Filmi tekstis kordub eesti keeles veel mitte juurdunud sõnaühend „dopingukultuur”. (Kes julgeks pärast selle kasutuselevõttu veel kahelda, et sport ja kultuur kuuluvad kokku!?) Niisiis: inimvaimu kõrgeimate saavutuste kasutamine, et stimuleerivad ained või protseduurid (veredoping) parandaksid sportlaste tulemusi võimalikult efektiivselt, kuid nii, et nood kontrollis läbi ei põruks. Tegu on eriti elitaarse kultuurivaldkonnaga, sest dopingu kasutamine maksab palju ja selle avastamine veel rohkem. Taidlus dopingukultuuris poleks mitte ainult primitiivne, vaid ka tervist kahjustav.
Pealegi on termin kahemõtteline: see võib tähendada ka kultuurinähtusi (filme, raamatuid, maale), mille teemaks on doping. „Alpimaja” kuulub kindlasti sellesse diskursusesse ja Soomeski pole „Sinivalge” esimene pääsuke. Nii jõudis juba 2008. aastal Hämeenlinna Linnateatri lavale näidend „Paljaksriisutud meister” Mika Myllylä eluloost. Myllylä, üks kuuest Lahtis diskvalifitseeritust, on ka filmi kõige traagilisem tegelane. Just tema saatust mõjutas see skandaal kõige halvemas suunas. Suutmata iial enam tippsporti tagasi pöörduda, käis ta alla ka isiklikus elus (lahutus, arestid) ning leiti 41aastaselt oma kodus surnuks kukkununa. Ja mis kõige hullem: filmis öeldakse välja arvamus, et Myllylä oli nii andekas suusataja, et oleks ka ilma keelatud aineteta suurvõistlusi võitnud …
Kuid „Sinivalges vales” ei puudu ka vastupidise trendiga arengulugu: Virpi Kuitunen, kes pärast kaheaastast sunnitud eemalolekut tippsporti naasis ja varasemast palju rohkem medaleid võitis.
Soomet ja dopingut seob ühine kuulsusrikas ajalugu. Mäletame veel Jaan Taltsi kunagise konkurendi Kaarlo Kangasniemi (esineb ka filmis) ülestunnistusi. 1984. aasta Los Angelese suveolümpia järel tõi Martti Vainio hõimurahva ühismällu sõnapaari „anaboliset steroidit”. Esialgu oli see nii võõra kõlaga, et ühes TV naljasaates koosnes terve sketš sellest, et mees mikrofoniga käis tänaval ning palus suvalistel inimestel öelda, millega Vainio vahele jäi. Variante pakuti palju.
Neli aastat hiljem sattus Soome taas dopinguskandaali, seekord veel suuremasse, ehkki mitte süüdlasena. Meilegi hästi tuntud piimatootja Valio sõlmis unistuste tehingu ja sai oma reklaamnäoks Kanada supersprinteri Ben Johnsoni. Kui Souli mängude dopingukontrollis selgus, et Johnson tarvitab ka piimast tublisti efektiivsemaid toimeaineid, leping mõistagi katkestati. (Reklaami saab You Tube’is praegugi vaadata.)
Siis „katastrofaalselt suur häbi” Lahtis 2001 – võistlusel, mille erakordsus ei seisne mitte ainult vahelejäänute suures arvus (hiljem on Venemaa naisjooksjad seda korranud), vaid ka selles, et kõik patused esinesid kodumaal. Harilikult ükski riik kodustel suurvõistlustel dopingukontrollis läbi ei põru. Sealsamas Lahtis alustas oma tähelendu ka Kaisa Varis, vist ainus inimene maailmas, kellel on õnnestunud kolm korda dopinguga vahele jääda. (Reeglite järgi toob teine põrumine kaasa eluaegse võistluskeelu.)
