Selles filmis on väga palju sümpaatset. „Argos” pole mitte ühtegi löömingustseeni, näidatakse ainult paari mahalaskmist. Et filmis pole ka mitte ühtegi seksistseeni, siis tuleb kinolist tõsiselt hoiatada: „Argos” tõesti ei jookse mingi hambuni relvastatud ameerika superkangelane kuhugi Lähis-Ida maale pahasid nottima ja häid vabastama. Tegemist pole meelelahutusliku filmiga. „Argo” on väga peenetundeliselt tehtud psühholoogiline linateos lähiajaloost, poliitikast, sellest kuidas lihtsad inimesed satuvad ajaloo hammasrataste vahele.

See on tõsine saavutus, sest teha niivõrd helladel teemadel Hollywoodis filmi on ülimalt keeruline. Filmitööstuse turg, samuti ka mitmesugused võimu juures huvigrupid nõuavad teatavale ideoloogiale vastavat ajalookäsitlust. Sellist survet on raske ignoreerida. Survele vastandumine võib aga viia samuti ohtlikule maastikule – püha džihaadi tahtmatuks eestkõnelejaks.

Erinevalt „Münchenist” (rež Spielberg, 2005), mis on minu arvates läbikukkunud katse sellist filmi teha, on „Argos” suudetud karisid vältida. Tegemist ei ole valitseva doktriini ajalookäsitluse heakskiitmisega ega ka hukkamõistmisega. Ideoloogilised seisukohad on selles filmis olemas, näeme neid peamiselt teleriekraanilt kui taustamüra. Esiplaanil on suurema osa ajast surmani hirmunud inimesed, kes ootavad abitult, mida toob tulevik. Kas ja kuipalju oli USA tegelikult süüdi Iraanis kujunenud olukorras, mis iseloomuga oli see revolutsioon ja mida see pikemas plaanis kaasa tõi? See pole filmis keskne, ehkki filmivaataja saab selles osas väga palju mõtlemisainet. Kus ideoloogianupp on maha keeratud, räägib linalt nähtud reaalsus oma kujundite vaikses keeles. Kuus hirmunud inimest ja üsnagi ebakindel CIA ohvitser, kes peab nende inimeste elu eest vastutama.

Tüüpilisest Hollywoodi filmikeelest kõrvale kaldudes ei kasuta Ben Affleck eriti taustamuusikat, seetõttu tõuseb esiplaanile näitlejate mäng, mis antud juhul on täpne, väljapeetud ja ülimalt sugestiivne. Toimib meeskonnatöö: mitte keegi ei varjuta teisi ja see puudutab ka Affleckit ennast, kes mängib „peaosa”. Lavastajatööd iseloomustab oskus luua ülimalt pingestatud atmosfäär, mis kannab kohe filmi algusest kuni lõpuni välja – ja seda väga nappide vahenditega. Filmis on mõningaid vapustavalt häid kohti, näiteks stseen, kus Kanada filmimeesteks maskeerunud Ameerika põgenikud peavad autoga sõitma läbi märatseva rahvahulga. Autosistujate kaamed näod, meelt avaldav ja autot raputav raevunud rahvamass, kes rebiks nad kohe tükkideks, kui saaks teada, et tegu on ameeriklastega – see on peaaegu sama painajalik ja närvesööv kui näiteks selline suurepärane film nagu „Pommirühm” (rež Bigelow, 2008). Või siis „Argo” lõpuots, kus põgenikud on lennujaamas, seisavad pikkades passijärjekordades, taluvad jõhkrate ametnike ristküsitlust, ootavad, loodavad, aknast näha lennuk – nii lähedal ja samas lootusetult kaugel, mis peaks nad kõik sealt ära viima.

Filmil on küll happy end, kuid seda varjutab vaikiv teadmine, et tegelikult jäid ülejäänud saatkonna töötajad Iraani pantvangi veel aastaks. Vaikiv teadmine, et pantvangikriisi lõpetas alles sõda, kus hukkusid miljonid inimesed ja kus kasutati keemiarelva. Ja kus peaaegu kõik maailma suurriigid (kaasa arvatud ja isegi esmajoones USA) osalesid väga räpastes tehingutes, teenisid sõja arvelt. „Argo” tegijad ei kujuta ega ütle selliseid asju otsesõnu, aga see teadmine vilksatab tagaplaanil nagu viirastus.

Tahan, et selliseid viirastuslikke filme tehtaks veel!