rahvuse) vastaste demonstratsioonide korraldamine. Vaevalt, et keegi neist, kes praegu räägivad “dialoogist” nendel mais ja septembris toimunud üritustel osales. Seega ei tea nad ka, kui räige Eesti-vastasusega esinesid seal tavaliste suurvene deržimorda’de kõrval muuhulgas ka Vene saatkonna esindajad, suursaadik kaasa arvatud. Kas keegi märkas Tõnismäel trallivate inimeste hulgas dialoogivalmidust, kui Jüri Böhm möödunud aastal Eesti lipuga nn “leinajate” hulka läks? Kahjuks mitte. Selle asemel tungisid “lojaalsed” Eesti Vabariigi elanikud talle kätega kallale. Ka möödunud nädala rahutuste ajal ei näinud me kuigi palju leina ja austust Teises maailmasõjas langenute vastu. Me nägime seal viha ja raevu Eesti ja eestlaste vastu. Just nimelt ka eestlaste vastu. Pole mõtet endale poliitkorrektselt valetada. Meie peamine viga suhtlemisel Venemaa ja venelastega on 1991. aastast saadik olnud nimelt selles, et me saime iseseisvaks. Kuritegu missugune!
Leida selle taustal selgitusi ja õigustusi märatsemises osalenutele on enesepettus, mis tagab selle, et järgmise analoogilise kriisi puhul oleme taas halvasti ette valmistatud ja küsime endalt uuesti ülinaiivselt: aga mida me valesti tegime? Vastus sellele küsimusele nii siis kui tulevikus on kahjuks lihtne: me pole oma riigist ja rahvusest ikka veel loobunud.
Nüüd müütidest ja valejäreldustest, mida meie vasakpoolne intelligents süütundest õhetades levitab. Kõigepealt juba mainitud dialoog eestlaste ja venelaste vahel. (Muide, kallid eestlased, me ei ole oma kodumaal kogukond!) Dialoogi saab pidada, kui seda soovivad mõlemad pooled. Kellega oleks pidanud dialoogi pidama antud juhul? Notšnoi Dozori või Konstitutsioonierakonnaga, kes ei esinda Eestis õieti mitte kedagi ja on te Vene saatkonna marionetid. Venemaa dialoogi pidada aga ei taha, nagu oleme tõdenud viimase kuueteistkümne aasta jooksul. Vastasel korral käiks kahe naaberriigi vahel vilgas diplomaatiline läbikäimine, oleks sõlmitud soliidne kahepoolsete lepingute pakett ega toimuks lakkamatuid Eesti riigi vastu suunatud aktsioone. Tiit Vähi jutt normaalsetest suhetest 1990. aastate teisel poolel tundub usutavana üksnes praegusel taustal.
Absurdne on ette kujutada ka, et hakkame pidama dialoogi vandaalide ja Eesti lipu rüvetajatega. Me võime ju proovida. Proovige, lugupeetud kultuuritegelased! Kui te juba veerand tunni pärast tappa ei saa, siis on teil küll hästi läinud. Muide, küsige politseist, kui palju süstlaid Tõnismäelt pärast märulit kokku korjati. Võib-olla teete dialoogi edendamiseks mõnele laksu välja?
Teine müüt on see, et oleme süüdi, kuna oleme lasknud venelastel elada Venemaa infoväljas. Seegi tarkus ei maksa mitte midagi, sest esiteks poleks meil piisavalt kvalifitseeritud ja eestimeelset personali, et oma infovõrgustikku püsti panna, ja teiseks on Vene infoväli sedavõrd vängelt impeeriumimeelseks muutunud siiski alles viimasel kolmel-neljal aastal.
Vene infoväljast märksa Eesti-vaenulikum on tegelikult siinne, Eestis produtseeritav venekeelne meedia. Ja süüdistada võime ennast pigem selles, et me sellel räuskamisel takistamatult kesta oleme lasknud ning rahvusliku vaenu õhutamist lihtsalt kinni pole pannud. Samuti on meie viga, et oleme lasknud Eesti-vastasel propagandal õitseda venekeelsetes koolides. Usutavasti asub uus haridusminister selle probleemiga aktiivselt tegelema.
Ja lõpetuseks venelastest üldse. Esiteks. Demograafiliselt on meil eestivenelaste näol tegemist hääbuva ja marginaliseeruva grupiga. Väita, et nad jäävad meie kõrvale elama igavesti, on nonsenss. Ei jää, kui neid Venemaalt juurde ei tule. Meile millegi pärast ei räägita, et Eesti rahvastiku kahanemisest annavad lõviosa siinsed venelased. Kümmekonna aasta pärast on nende praegu ligi kolmandikuni ulatuv osa rahvastikust kahanenud juba paarikümnele protsendile ja kahanemistempo kiireneb. Arvestatava osa elanikkonnast moodustavad nad siis veel vaid Tallinnas ja mõnes Ida-Virumaa linnas. Muide, Ida-Virumaa ise on väljaspool linnu praegugi täiesti tavaline Eesti maakond, kus üle kaheksakümne protsendi elanikest on eestlased! Me ei saa küll Venemaad, mida kümne aasta pärast samuti ootab ees demograafiline kollaps, ära keelata, aga meil pole absoluutselt mingit vajadust sellele õhust tühjaks jooksvale kolossile ja tema siinsele viiendale kolonnile järeleandmisi teha.
Teiseks. Kui suur on siis praeguste rahutuste puhul olnud see venelaste hulk, kes on aktiivselt Eesti riigi vastases tegevuses kaasa löönud? Tühine. Üheksakümmend viis protsenti Eesti venelastest on käitunud sarnaselt eestlastega vaoshoitult ega ole konflikti otsinud. Kuigi ka nende seas on kindlasti palju neid, kes nurisevad ja kiruvad, annavad nad samas endale pragmaatiliselt aru, et igasuguseid našiste ja Molodaja Gvardijaid pole jõudsalt heaoluriiklusele pürgivasse Eestisse vaja.
Järeldused eelöeldust on selged. Ei enesepiitsutamisele, ei tarbetule lepituspoliitikale, ei Eesti-vastast kihutustööd tegevale vene meediale ning jah dialoogile, kui on, kellega seda arendada. Kõige olulisem on aga säilitada külma närvi ja käituda enesekindla, oma jõudu ja õigust tunnetava riigi ning rahvusena. Venelased, muide, oskavad seda hinnata.