Lisaks sellele napib Learcol alatasa raha, ta on sunnitud pingsalt pidama arvet oma väljaminekute üle. Seda ei ole tal raske teha, sest ta oli õppinud raamatupidamist, kuid kokkuvõttes ei huvitanud see teda, isegi kui see näis kindlam väljaminek kui omandada kraad vene kirjanduses. Learco teab, mida ta soovib, ning kõige kiuste tüürib ta seatud kursi suunas. Kurssi segavad argipäevamured, inimsuhted ning elus endas ette tulevad probleemid, kuid ikkagi leiab Learco taas tee. On huvitav märkida, et Learcol on peaaegu et kõige kohta seinast seina arvamus, mis oleneb suuresti tema hetke tujust. Kuid kõige selle sees on üks muutumatu konstant. Konstant, kes sunnib teda liigutama, taas rajale astuma, ning selleks on kass Paolo. Kassi juures kustub Learco silmis kõik muud peale kassi enda, kes näub süüa või magab mugavalt kusagil. Kassi ei kommenteerita ega üritata tõlgendada nagu kõiki teisi tegelasi (ja asjaolusid), vaid jälgitakse ja antakse objektiivne ülevaade, kirjeldus.

Nagu eespool mainitud, kogub raamat edenemise käigus rohkem või vähem süngeid jooni, seda just teemade valiku osas. See paneb kohati mõtlema, mis sorti raamatuga meil on tegelikult tegemist? Kui vaadata raamatu pealkirja „Tuubat ei ole” –, siis juba sellest võib välja lugeda, et tegu on pigem millegi kurva, kui et lõbusaga. Pealkirjal on pessimistlik aura juures ja seda aurat toidab raamatu sisu, kust me saame teada, et Tuuba, see tähendab Elena on purunenud armastus Learco elus. Ega tuuba kui pill ka väga palju rõõmu (helilt) ei sisenda ja üldse tuleb siinkohal mainida, et teoses ei ole nimed juhuslikult sellised nagu nad on. Seda on mainitud ka Vikerraadio saates „Loos on asju” (18. XI 2011).

Raamatus esineb palju irooniat ja muud sõnademängu, domineerima jääb aga ikkagi üksikinimese foon ja tema raskus näha elus rõõmu. Learco proovib seda, kuid tulutult. Trallallaa, trallallaa ja trallallaa suhtumine ei sobi Learcole (lk 129). Ta tunneb, et pole meeldiv inimene ja võrdleb ennast rämpsuga (lk 19). Keegi ei kirjuta ega helista talle, sest kui oleks vastupidi, siis ta oleks meeldiv inimene, nagu ta endale sisendab. „Kui ma olen terve päeva ära ja leian eest seitse teadet: väga meeldiv; viis teadet: meeldiv; kolm teadet: üsnagi; üks teade: pruudilt; null teadet: tülin. Juba tükk aega ei leia ma eest mitte ühtegi sõnumit” (lk 10).

Ja isegi kui tal oleks seitse teadet automaatvastajal, kas Learco oleks siis sisimas õnnelik? Kas ta tõesti tahab seda? Loo käigus saab talle selgeks, et kui tahad, et inimesed sinuga räägiksid, siis ei tohi seda öelda, mida mõtled. Aga mida sa siis ütled, kui ei saa öelda seda, mida mõtled? Learco on väsinud tühjadest juttudest ja küsimustest ning neile vastamisest. Ta loeb filosoofiat ja ta loeb anarhistide kohta ning nopib mõlemast naeruväärseid väiteid välja. Peale selle on ta otsekoheselt ebaviisakas. Kuigi seda ei saa igas olukorras moraalselt heaks kiita, ei saa seda ka talle lõpuni pahaks panna. Inimesed ise ei oska tõde kuulata.

Kokkuvõtvalt jõuab Learco justkui mõistmisele, et üksindus võib olla paratamatu osa kirjanikuks saamise juures. „Autor on üksi, mõtlesid sa, ei mingit koolkonda. //…// Kuidas Puškin oli? Üksi. Kuidas Gogol oli? Üksi. Kuidas Dostojevski oli? Üksi. Kuidas Tolstoi oli? Üksi. Kuidas Hlebnikov oli? Üksi. Kuidas sina oled? Üksi. Näed siis? Nüüd kirjuta midagi sellist nagu „Onegin” või „Surnud hinged” või „Sortsid” või „Anna Karenina” või „Vaimud”“ (lk 115). Kuid arusaamad ei ole kinnistunud, vaid on lahtised. Ei ole võimalik öelda, mis järgmisel päeval randa uhutakse. Selline on kord Learco.

Küsimus: miks Learco meil seda kirjatükki, oma mõtteid, näha laseb? Selleks, et suhelda. Nagu öeldud, ei saa ta inimestele otse öelda seda, mida tahaks. Sedaviisi kirjutades on hoopis turvalisem. Kes seda kirjutist ikka avaldaks, kirjastajad soovivad ju ainult romaane. Need siin on Learco enda mõtted. Novellide ja muude lühižanrite jaoks ei ole kirjastajatel erilist entusiasmi. Siinmail võib välja tuua, et teoses jagub muuhulgas teravaid sõnu ka Itaalia kirjandusmaastiku kohta. Raamatud, millest räägitakse head, osutuvad Learco meelest keskpäraseks, ei rohkemat. Ent neid raamatuid, mida kriitikud tulel kõrvetavad, hindab Learco hoopis rohkem ning mõtleb omaette, „et on alles tõbras, see kriitik” (lk 8). Kirjanikke peab ta silmakirjatsejateks ning kirjastajates on ta sügavalt pettunud. Algul räägivad ja lubavad palju, tõstavad lootused hirmuäratavatesse kõrgustesse, kuid oodatud telefonikõned ei taha kuidagi tulla. Ebaeetiline käitumine otsekui iseloomustab kogu kirjandusmaailma. „Ja oot, isegi avaldanud kirjanikke on mitmesuguseid. Mõni on avaldamise eest peale maksnud. Pole siin midagi head” (lk 20).

Loos ilmuvad Learco juurde veel ühed tähelepanuväärsed tegelased: ingel Karmelo ja hääled. Mõlemad on Learco enda fantaasiaviljad. Ingel on Learco mõttekaaslane, kes tahab teda aidata, et Learco vallandaks oma potentsiaali. Vastukaaluks sellele on hääled enesekriitika, mis ei lase Learcol unustada, et ta on sitakott. Nii on ta enda tembeldanud.

Lõpetuseks tahan öelda, et „Tuubat ei ole” saab väga mitmeti lugeda. Antud juhul olen toonud ühe poole esile ja jätan teised avastamiseks. Learco Ferraril on huvitav viis vaadelda ja mõtiskleda elu, ühiskonna, kirjanduse ja inimeste üle, kes on tema ümber. Tema ebaharilik lähenemine annabki koosluse koomikast ja kurvast reaalsusest, kui nii võib öelda. See on raamat elust enesest, selle kõige naturaalsemas vormis.