„Hologramm,” ütles keegi mürgiselt, Margo pööras ümber, tema ees seisis konksninaga mees, kelles ta kohe tundis ära Dante Alighieri.
„Kuidas?” pomises ta, üllatatud rohkem poeedi tehnilistest teadmistest kui tema ilmumisest enesest, Dante Margo vapustuse põhjust ei taibanud, viipas käega – vaata! – ja Margo nägigi selles tühjas ruumis, mis oli tekkinud pärast suurt ülepeakaela põgenemist, üksteisest paarisaja meetri kaugusel seisvaid või õigemini sinna paigutatud hologramme. Loogiline. Teid on palju, mina olen üksi … või tema on üksi, mõtles kuurordi looja ning tegi endale selgeks füüsika alustõed – just-just, pole tarvis anda ennatlikke lubadusi!
„Ja kus on Beatrice?” küsis Margo mitte eriti taktitundeliselt, kuid Dante ei solvunud, üksnes kehitas õlgu.
„Jumal seda teab. Siin on nii palju kõike, kogu igavesest elust ei piisa, et läbi käia.”
Jah, muidugi, piimajõed ja pudrumäed, jõgedes kümmeldakse ja ammutatakse kruusiga piima, pudrust ei taha mõeldagi, nagunii segatakse seda jalgadega, võib-olla mitte räpastega, kuid hügieenist on asi kindlasti kaugel … aga kas tasub kogu aeg tegelda toiduainetega, küllap leidus siin muudki, üksnes mida?
„Kuid jumal ju teab,” lausus Margo. „Teiste sõnadega, on kursis. Kas tema poole ei saa pöörduda? Või ei anta siin informatsiooni?”
„Ei, miks, pöörduda võib,” ohkas Dante, „ainult et …”
Ta ei jätkanud, kuid Margo mõistis teda ka sõnadeta – kellel ongi tahtmist kohata lapsepõlvearmastusi, ta oleks ka ise nende eest paradiisist ära põrgusse põgenenud … ja kui armastus on veel ideaalne … Siis nii kaugele, kui jalad võtavad.
„Mis siin veel on?” vahetas ta arukalt teemat. „Piimajõed?”
Dante vaatas talle hämmeldunult otsa ja Margo taipas viimaks, et ta on kõik sassi ajanud, pole siin mingeid piimajõgesid ega ole kunagi olnud – mis siis aga oli? Ta tegi pingutuse, ja tõepoolest, mälust ujus välja kusagilt loetud fraas: „inglitega asustatud rõdud”. Kohe kerkis vaimusilma ette ooperiteater, parter, selle ümber loožid, kaheksa kuni kümme rida, punane samet, kullakiht, voolitud bareljeefid, kristall-lühter Michelangelo või Raffaello laemaali all, säravad näod ja värisevad luigetiivad, ainult sellest ei saanud ta aru, kummad inglid oma olemuselt on – kas pühakud või sünnipärased tiivulised … ta tahtis juba Dantelt küsida, ega see koht äkki meenuta La Scalat või mõnda teist seda sorti teatrit, kuid siis meenus talle, et vaene Dante ei teagi ju, mis on ooper, polnud tema ajal sellist kunsti. Aga äkki siin on? Ta küsis, kuid Dante üksnes vangutas pead, paha lugu, midagi pole.
„Millega te siis siin tegelete?” uudishimutses Margo, ning „Jumaliku komöödia” autor kostis lakooniliselt, ent lõputu ängiga hääles:
„Tunneme õndsust.”
Tõlkinud Kalle Käsper