Need mõtted jooksid korraks läbi pea – ja selle järel põletav häbi: Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki … ikka see igavene Hamlet. Või nagu üks koolitüdruk kirjutas: Rohkem veel kui minu enda häbi painab meie aja häbi mind … – Häbi ümbritseva reaalsuse, ühiskonna pärast, mis on pärssimas üht loomulikumat inimlikku reaktsiooni – vaistlikku osavõtlikkust, kaasaelamist, abivalmidust. Kirjale alles paari päeva pärast vastanud, hakkasin endamisi analüüsima, kuidas, millal sai see minuga juhtuda? Ja siis hakkasid jooksma pildid.
Riigiasutuses töötades sain rahavahetusreformi aegu kõvasti pragada ühelt akadeemikult, kelle värskelt saabunud projektiraha ma polnud omavoliliselt ja silmapilkselt pangast välja võtnud. Kui seletasin, et kõrgeim pädev riigiametnik samal päeval oli kogu rahva ees kinnitanud, et hoiustega ei juhtu midagi, sain vastuseks terava reaktsiooni: no kuulge, neiu, kes siis teda usub?
Akadeemik oli erudeeritud ja elunäinud mees. Mina uskusin noorde Eesti Vabariiki. Ma uskusin, et inimese sõna tähendab midagi. Sain õppetunni.
Kui kultuuri toetuseks loodud ja suurepäraselt toimiv institutsioon korraga tuvastas ehmatava kahjumi, mis oli tekkinud sümpaatse, igati kompetentse juhi sõltuvussesattumisest, ei suutnud ma mitu päeva kuuldut uskuda. Minu maailmapilt vajas ümberkorraldamist.
Spordi teemadel pole mul kunagi olnud põhjust kaasa rääkida. Mõtlema jäin, kui armastatud sportlase dopingukahtlustus sama hästi kui üldrahvalikule hääletusele pandi, taustaks pilti püütud emotsionaalne kriisihetk.
Kuidas saab olla, et see, mis peaks olema isiklik – inimese elu, tema lähiring – kistakse avalikuks ja see, mis peaks olema avalik – kuidas keegi toimib riigi rahaga, teda rahva esindajaks valinud inimeste usaldusega – vajub märkamatult, sujuvalt hämarusse? Kas Kaval-Antsude maailmas on üldse võimalik õndsaks saada? Või on nagu noore Ivo Linna soojal muretul häälel lauldud elu karikakramängus: „Sõltub sellest, mis sa tead, ei tea, sa tead, ei tea …”
Aga keegi ei saa teada kõike, ennetada kõiki mõeldavaid olukordi. Elutarkus koguneb kogemustega, ettevalmistus läbi lugemiste. Mõned sõnad tulvavad iseendast meelde, otsustaval hetkel jõudu andes, nagu Alliksaar:
Julgus on suurim tarkus.
Oma hingeloomule ustav teeb tugevamaks enese ja elu.
Selleks, et märki tabada, tuleb sihtida kõrgemale, õpetab vibukunst. Varases nooruses kehtestasin endale reegli: kõnetada igaühes seda, kes ta võiks või tahaks olla, unustamata, kes ta parajasti või paraku on. Sellega seostub kaks ammust, teineteist täiendavat lugu.
„Varas murdis sisse preestri majja ja põgenes paari hõbedast küünlajalaga. Kui ta kinni peeti ja preestrilt tunnistust küsiti, vastas viimane rahulikult: jah, need olid küll minu, aga kinkisin need talle. Laske ta vabaks. Varas sattus vaimsesse segadusse, kuni tuli preestri juurde, kummardas ja palus luba elu lõpuni tema õpetust järgida.”
„Jänes vaatas kurvalt laia jõge, millest ta üle ei pääsenud, kuni krokodill ligi ujus ja oma abi pakkus. Sa sööd mu ära, kahtles jänes. Mis sa nüüd, ma tahan sind aidata, kostis krokodill – ja jänes hüppaski talle turjale. Keset jõevooge viskas krokodill korraga jänese vette ja ajas suu ammuli. „Sa ju lubasid!” hüüatas jänes. „Sa unustasid, et ma olen krokodill,” sai ta vastuseks.”
Esimene lugu on pigem erand kui reegel, aga võimalus vaimseks ümbersünniks on alati olemas ja isegi kui kaduvväike, ei tohi seda välistada. Või muidu ei jää maailmas enam midagi, millele loota. Teine lugu kordub päevast päeva eri vormides; saatanal on teatavasti võime oma kuju muuta ja heauskseid jätkub alati.
Olen paariteistaastasena paljakäsi välja astunud päris lapseohtu nääpsukese poisi kaitseks, kellega koos õues joonistasime ja keda ligi astunud nahktagis jõuline tüüp oma mootorratta varguse eest läbi tahtis peksta. Eksisin süütuse presumptsioonis. Õige pea kadus poiss noortevanglasse, aga kunstihuvi, õpitahe oli temas vähemasti sel ajal ometi olemas. Tahaksin väga loota, et see lastes ja noortes inimestes nii ilmne, ehe ja puhas elusäde, mis mõnigi kord näib valede valikute tulemusena elu käigus kuhtuvat, viibib vaid varjusurmas; et tõetunne ja õiglane meel on sünnipärane ja üksnes otsib võimalust ikka ja jälle ilmutuda.
