Osa filmidega on nii, et isegi kui nad on väga head, ei teki seda sidet, ei ole seda momenti, mis kriibib südant. Minul kui Tallinnas sündinud ja kasvanud põhjaeestlasel ei ole erilisi sidemeid setodega, enamasti ei saa ma tuhkagi aru, mis nad räägivad. Aga suvel oli tore Setomaal jalgrattaga ringi rännata ning näha, kus on piir, olgu see siis tehislik või kultuuriline või mis tahes. Laiapea filmis on lõik, mis kriipis hinge: see oli moment, kui ühelt 80aastaselt seto memmelt küsiti sõjaaegse eluolu kohta. Ta hakkas rääkima külmunud kartulitest ja muust, kuid tema pilk ütles kõik. See oli sama pilk, millega mu vanaema räägib küüditamisest ja tooreste kartulite söömisest; see on pilk, milles kangastuvad mured, vaevad ja raskused, millest mul ei ole õrna aimugi. See pilk peegeldas südamevalu, mida ma ei jaksaks kuulatagi, veel vähem kanda.
Dokumentaali lõppedes tuli pärast pisikest veenmist kõnelema üks folklorist. Põhjus, miks tema ei nõustunud dokumentaali sellisel kujul avaldamisega, oli see, et mõnedes kaadrites olid osalised näha mitte kõige sündsamal viisil (alkoholi joomine, katmata jalad jne), mis võib Haida setodest jätta mitte kõige parema mulje ehk siis tema kui inimene tundis ennast halvasti, et oli petnud neid inimesi, kes võtsid teda kui oma. Seda konflikti on raske seedida ning ma olen äärmiselt tänulik, et sain sellise avaliku loomingulise antropoloogiadraama pealtnägijaks. Selles pinges ei saa hästi kummalegi poole kalduda, Laiapea kui dokumenteerija on tänapäevaste standardite ja normide järgi kohustatud näitama elu nii ehedalt kui võimalik, tema sõnul pole ta võimeline elu ilusamaks toimetama. Korraks käis peast läbi oksendav Tammiksaar, kelle teekond viis ka Krasnojarski kraisse. Folklorist, kelle kohta Laiapea ise kirjutab, et „memmed sulavad meie silme all, kui ta koos nendega setu laulu üles võtab, ausõna,” on inimene südametunnistusega, haruldane nähe tänapäeva maailmas ning tõde on tema silmis teistsugune kui režissööril.
Sain sellelt esilinastuselt teada, et ma peaks oma vanaema vaatamas käies temaga rohkem juttu ajama ning et piirid eheduse taotlemise ja inimeste enesekuvandi hoidmise vahel on ikka väga udused. Üks tuttav tahtis minust, mu naisest ja meie kahest pojast lühidokki filmida. Huvitav, mis oleks mind rohkem häirinud, minu enesekuvandit rikkunud: kas see, kuidas ma tülpind näoga arvuti ees passin, kui poisid püüavad minu tähelepanu võita, või see, kui ma neile multikad mängima panen, et rahulikult oma prantsuse rõdu peal suitsu kimuda?
Steven Vihalem