„Kogutud hetkede” luulemina võiks tõlgendada minevikku ihaldava eskapistina, kuigi kogu läbiva ajaliku-ajatu vastanduse foonil ei pruugi tema tänapäevasest taandumine väljendada tingimata romantilist mineviku idealiseerimist, kuivõrd hoopis igaviku suunas pööratud pilku. Olgu põhjenduseks toodud ka „Seletuskiri”: „(silmapiirilt kadumise asjus) / See aeg on nagu kitsaks jäänud kampsun, / kust vaikselt, aga vääramatult välja / on kasvand laps. / Kurb jah, sai teine päris armsaks kantud, / kuid viimaks väänatud on viimne välja / ja enam ta ei veni suuremaks / ja taskutest on lõppend rõõm ja raha. / Küll kasvada veel tahaks, kasvataks / ma sirge selgroo siis / ja paksu naha. / Ideidki, neid – pea püsti – kanda jaksaks / kui hingamist ei kisuks kinni kaelus. / Teid, kallid sõbrad, anti ainult laenuks. / Kui kell on kukkund / tagasi pean maksma” (lk 29). Ajaga seoses tuleks veel märkida, et selle käsitus on üsna ristikivilik: stiilis „kõik, mis ammu on antud, on alati alles” (lk 57).

Igal juhul tunneb luulemina end ses kitsaks jäänud kampsis kui vangistuses, olgu ta siis vangiks määratud kellegi sõna jõul või makstes topelttolli paralleelsete reaalsuste piiril. Vangistuse probleem päädib küsimusega, kas või kui vaba tahab inimeseloom üldse olla. Inimeseloom muide on nimetus, millega luulemina armastab oma adressaadi poole pöörduda. „Kogutud hetkede” põnevamad tegelased kannavad maske või inglitiibu, lugeja kohtab unenägude keetjat, tantsijaid, kodu(s)käijaid, (liba)hunte. Inimeselooma kõrval kasutatakse ka nimetusi ulguja pimeloom, ümberhulkuja peni, sinisilmne salaskisofreenik ning mõtlik mäletseja. Suurem jagu (tugevamaid) luuletusi kannab endas süngust ja palavikulisust, kordub süü mõiste. Näiteks „Neid uksi ühekaupa paotanud, / mis neelatand ja sülitand mu välja. / Kui tahad, hoia. Nii sa kaotad mu. / Ei ette ega tagantjärgi välja / see surm, mis kasvab mus, ei vabanda / ühtki võigast, magushõrku süüd. Kord unustan, siis jälle taban ta …” (lk 20) ning „Palavik püherdab patjadel, / palavik pikkade küüntega, / ahne mu viimane armuke. [—] Laula siis, laula mind magama. / Sellistel sügistel surijaid / leinama jääda ei tohigi” (lk 21).

„Kogutud hetkede” viimane, viies osa kulgeb religioosseil sümboleil, ühel pool taustaks Dante ja Wiiralti põrgu, teisel vere, vee ja veini metamorfoosid. Märksõnadeks on „suremine”, „sündimine”, „surematuks ja lapseks saamine”, „Sõna joomine”, „rõõm valust” ja pidevalt ähvardav „oht kukkuda”, nagu „Köielkäijas”: „Mõistan, millest mõtled, võõras mees. / Üks nägu taga sinu oma näo – / mul on see ka. / Ja naerev mask on ees, / kui tantsid köiel. Sellel, mis meid seob / nii kindlalt kokku nagu vereside. / Sel seisan, võõras – lihane su õde. / Veel taevata ja nüüd ka ilma maata. / Sa tihti ütled: ära alla vaata. / Ma tulin sealt. / Ma vaatamata tean: / mis maha jääb, on igaühel oma. / Kõrgemale jõudnuil sügavam. / Mu kartus, see on köielkäija oma. / Mu kartus, / see on / ainukene samm” (lk 68).

Võtan laenuks Tõnu Õnnepalu refleksiooni üllitamisest: kuigi avaldamine ei pruugi olla päris mugav ja ohutu, on see kindlasti õpetlik. Ning seda mitte eeskätt lugejate, kuivõrd iseenese reaktsiooni pärast.* „Kogutud hetked” on üsna kirju ja mitmenäoline kogu. Võib-olla ongi autor avaldamisega juba osa ses kombitud teeotsi kõrvale lükanud, aga praegu veel võib lugeja  ennustamisega tegelda. (Teistkordselt) debüteerijalt ei oodata köielkäija osavust. Mida aeg edasi, seda elulisemaks saab tasakaal – iseäranis, kui on antud põhjust oodata uusi etteasteid.

* T. Õnnepalu, Aega veel on. Ainus armastus, Varrak, 2011, lk 295.