Olen lootnud mõndagi – ja eksinud ikka ja jälle. Lihtsameelsusele pole rajatud mitte ainult müügitööstus, vaid palju peenemadki struktuurid. Aga kui valik on üksnes selle vahel, kas petta või olla petetud, pole küsimust. Küsimus on selles, kas, keda ja kuidas usaldada pimeolukorras, kuidas mitte kaotada inimlikkust. Ja mis jääb tagantjärele rohkem painama, kas see, kui oled usaldanud kedagi, kes osutus petturiks — või hoopis kahtlustanud kedagi alusetult?
Inimene ei pruugi teada saadagi, kuidas päriselt on või oli. Mõnikord see selgub, mõnikord mitte. Ene Mihkelson on üks neid, kes söandanud süvitsi minna – mis hinnaga, teab vaid ta ise. Mida see teistele tähendanud on, teavad teised.
Õiglus võidab muinasjuttudes ja melodraamades, elus määrab inimese käitumise tõenäoliselt hoopis muu. Et see ei pruugi tingimata olla omakasu, selle kohta leidub kas või Stefan Kleinil tänuväärseid näiteid: liigi või hõimu säilimise seisukohast on altruism tihti otstarbekam enesekehtestamisest.
On aga olukordi, kus ei jää aega rehkendamiseks, poolt ja vastu argumentide targaks kaalumiseks, kus tegutseda tuleb silmapilkselt – ja tõenäoliselt ei tea inimene ette, ei suuda kujutledagi, kuidas ta sellisel puhul käitub. Meenub William Styroni „Sophie valik”, kus kahe lapsega noorele naisele pakutakse otsekui halastusest võimalus üks laps endaga koonduslaagrisse kaasa võtta – või kui ta hetke jooksul otsust ei langeta, tapetakse mõlemad kohapeal.
Aga ka ka vähem ekstreemsetes vormides paisatakse valik enamasti inimese ette üsna ootamatult. August Sang on selle sõnastanud nii:
Mu ellu elu sisse astus
Ja käskis mind: nüüd valik tee!
Oh õnnis mees, kel valmis vastus!
Mul aga polnud valmis see.
Mis on kergem: kas ainsana teada, et oled süütu, kuigi kogu maailm on veendunud vastupidises ja sülgab sulle iga hetk näkku, koheldes sind alatu kurjategijana – või elada külluslikus heaolus, imetletu ja lugupeetuna, ainsana teades, et oled selle nimel kellegi/millegi reetnud? Need on vähemasti antiikdraama – kui mitte piibli mõõtu küsimused.
Minu jumalakartlik vanaema kõneles kunagi pooleldi mulle, pooleldi omaette – küll on hea, et see mulle esimestest eluaastatest meelde on jäänud! – vaiksest sisehäälest, mis on kaasasündinuna olemas igas inimeses; mis ütleb, mis on hea ja mis ei ole seda mitte; mis on õige ja mis vale. Ükskõik, mida väidetakse, inimeses endas on see põhiheli, sisim kompass alati olemas. Aga kui keegi seda meelega kuulda ei võta ja toimib ikka isepäi, oma tahtmiste järgi, siis jääb see hääl järk-järgult vaiksemaks. Kuni võib saabuda hetk, mil inimene anub vastust põletavale küsimusele: mida ma peaksin tegema? Ja sisehääl vaikib.
Mõnigi kord, ühes ja teises olukorras on minult poolihääli, targalt ja osavõtlikult küsitud: aga kas sa ei karda, et …
Kardan küll. Aga veel rohkem kardan võimalust, et hetkel, mil tuleb otsustada, ilma et oleks millelegi teadaolevale toetuda, mu sisehääl vaikib. Kuidas, mismoodi seda ennetada?
On asju, mida ennetada ei saa, on seisundeid, mida enam ei ravi. Aga nagu külmetuse puhul meepurgist, nii võib keerulistel aegadel kõige muu puudusel teinekord tuge leida eelkäijate ülestähendustest, kas või omaenese ammu lekkivast mälupurgist. Viimasel ajal on jälle ja üha sagedamini hakanud meelde tulema Heiti Talvik:
Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita – ning elada siiski.
Et Eda Ahi tänavu Betti Alveri preemia sai, et Hando Runnel akadeemikuks valiti, et ajakirjanduses on järjest ilmunud mitu artiklit, mis mõjuvad elavate karjatustena, inimlikkuse puhangutena, kinnitab meelt, annab lootust. Aga mitte veel rahu oliivipuude all; unetus palavikulisuses vasardab peas Juhan Viiding:
Mitte keegi minu eest ei maga,
pole ärkvel ega valule.
Mälu põhjas, meelemetsa taga
tahab Tõde tõusta jalule.
Ehk just pimedaimal ajal, sogases vees, olukorras, kus millelegi pole õieti toetuda, kedagi ei tea usaldada, ergastub inimese vaist, kirgastub äratundmine?
Kuuldes preester Vello Salot tsiteerimas noorukest luuletajat: Kui iseendale saaks vähem valetada, süveneb veendumus: jah, see on ellujäämise küsimus.