Jaan Klõšeiko

Need seinad kannatavad kõike. Jüri Ojaveri „Mati Undi raamatukogu” (2005) Loomingu toimetuse akende vahel Kuninga tänaval.

Kui Eesti Vabariik sündis, leidsid eesti kirjanikud õigustatult, et nende tegevus iseseisvuse ülalpidamisel on riiklikku toetust väärt. Noore riigi noor valitsus ei suutnud kirjanikke rahuldavat summat aga välja panna. Tüli läks suureks ja tipnes 1922. aastal tollase haridusministri Heinrich Baueri väljaütlemisega riigikogus, kus ta väitis, et Eestis ei ole „sarnaseid kirjanikke, keda toetada võiks. On ainult „lendavaid sigu””. Kui palgaraha pole, siis ehk leidub honorariraha, pakkusid kirjanikud valitsusele alternatiivina välja. Ja leiduski. Friedebert Tuglas tegi ettepaneku asutada kirjandusajakiri novembris 1922 ja juba aprillis 1923 ilmuski Loomingu esimene number. Kui kirjanikud pääsenuks püsivale palgale, poleks ajakirja vähemasti siis ja sellisena loodud. Õnnejuhusena või poliitilise kompromissina sündinu jõuab tänavu detsembris järjekorras 1000. numbrini. Sirp soovib õnne Eesti vanima järjepideva kultuuriajakirja autoritele ja lugejatele.