Sellise kuulsusrikka ajaloo tõttu on mõistetav, et kui eestlastele on doping kohutav tont, kes ahistab meie sangareid (Veerpalu), siis soomlastele lõbus kodustatud ahvipärdik, kes aeg-ajalt taas meedias rahva meelt lahutab. „Sinivalges vales” näitab seda Lahti MMi posterilugu. Ühe ööga kadusid bussipeatustest kõik selle suurvõistluse välireklaamid äsjaste kangelaste portreedega. Oletati, et selle taga on korraldajad. Aga ei – kaval Soome rahvas haistis, et tegu on tulevikus rariteediks muutuva tootega ning rüüstas peatused paljaks.
Tippsport on kahe temast veel võimsama ja vastandliku jõu haardes: meedia ja raha (sponsorid). Viimasele on tippsportlane väga kulukas toode. Üks MM-kuld öeldi Lahti päevil väärt olnud 10 miljonit Soome marka sponsorraha. Meedia seevastu on nagu tarbijakaitse, kes toote kõik praod ja defektid välja peab tuhnima. Kui teine edu saavutab (tekitab dopinguskandaali), peab esimene kaitsesse tõmbuma (oma nime sportlase varustuselt maha võtma). Kahevõitlus on pidev ja pingeline. Filmis illustreerib seda tore episood: kohe kui dopingulumepall omandas laviini mõõtmed, kaeti sponsorite logod Lahti MM-pressikeskuses vastajate selja taga kinni. Nõnda oli ajakirjanike võit (esikaanelood!) ühtlasi rahastajate kaotus.
Omaette film filmis on „Sinivalges vales” paljude võtmeisikute põgenemine intervjuu või filmimise eest, kusjuures põgenevad peamiselt arstid ja treenerid, tunnistavad ajakirjanikud. Valetunnistuste eest reaalse vanglakaristuse saanud endise Soome suusajuhi Pekka Vähesöyrinki posti taha hiilimine ja seejärel kaamera eest põgenemine on nii koomiline, et mõjub lavalise etteastena.
Masendavast pealkirjast hoolimata on film meeleolukas ja reibas. Näeme küll sageli Haloneni murelikult istumas, mobiil käes, ning jutustamas, kuidas järjekordne võtmeisik varem kokku lepitud intervjuust keeldus või lihtsalt ära kadus. Aga filmitervik – nagu heas meelelahutuses kombeks – ei loe moraali, ei otsi väljapääsu, ei lahterda tegelasi positiivse-negatiivse skaalal. Lõppki on ilus: väike tüdruk – ei tea, kas tulevane Kuitunen või Varis – suusatab end finišis hingetuks ja kukub kummuli, kuid võidab.
Linateos tekitab ka tõsisemaid mõtteid, eelkõige sportlase vastutusest dopingujuhtumi korral. Meedia tähtsustab seda üle. Kogu Lahti skandaali põhjustas ju asjaolu, et isegi koondise juhtidel polnud selge, kas see saatana hepohes kuulub keelatud ainete hulka ja kas seda on võimalik organismis tuvastada.
Arvatavasti on 99% kõigist dopingujuhtumitest arstide, s.t spetsialistide valearvestus. Aga kui subjektid ehk süstijad ise üha uute ja uute ainete kasutuselevõtmiste ja keelamiste labürindis eksivad, mida on siis veel kaasa rääkida objektidel ehk süstitavatel? Juba psühholoogiliselt on teadmatus iga medikamendi või füsioloogilise protseduuri ohtlikkusest sportlasele kergem taluda. Tõsi on muidugi seegi, et kui sportlane pidevalt kindlalt kinnitab, et ta ei ole keelatud aineid kasutatud, on see samuti täiesti asjatundmatu ja ebateadliku inimese jutt.
„Sport ei saa kuidagi olla midagi muud kui elu,” öeldakse „Sinivalges vales”. See pole mitte ainult ilusasti öeldud, vaid ka tõsi. Nii nagu elu väärib elamist, väärib sport sportimist. Aga mida teha, kui harimatu rahvamass Armstrongid, Myllyläd ja Veerpalud elust kõrgemale tõstes jumalateks kuulutab, nende hukku või enesetapmist nähes aga nutab nagu laps katkise mänguasja juures?
Sellele protsessile võib kaasa tunda, võib ka parastada, aga ebaloomulik, isegi värdjalik on see igatahes.